Mari-Liis Jakobson | Poliitiku huvi maksimeerida kiitust ja minimeerida vastutust

Eesti riigis on seni valitsenud peamiselt uusliberaalne tehnokraatlik juhtimismudel. Huvitav on jälgida, kas see peab valimiste lähenedes vastu, tõdeb Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.
Ajal, mil riigikogus käivad debatid Eesti rahvastikupoliitika aluste üle, ja ka laiemas arutelus kütavad kirgi inimvara, iibe ja sisserände teemad, võeti Põlva ja Valga haiglas vastu raske otsus sulgeda sünnitusosakonnad.
Otsus oli kahtlemata raske just sümboolses plaanis – olukorras, kus Läti koolimajad on väidetavalt suures mahus juba vanadekodudeks muudetud, on uudis sünnitusvõimaluse Lõuna-Eestist kaugemale kolimisest paljudele ohusignaal. Mis sellest, et raseduse jälgimise võimalus jääb kohapeale alles ning vaid sünnitama tuleb sõita Võrru või Tartusse. Mis sellest, et Lääne-Eestis kadus sarnane võimalus juba sajandi alguses ja ainult kohaliku haigla puudumise pärast last planeerimata ju ei jäta. Mis sellest, et kiirabi viib sünnitaja vajadusel haiglasse ükskõik, millisest Eestimaa punktist.
Ja noh, võib-olla on see hirm veidi laiem ka. Ka ise hiljuti emaks saanuna olen hästi kursis igasuguste hirmujuttudega sellest, kuidas sünnitama tulnuid tagasi saadetakse ning kuidas väidetavalt elavas järjekorras sünnitustuba tuleb oodata. Omavahel öeldes võib oma rolli siin mängida ka ettevalmistus, mille sünnituseks valmistujad saavad ning utsitamisvõtted, mida ämmaemandad kasutavad – haiglatuuril räägitakse sellest, milline on tubli sünnitaja ja naisi motiveeritavat pingutama ka sellega, et sünnita ruttu, muidu saavad perepalatid otsa. Minul pole küll oma ämmaemandatele-arstidele muud jagada kui kiidusõnu, aga ma kujutan ette, et olukorras, kus emotsioonid niikuinii möllavad, võib selline utsitamine ka parajalt pingeid tekitada.
Käesolev nädal tõi selle teema raames aga lisaks haiglatele tähelepanufookusesse ka poliitikud. „Olukorraga tutvumise hooaeg on alanud,“ muigas Twitteri avangard, kui sotsiaalkaitseminister Jevgeni Ossinovski esmaspäeval ning peaminister Jüri Ratas teisipäeval Põlvas ja Valgas kohapeal käisid. Idapiiri inspekteerivad Taavi Rõivas ja Hanno Pevkur on paljudel veel üsna värskelt meeles.
„Nooh, kas lubate, et Põlva ja Valga sünnitusosakondi ei panda kinni?“ usutles nõrgema kaitsel rindele sööstnud ajakirjandus. Ministritel oli aga varuks lihtne ja hästi argumenteeritud vastus: ei ole minu lubada, valitsus ei sule ega ava haiglates osakondi.
Eestis on üldiselt au sees olnud uusliberaalne printsiip: juhtimine peab olema võimalikult efektiivne, ja seda efektiivsust on võimalik saavutada välja delegeerimise teel. Las otsustavad asutuste tippjuhid, mitte poliitikud. Ja veel parem, kui turg asjad paika paneb. Kui on valida, kas pakkuda mingisugust teenust ise või osta seda sisse, siis soovitatakse enamasti, ja mõnikord rutakaltki, just seda viimast.
Välja delegeerimisel on omad eelised: otsuseid langetavad protsessidele lähemal olevad eksperdid, väheneb bürokraatia, samuti loodetakse kulude kokkuhoidu. Ent ei puudu ka riskid: välja delegeerimine võib viia tähelepanu teenuse saajalt ja teenuse kvaliteedilt hoopis kulu ja tulu kalkuleerimisele, samuti väheneb mõnevõrra riigi kontroll teenuste sisu ja kvaliteedi üle ning tagatipuks võivad lisanduda ka erinevad varjatud kulud sõltuvalt sellest, milline leping on sõlmitud.
Tervishoiuvaldkonnas toimusid sellised reformid suuresti juba 1990. aastatel, kui senistest riigihaiglatest said kas sihtasutused või aktsiaseltsid. Eesmärk oli ennekõike efektiivsem majandamine. Tallinnas räägiti suisa haiglate konkurentsist: see, kes pakub raviteenust ökonoomsemalt, jääb pinnale.
Ent välja delegeerimisel on veel üks tagajärg, mõnede silmis ka eelis. Poliitilises kriisikommunikatsioonis on hästi tuntud selline võte nagu süü veeretamine. Kent Weaver on sõnastanud minimax lähenemise, mille idee seisneb selles, et poliitiku huvi on maksimeerida kordaläinu eest saadavat kiitust ning minimeerida ebaõnnestumistega kaasnevat vastutust. Kiituse tõenäosus on suurim siis, kui poliitik, näiteks minister vastutab otseselt mingisuguse valdkonna eest, laituse tõenäosus on minimaalne aga siis, kui otsustamine maksimaalselt välja delegeerida. Muidugi, kui otsealluvuses midagi aia taha läheb, siis on häving seda suurem. Kui aga välja delegeeritud valdkonnas lähevad asjad hästi, siis pole ka võimalik kogu au endale võtta. Tervishoiuvaldkond on aga üldiselt piisavalt keerukas ja kallis, et süü minimeerimine oleks sageli mugavam kui kiituse maksimeerimine.
Välja delegeeritu eest ei vastuta enam ministrid ja ametnikkond, vaid asutuste juhid ja nende nõukogud. Ja kui poliitikuid on võimalik vastutusele võtta kas parlamendil või ka valijal, siis mittepoliitilise tippjuhiga on keerulisem. Sellel on muidugi samuti nii omad head kui vead. Mittepoliitilised tippjuhid pole tavaliselt niivõrd tugeva meediasurve all kui poliitikud, seega võivad nad pääseda ilma meediapeksuta ka suurte eksimuste korral. Teisalt aga on neil lihtsam läbi viia ka vajalikke, ent rahva tahtega vastuolus olevaid reforme, mis näiteks poliitikule võiksid saada saatuslikuks.
Niisiis on huvitav jälgida, mis saab edasi: kas uusliberaalne tehnokraatlik juhtimismudel peab valimiste lähenedes vastu. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli