Hardo Pajula: kas rahvus on üldse veel olemas? ({{commentsTotal}})

Foto: ERIK PROZES / POSTIMEES / SCANPIX

Pole kahtlust, et Eesti kui juubilari elujõud sõltub vastusest küsimusele, mis on rahvus ja kas see on üldse veel olemas, leiab Hardo Pajula Vikerraadio päevakommentaaris.

Riik ja rahvas – „need kaks mõistet on vist igaühel selged, kes nende üle lähemalt järele ei mõtle, ja et suurem osa seda tõepoolest mitte ei tee, siis ongi nad päris selged,“ kirjutas Anton Hansen Tammsaare 1919. aastal. Essees „Riik ja rahvas“ üritabki kirjanik neid mõisteid lugejale pisut selgitada. Vabariigi 100. sünnipäeva eelõhtul on kasulik tema tollased arutluskäigud taas üle vaadata.

„Riik on omakasule toetuv ühing,“ defineerib Tammsaare kohe kirjutise alguses ja jätkab: „kes seda õigeks ei pea, sel puudub veel selge riigi mõiste.“ Rahvaga on lugu keerulisem, selle määratluse kohta lubab klassik pärastpoole midagi tabavat ütelda.

Essee viimase päris viimasel leheküljel küsibki viimaks ta retooriliselt: „Mis on rahvas?“ ja vastab samas: „Paljas sõnaline ettekääne juristidele ja poliitikameestele, iseäranis taeva- ja maaliitlastele. Rahvast ei olegi, vähemalt ei saa teda meelte abil tabada, mõisteliselt reaalseks teha.“

Me võime teha eelöeldust ühe olulise järelduse: riik ja rahvas kuuluvad erinevatele abstraktsioonitasanditele.

Riik kui poliitilis-majanduslik nähtus on midagi suhteliselt konkreetset, me leiame ta sealt, kus – kui taas klassikut tsiteerida – „tuleb kokku puutuda mitmesuguste ollustega, mida võib süüa, juua, suitsetada, tagavaraks koguda, tuttavatele edasi toimetada või lihtsalt sulaks ja krabisevaks ümber valada.“

Rahvas kui poliitikaeelne ilming on palju eeterlikum. Rahvusriik – ja see on hetkel vaatamata kõigile tema vastu suunatud mürginooltele põhiline meile tuntud riikluse vorm – rajaneb oletusel, et kui kultuuriline alusmüür laiali vajub, pole varsti enam ka midagi tagavaraks koguda või tuttavatele edasi toimetada.

Kuidas meil siis selle söödava, joodava ja suitsetatavaga hetkel lood on? Kokku tekib siin aastas kõikvõimalikke olluseid 22 miljardi euro eest (nii suur oli umbkaudu meie eelmise aasta SKT). Omakasule toetuv ühing naksab sellest ära 8–9 miljardi vahel.

Kolmandik nimetatud summast kulub pensionideks ja teisteks abirahadeks, kuuendik „valitsussektori teenusteks“ (selle mõiste juurde tuleme veel tagasi) ning tervishoiuks, kaheksandik läheb „majandusele“ (ka siia peaks veel tagasi tulema) ja sise- ning välisjulgeolekule.

Mis naksamismeetoditesse puutub, siis siin on ülekaalukalt esikohal palgamaksud; sotsiaal- ja tulumaks annavad kokku ligi kaks viiendikku tuludest. Vaesemaid elanikekihte proportsionaalselt rohkem koormav käibemaks toob veel ühe veerandi lisaks.

„Ütlesime: riik on ühing,“ jätkab Tammsaare oma arutlust, „aga ühingul on üsna täbar ilma liikmeteta läbi ajada“ – selles osas ei ole vahepeal midagi muutunud. Just ühingu liikmetega ongi aga meil hetkel kaunis täbar seis. Võrreldes 1990. aasta tipuga on tänaseks liikmeskond vähenenud kuuendiku (veerand miljoni inimese) võrra.

Allesjäänud liikmed võib jaotada kolme suurde gruppi: pooled ei käi (veel või enam) tööl, kaks viiendikku on ametis erasektoris ja loob seda, mida on võimalik hiljem naksata. Kümnendik liikmetest (viiendik majanduslikult aktiivsest seltskonnast) osutab „valitsussektori teenuseid“: õpetab lapsi, kaitseb piiri, peab korda tänavatel ja... jaotab raha „majandusele“ (sinna läheb mäletatavasti üks kaheksandik kokkukogutust).

Seetõttu on „valitsussektori teenuseid“ pakkuvate liikmete arv oluliselt suurem, sellesse kategooriasse kuuluvad orgaaniliselt ka need erafirmade omanikud, juhid ja töötajad, kelle peamiseks või oluliseks tuluallikaks on kõikvõimalikud riigihanked. „Kroonukoti soputamine“ on täna vähemalt sama oluline spordiala kui see oli vendade Puhkide ajal. Tammsaare poleks kuigivõrd üllatunud. Tema sõnul peabki riik muretsema selle eest, et majandusele raha jagav ametnik, kelles tema amet „teatud loomulikud himud tekitab, neid himusid ka loomulikult võiks rahuldada.“ Kui ametnik „oma instinktidele loomulikult võib anduda,“ jätkab ta samas, „siis saab temast peagi kõige kindlam valitsuse poolehoidja. Tarvilik oleks ainult, et niisuguseid poolehoidjaid võimalikult palju oleks... Nõnda võiks valitsus päris julgelt tulevikku vaadata, kuigi seal kohiseks üldine veeuputus.“

Täna on pidupäev ja ärme seetõttu veeuputuse teemal pikemalt peatu. Küll tahaks ma aga kuulajate tähelepanu juhtida pea täpselt seitse küllusaastat tagasi Eesti Ekspressis ilmunud artiklile, mille autor Joel Sang kirjutas – ma kipun üha enam arvama, et prohvetlikult – nii: „Ühel hetkel ei suuda kahanev rahvastik enam ülal pidada paisunud riigiaparaati, rohkeid bürokraatlikke institutsioone, mida me suurriikide eeskujul oleme sigitanud ja üha sigitame. Enam ei jätku asjatundlikke inimesi, kes esindaksid Eestit Euroopa Liidu, NATO, OECD, WTO ning ÜRO struktuurides ja kõikvõimalikes muudes klubides. Ja milleks üldse ülal pidada riiki, mis ei suuda täita oma põhifunktsiooni?“

Mõiste „riigi põhifunktsioon“ toob meid paratamatult rahvuse astraalse kontsepti juurde tagasi. Paraku oleme naasmas ajajärku, kus selle sõna väljaütleminegi võib kaasa tuua süüdistused kodanlikus natsionalismis. Et kergesti solvuvad Vikerraadio kuulajaid kohe vastuvõtjate äärest ära ei tormaks, küsiks ma lõpuks niimoodi: mis on õigupoolest see poliitikaeelne mitmuse esimene isik, mis sõjaväe, politsei ja maksuameti olemasolu võimalikuks teeb ja neid õigustab? On see veel üldse olemas?

Pole kahtlust, et juubilari elujõud sõltub vastusest viimasele küsimusele. Seetõttu soovitaks kuulajatel eelseisva saluudi ajal lasta oma mõtetel paar abstraktsioonikorrust ülespoole tõusta. •

Kõiki Vikerraadio kommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: