Tuleb välja, et mul on Eesti luteri kiriku peapiiskopiga midagi ühist. Me mõlemad pidasime sel aastal paastu ning loobusime seoses sellega ka sotsiaalmeedia kasutamisest. Tõsi, erinevalt Urmas Viilmast pole ma sugugi kindel, kas või mis ulatuses ma selle seltsi enam tagasi pöördun.

Sain seda paastuasja teada, lugedes rahvusringhäälingu portaalist Viilma intervjuud Anne Raistele. Muidugi pälvis mu tegelikku tähelepanu hoopis olulisem teema. Kohe usutluse alguses tähendas peapiiskop, et kirikust peaks Eesti ühiskonnas uuesti arvamusliider saama.

Võttes arvesse, et ma pean end usuasjades agnostikuks ning piiblit siiski mitte jumala sõnaks, vaid ammustest käsitustest ja sõjalis-majanduslik-poliitilisest võimuihast lähtudes väga teadlikult koostatud inimtekkeliseks ajalooliseks teoseks, võib see, mida ma nüüd ütlen, kosta üllatav. Aga ma tervitan peapiiskopi eesmärgipüstitust.

Kindlasti võetakse see vastu vastakate tunnetega nii uskmatute kui ka osade usklike seas. Esimeste hulgas arusaadavalt seetõttu, et nii mõnegi skeptiku või ateisti hinnangul ei peaks muinasjutulisel maailmapildil põhineval organisatsioonil olema kohta 21. sajandi ühiskonnas. Aga ka kõigile usklikele ei meeldi mõte suurest ja mõjukast kirikust. Nendegi hulgas on neid, kelle arvates kirik peakski jääma (kui nüüd peapiiskopi enda võrdlust kasutada, siis) isegi mitte teise, vaid kolmandasse ritta ning mitte püüdma pakkuda muud, kui inimesed sealt ise otsima tulevad.

Selle vaatenurgaga on seotud ka väike hirmulaadne mure, mida Urmas Viilma oma intervjuus kas tahmatult või tahtlikult toitis. Peapiiskop nimelt sõnastas veel teise suure eesmärgi – Eesti luteri kiriku muutmise rahvakirikuks. Ning see on miski, mida sugugi kõik luterlased rõõmuga ei tervita.

Peamiselt seetõttu, et rahvakirikuks muutumine nõuab ju mitte ainult rahvani jõudmist – nagu seda iseenesest õigesti näeb peapiiskop –, vaid ka selle rahva kuulamist. Mida ehtsam on rahvakirik, seda suuremat hulka ühiskonnaliikmeid see mitte ainult hõlma, vaid ka arvestab nendega. Aga mida suurem hulk rahvast, seda rohkem erinevaid seisukohti ja vabamat mõtlemist.

Ühesõnaga, tõelise rahvakirikuna peaks luteri kirik olema tänasest avatum, sallivam ja uuendusmeelsem. See aga ei sobi kindlasti neile, kes tahaks säilitada „põlis-„ või „tõsiluterlust“ deviisi all „Olgem pigem väiksed, aga puhtad!“

Tulles aga tagasi peapiiskopi unelma juurde kirikust arvamusliider kujundada, siis ühena arvamusliidritest oleks luteri kirik kindlasti omal kohal. Tema pakutavad väärtused ning tugi maailma käsitamiseks ja kogu eluga toimetulekuks ühendavad siiski 17 protsenti eestlastest. See on tunduvalt rohkem kui nii mõnelgi päevast päeva häälekalt esineval erakonnal on ette näidata.

Nii kaua kui ükski arvamusliider ei pretendeeri arvamusdiktaadile, on ju arvamuste paljusus alati teretulnud. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.