Peapiiskop Viilma tahab muuta kiriku uuesti oluliseks arvamusliidriks ({{commentsTotal}})

Paastu ajal sotsiaalmeedia kasutamisest loobunud EELK peapiiskop Urmas Viilma tahab luteri kirikust ehitada üles rahvakiriku. Ajakirjanik Anne Raistele antud usutluses lubab Viilma, et kirik võtab ühiskonnas endale tagasi selle arvamusliidri positsiooni, kust ta 70 aasta eest eemale suruti.

Aktiivse sotsiaalmeedia kasutajana olete tükk aega sotsiaalmeediast eemal olnud. Miks siis nii?

Paastumine meie luterlikus kontekstis ei ole nii rangelt paika pandud. Aga kui me räägime paastu ajast, siis see võiks kuidagi väljenduda ka inimese elus. Ja minu jaoks on ta olnud viimasel paaril aastal teatud asjadest loobumine. Ja loobumine ka selles mõttes, et selle loobumisega ka midagi öelda. Ehk siis meie elu kolimine veebi või meie elu sotsiaalmeedias on teatud mõttes paralleelmaailm. Ja ma olen tõepoolest kaks aastat loobunud paastu ajal sotsiaalmeedia kasutamisest. Ja andnud sellega sõnumi, et silmast silma kohtumine inimestega on olulisem. Ma näen ka seda oma perest, kuidas mu 13-aastane tütar sukeldub veebi ja võib jääda sinna tundideks. Ometigi me oleme kõik koos samas ruumis. Aga nüüd ma naasen sinna keskkonda ja vaatan, mis seal vahepeal toimunud on.

Enne sotsiaalmeediast lahkumist rääkisite te palju sõna jõust ja sõna mõjust. Kas sõna jõud on märksõnaks ka aastal 2018?

Ma olen endiselt seisukohal, et sõnal on väga suur kaal. Me näeme seda ka praegu, kuidas lühikesed pealkirjad mõnes veebiväljaandes võivad mõjutada inimeste elusid palju rohkem, kui sellele pealkirjale järgnev pikk jutt. Ma olen seda meelt, et sõna omab jõudu ja minu meelest meie kirjanduse renessanss, kus ilmub väga palju häid raamatuid praegu ja inimesed loevad ikkagi palju sõltumata veebimaailmast, näitab, et sõna mõju ei ole kuhugi kadunud. Seda enam tuleb oma sõnu kogu aeg kaaluda ehk kui midagi öelda, siis mitu korda enne mõelda. Siis on sõna ka mõjusam.

Väga palju on tehtud sõnaga ka halba. Näiteks on öeldud, et luterlased on väljapressijad. Miks see nii on?

Ma arvan, et inimesed näevad kirikut veidi teise nurga alt, kui ollakse harjunud nägema. Ja mitte ainult viimastel aastakümnetel, vaid ma räägin palju pikemast perioodist, 70 aastast või enam. Kus kirik on olnud surutud arvamuste või ühiskonna äärealadele. Olgu nemad seal ja tegelegu omaette oma asjadega.

Mina olen selgelt rahvakiriku esindaja. Rahvakirik tähendab seda, et meie kirik peab puudutama kogu rahvast ja teenima kogu rahvast. Aga selleks pead sa kogu rahvast kõnetama, sa pead temani jõudma. Paraku ei käi meil kogu rahvas kirikus - järelikult tuleb kirikul minna kirikuhoonetest välja ja oma sõnumit väljaspool edastada. Ega kõigile see ju muidugi ei meeldi.

Kui nüüd luteri kirikust räägitakse kui väljapressijast või väga jõulisest pealesurujast, siis pigem ma ütlen, et me oleme võtmas tagasi seda positsiooni, mis kirikul võrdsena kõigi teiste ühiskonna liidrite või arvajatega on kunagi olnud. Me tuleme tagasi selle ümarlaua äärde, kust meid on teise ritta ära surutud.

Kui kaua see tagasitulek võiks aega võtta?

Minu meelest on see toimunud päris kiiresti. Kirikust on hakatud rohkem rääkima ja kirikule rohkem tähelepanu pöörama. Aga loomulikult ei saa see toimuda kirikuvalitsuse või peapiiskopi tasandil, kuigi see on see, mis välja paistab. Meie koguduste õpetajad on olnud oma piirkondades kogu aeg eestkõnelejad ja kogukonna juhid. Ja kui me vaatame, mis toimub kohalike omavalitsuste lehtedes või piirkonna lehtedes, siis seal ei võeta asju nii valulikult, kui kirik midagi ütleb või kiriku uudised on esiplaanil. Aga üldriiklikult tasandil tuleb olla, ma ei taha öelda, et agressiivsem, vaid innukam.

Novembri lõpus Toomkirikus peetud kõnes visandasite Eesti mõjutute TOP50. See oli tugev kujund ja väljatoodud probleemid olulised. Nüüd on möödas neli kuud, kas mingis valdkonnas on toimunud ka edasiminek?

Ma ei ole teinud revisjoni, kuigi võibolla peaks, kui te nii küsite. Aga mu sisetunne ütleb, et väga palju ei ole juhtunud. Neli kuud on selleks ka liiga lühikene aeg. Aga kui me rääkisime sõna mõjust, siis see sõna võib mõjuda veel pika-pikka aega. Ja minu jaoks oli oluline juhtida tasakaaluks tähelepanu sel perioodil eriliselt tähelepanu saanud mõjukate edetabelile. Ehk näidata ka seda teist maailma meie ühiskonnas. Ma olen saanud sellega seoses väga palju head ja julgustavat tagasisidet väga erinevalt inimestelt ja organisatsioonidelt. Aga ma ei ole otsustajatega, kes meie riigis asju otsustavad, sellest tabelist saanud palju kõneleda ega tea, mida nad ette võtavad.

Kuidas kiriku rahaasjadega teha nii, et see ei tekitaks ühiskonnas probleeme?

Eks me kõik kõnele asjust, kust king enim pigistab. Kristlastena, ja ma ei räägi ainult iseendast, oleme me Eesti riigiga väga rahul. See usuvabadus, mis Eestis valitseb ja kirikute võimalus kuulutada seda, mida nad õpetavad ja usuvad, see vabadus on Eestis maksimumi lähedane. Või ideaalne. Tõsi on ka see, et meil on mõned kokkupuute punktid, kus me eeldame, et need asjad, mis on pikka aega olnud lahendamata, saaksid lahendatud. Ja rahaasjad on ühed sellistest küsimustest. Ma tegelikult ei tahaks üldse rääkida neil teemadel, aga kui 20 või 25 aasta jooksul ei ole leitud lahendusi, siis tuleb rääkida. Mul on tunne, et praegune valitsus on otsustanud, et need küsimused tuleb lahendada. Võib-olla nad lootsid, et nad lahendavad need ära kiiremini. Võib-olla läks liiga suureks rabistamiseks. Aga mina olen öelnud, et võtame rahulikult ja teeme nii, nagu asjad peavad olema. Sest me ei pea seadusi rikkudes neid probleeme lahendama. Ikka kooskõlas seadustega, aga oluline on, et need lahenevad.

Hiljuti asutati EELK toetusfond. Mis on selle mõte?

EELK toetusfond on asutatud väljaspool kirikut ehk siis tegemist ei ole kiriku enda poolt asutatud fondiga. Tegemist on grupi ettevõtjatega, kes muretsevad ka selle pärast, et kiriku hooned, millele pühakodade programmist eraldatakse vaid 700 000 eurot aastas, ei saa sellise tempo juures arhitektuurimälestistena sugugi taastatud või restaureeritud. Rääkimata sellest, et kiriku põhitegevuseks ei ole tegeleda kirikute restaureerimisega, vaid inimese elukaarega, inimese elu puudutavate asjadega. Ja ettevõtjad on leidnud, et oleks aeg tulla kirikule appi. Mina ise olen seal fondis üheks asutajaks eraisikuna ettevõtjate palvel.

Fondi mõte on tähelepanu juhtida sellele, et kirikus oleks soe igas mõttes. Nii temperatuuri mõttes kui ka selles mõttes, et inimesed oleksid seal soojad. Ja et inimesed tunneksid end kirikus hästi. See tähendab tähelepanu pööramist nii sellele, mis kirikus toimub kui ka sellele keskkonnale, mis kirikus on. Me räägime sellest, et oleks valge ja soe, aga et oleks kontsertide ajal ka kuhugi minna, kus näiteks käsi pesta. Ja tegeleda ka pehmete väärtustega, millega kirik on ajalooliselt tegelenud: lapsed, noored, eakad inimesed. Ja kõigeks selleks on see fond valmis oma panust andma. Ja loomulikult ka läbi erinevate avalike kampaaniate.

Pühade ajal räägitakse kirkust palju ja kirik jõuab tänu sellele ka hästi pilti. Kas seda on vaja igal aastal teha?

Me võime nii küsida ka väga paljude muude tähtpäevade kohta ka. Me alles tähistame Eesti Vabariigi 100-ndat sünnipäeva. Meie ajaloos on ka kurvemaid sündmusi, mida me iga-aastaselt tähistame. Kiriku-aasta rütm annab inimese elule rütmi ja seda kõik, kes kirikus käivad ja kes usuvad, väga hästi tajuvad. Praeguste pühadega seoses on väga huvitav see, et tähelepanu saab inimeste tavaelus Suur Reede, mis on Kristuse ristisurma päev ja vähem tähelepanu saab kiriku jaoks palju olulisem. Suur Reede jätab teema pooleli ehk teema saab lõpetatud Ülestõusmispühal, mis on ka riigipüha, aga sellest tõenäoliselt koolides väga palju ei kõneleta. On ju ka meie meediaruumis surmasõnumid märksa levinumad kui tavalise inimese elu rõõmust kõnelevad sõnumid. Võibolla on oluline tasakaalu otsida nii, et me lisaks Suure Reede sündmusele oskaksime näha ka Ülestõusmise püha sündmust, sest see on kristluse tuum.

Minu pühade soov olekski märgata nende pühade tähendust. See tähendus on sild ajaliku ja ajatu, kaduva ja igavese vahel. Sest midagi ei ole teha, me elame küll siin ajalikus maailmas oma elu niipalju kui meile seda elada antakse, aga eks meil igaühel ole hinges lootus, et äkki midagi on seal veel. Ja Ülestõusmispühad kinnitavad, et surm ei lõpeta kõike. Ka pärast surma on veel midagi, mis võiks tavaellu tuues tähendada seda, et murepäevad saavad kord ümber, kannatused ühel päeval lõpevad ja tulevad ka ilusamad ajad.

Toimetaja: Urmet Kook



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: