Härra president, milline on teie esimene Eestiga seotud isiklik mälestus?

Ma arvan, et see pole veel isiklik side, vaid kõik see, mida ma kodus kuulsin. 1950. ja 1960. aastatel tunti eestlaste saatusele väga kaasa. Mul oli väga isamaaline kodu, nii et seda kaudu ma neid lugusid kuulsin.

Siis õppisin televisiooni vahendusel tundma Hardi Tiidust ja mõtlesin kohe, et ennäe, kui vahedat mõistust ja palju teadmisi eestlastel on.

Aga esimene isiklik kogemus on pärit 1990. aastate algusest, kui ma juhtisin oma erakonna Kokoomuse delegatsiooni. Olime teel toetama Mart Laari… ja eks me vist pisut seda toetust ka salakaubana üle piiri vedasime.

Mil moel?

No, las see jääda täpsemalt lahti rääkimata… [naerab]

Eesti ja Soomes suhe on viimase 30 aastat jooksul paratamatult päris palju muutunud. Mil moel ja mis suunas?

1990. aastatel olime Eesti valitsusega pidevalt poliitilises kontaktis ning juba siis oli näha, milline Eesti on tekkimas. Sel perioodil oli ka palju suisa perekondlikke sidemeid soomlaste ja eestlaste vahel.

2000. aastatel olukord muutus selles mõttes oluliselt, et Eestist sai Euroopa Liidu liige. Nendele perekondlikele sidemetele lisandus massiturism ning samas Euroopa Liidu liikmesus lähendas meid märkimisväärselt, sisuliselt liimis kokku.

Viimasel ajal oleme aga näinud Eestis äärmiselt kiiret arengut, mida oleme rõõmuga jälginud – ja natuke ehk ka vaadanud selles võtmes, et „millal nad meist mõlemalt poolt mööda põrutavad“.

See ei ole minu jaoks eriline üllatus. Kui ma töötasin 15 aastat tagasi Euroopa investeerimispangas, kuulusid investeeringud Eestisse – nagu ka teistesse Balti riikidesse – minu vastutusalasse. Mäletan esimest toonast käiku Tallinnasse, mille raames kohtusin äri- ja pangandustegelastega, kes kõik olid minust paarkümmend aastat nooremad.

Siis mõtlesin, et siit on oodata meeletut tõusu. Mõnikord on hea, et on võimalik alustada puhtalt lehelt, ilma vanade segavate teguriteta.

Te pidite 1990. aastatel tegema rahandusministrina valusaid otsuseid ning see ei tähendanud teie jaoks poliitilist enesetappu. Samasuguseid valusaid otsuseid on tehtud ka Eestis. Kas teil on poliitikuna lihtne Eesti majandus- ja rahandusotsuste loogikat näha?

Saan päris hästi aru, millal ja kust king pigistab. Kusjuures viimastel aastatel on Soome majandust vaadates 1990. aastad jälle meelde tulnud. Päris viimasel ajal on siiski nii Soomes kui ka Eestis jälle majandus liikvele läinud.

Eesti meedias on viimase 30 aasta jooksul esinenud omavahelise vägikaikaveo õhutamist, isegi Soome halvustamist. Kas omavahelist konkureerimist esineb endiselt ja kuidas te sellesse suhtute?

Konkurents on alati teretulnud, kui see on aus. Soome ettevõtted konkureerivad omakeskus, Eesti omad omakeskis… miks siis ka mitte üle lahe. See on täiesti loomulik. Peale selle viib konkurents tihtipeale selleni, et mõlemad saavad varasemast paremini hakkama.

Soomes jälgitakse hoolega Eesti arengut digivallas ning püütakse sellest parimad mudelid kasutusele võtta. Kindlasti jälgitakse Eestis Soomet samamoodi.

Kas lisaks sellele digitaliseerumisele on veel valdkondi, milles Eesti on teie meelest vast isegi Soomest sujuvamalt hakkama saanud?

Eestil on olnud ka üsna otsustav lähenemine turvalisuspoliitikale. Meil muidugi samuti, aga lähenemine on olnud erinev, võttes arvesse, et Eesti on NATO liige.

Kõikvõimalikud nüüdsaja ohud tunduvad meie mõlema tähelepanu paeluvat. Hübriid- ja küberohtude teemaliste oskustega võime aidata teineteist, aga ka rahvusvahelist kogukonda laiemalt.

Mingil määral on üle lahe kandunud ka selliseid hääli, mida võib tõlgendada kui teineteisele näpunäidete jagamist selle kohta, milliseid valikuid üks või teine peaks langetama. Viimastel aastatel pole neid justkui enam kuulda olnud. Kas on saabunud mingisugune tasakaal või rahu?

Paistab, et midagi pole selles plaanis kripeldama jäänud. Meil oli juba president Ilvesega avameelne ja otsekohene suhe, millele ei ole vaja tagantjärele midagi juurde lisada.

Praeguse presidendi Kersti Kaljulaiuga jätkame samamoodi.

Soome ja Eesti on maailma mastaabis väikesed riigid. Kui mõelda põhimõtte peale „Üheskoos oleme enam“, siis kas see meie riikide puhul üleilmselt töötab?

Kui me mõtleme kõige selle peale, mida me juba praegu tööelu raames koos teeme – kuidas piir on sisuliselt lakanud olemast ning see kitsas väinake, mis meid lahutab, et paljude jaoks igapäevane ülesõit –, siis kindlasti võime me koos saavutada rohkem kui kumbki eraldi.

Kui te ütlete, et me oleme mõlemad väikesed, siis see on küll tõsi, aga see ei ole ainult nõrkus, vaid võib olla tugevus.

Just selles plaanis on Eesti osutanud – võib-olla just seetõttu, et oli võimalus alustada puhtalt lehelt – väiksuse jõudu. Ta liigub käbedalt ning suudab olukordadele kiirelt reageerida. Soome, olgugi vast pisut vanade harjumuste lõksus, suudab end vajadusel samuti päris kiiresti liigutada.

See on meie mõlema tugevus.

Kas on mõned sellised valdkonnad, milles me võiksime praegusest enam koostööd teha?

Tehnoloogia tervikuna, vast ka energiavaldkonnas. Ja nüüd on ju tekkinud ka põnevad plaanid tolle mainitud "väina" alt tunneli ehitamiseks. See võib olla kaugele vaatav plaan, kuid minu arust on selles teatud vaimset laengut, koostegemise tunnet, mis on juba iseenesest positiivne.

Helsingi läinudsügisesel raamatumessil toimus huvitav vestlus pealkirjaga „Kas eestlast on võimalik mõista?“. Eestlased ja soomlased on oma loomuse ja kultuuri poolest väga sarnased, aga ajalugu on meid vähemalt viimaste aastasadade jooksul erinevalt kohelnud. Seega – kas soomlane on võimeline eestlast päriselt mõistma?

Ma arvan, et siin saadakse eestlastest sama hästi aru nagu Eestis soomlastest. Jah, me oleme mõnesaja aasta võrra pisut lahus olnud, aga kui me vaatame kas või mõne tuhande aasta taha, leiame väga palju ühist. Toona, rauaajal, tulid oskused just nimelt Eesti aladelt Soome. Nii see ajalugu liigub lainetena.

Aga mis puutub teineteisemõistmisse, siis kas me saame üksteisest alati aru ka oma rahva sees? Inimene on teinekord üsna raskeltmõistetav kooslus.

Mida Eesti teile praegu, 2018. aastal, isiklikult tähendab?

Kui ma kuulen sõna „Eesti“, siis esimese asjana seostub mul sellega vennalik, usalduslik ja turvaline tunne. Seda on isegi raske sõnadesse panna, aga see on selline meeleolu, et… „Väga vahva!“

Palju õnne sünnipäevaks, Eesti! •