Rein Sikk | Kogu tõde tselluloosi- ja sünnitussõja kohta

Ma tean, kes võidab suure tselluloosisõja, tean, kes jääb peale sünnitamissõjas, tõdeb Rein Sikk Vikerraadio päevakommentaaris.
Tõesti, lahingud on Eesti peal lahti. Parajamad pragamised löövad rahvast kaheks. Vinged võitlejad virutavad vastastele. Suitsu ja sajatamisi tõuseb Lõuna-Eestist. Tähtsad tuuseldamised käivad tselluloositehase asutamise ning sünnitusmajade likvideerimise ümber.
Paraku on tänaste tramburaide tagamaa sama, mis kümnendi, poolsajandi ja sajandi eest. Ikka igavene matsi ja vurle vastasseis, mille Tammsaare juba sajandi eest sõnastas.
Käib põline härrasrahva ja matsirahva kakelus, mille Kivirähk ka oma Rehepapi romaani pani ja mis sai hiljem vingeks filmiks „November“.
Maailma näinud ja peenemaid tarkusi kogunud härrasrahvas on läbi sajandite ju teadnud, kuidas matsid peaksid elama. Mida peaksid ehitama ja mida kinni panema. Kuidas saaksid matsid kiiremini õnnelikuks ja rikkaks. Samas pole härrasrahval ehk siis vurledel kunagi olnud viitsimist seda õigesti ja paremini elamise asja konservatiivsetele matsidele korralikult ära seletada. Las lollid kõngevad oma lolluse sees, näikse pigem nende arvamus olevat.
Selgitusi suure tehase tulususest ja väikeste sünnitusmajade tulutusest ei esitata paraku puust ja punasena, et paremini aru saadaks. Lihtsalt ja loogiliselt ja kümme korda järjest seletamise asemel on vurled valinud hoopis kummalistes keeltes kõnelemise tee.
Kui vaadata täna Tartusse, Põlvasse ja Valga poole, siis meenuvad kunagi üle Eesti rullunud usuliikumised. Nende käigus jumalikke ilmutusi saanud inimesed hakkasid ju kummalistes keeltes kõnelema, oma äraütlemata tarkust jagama. Rahvas vaatas ammulisui pealt. Aru aga ei saanud.
Tarku termineid ja ehmatavaid arvutusi lendab tänagi härrasrahva poolt uskumatute suunas. Aga et tarkade tõestuste tempo on liiga suur ning soovimatus lihtsalt, maakeeli suhelda liiga väike, ei jõuagi asi pärale.
Mis nüüd siis edasi saab? „Rehepapp“ teab ja näitab. Kivirähk on kirja pannud, et kõigepealt söövad solvunud matsid härraste vannitoas seebid ära. Siis annavad härrale enesele peksa, vaat et narrivad tütregi ära. Ja keeravad lõpuks kokku säärase segadiku, millest lõppude lõpuks pole kasu ei matsidel ega ka vurledel.
Kaotaja on esmalt vurle, kes ei vaevunud matsile asju maakeeli selgeks tegema, ei viitsinud kõnelda niikaua, kuni selgus saabub. Nii kaotab vurle kõik selle, mida ta oleks võinud võita. Kaotab paremad majad, suuremad rahad, kõrgemad positsioonid.
Aga mats elab jälle matsi moodi edasi, nagu aastaid tagasi. Tal pole miskit olulist võita olnud ega ta pole miskit olulist võita tahtnudki. Matsi võit on see, kui kõik püsib nii kuis enne. See, et maailm me ümber edeneb lausa välgukiirul, pole teema.
Nii on sõdade lõpuks tegelikult õnnetud nii matsid kui ka vurled.
Seega – äkki püüaks ikkagi rääkida. Lihtsas keeles, aga mitte lihtsustatult. Kaua ja veenvalt. Ausalt. Teist poolt austades, mitte alandades.
See on pööraselt raske. Aga ainult see võib meid kuhugi edasi viia. Nii matse kui ka vurlesid. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli