Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse avaldas möödunud nädalal Postimehes arvamust, et tuleb veelgi laiendada sotsiaalmaksuga maksustatud tululiike. Minu arvates tuleks aga liikuda hoopis vastupidises suunas ning inimeste motiveerimiseks tuleks teha maksuerisusi või maksusoodustusi, et nad oleksid huvitatud vabatahtlikult tervishoidu raha juurde lisama.

Tegin möödunud nädalal intervjuu Ants Nõmperi ja Erki Möldriga, kes on kaua tegutsenud tervishoiuäris. Nõmper sellele valdkonnale spetsialiseerunud advokaadina ja Mölder ettevõtja ning investorina. Nad juhtisid tähelepanu ehmatavatele faktidele: viie aasta jooksul on Eesti ravikuludel maht kasvanud 500 miljonit eurot ehk sada miljonit eurot aastas. Kuid mingit kvalitatiivset hüpet pole me raha juurdetulekust hoolimata saavutanud – tervena elatud aastad pole vaatamata lisandunud summale kasvanud.

Tervishoidu kureerivad ametnikud ja poliitikud on teinud selle vea, et pööranud oma tegevuste fookuse tagajärgedele ehk inimeste ravile, kuid on palju vähem tegelenud ennetustööga. See on ka loomulik, sest ennetustöö ei pruugi anda efekti kiiresti ja võib alguses tähendada hoopis kulude suurenemist. Nõmperi ja Möldri hinnangul on aga palju võimalusi ärgitada inimesi tegelema oma tervise senisest parema juhtimisega ja seeläbi ka tulevikus ravikulusid vähendada või vähemalt nende kasvu pidurdada.

Eesti probleem on pikad ravijärjekorrad, millest saab mööda isiklikku rahakotti kergendades ehk mitte jäädes lootma solidaarsuspõhimõttele. Võiksime aga oma suhtumist muuta ning anda ravijärjekordades eelise neile inimestele, kes oma tervise eest hoolt kannavad.

Näiteks kui lasete end gripi vastu vaktsineerida, on võimalik vajadusel gripihooajal pääseda arsti jutule eelisjärjekorras. Või kui käite piisava regulaarsusega sõeluuringutel, on teil vajaduse tekkides võimalik pääseda onkoloogi juurde eelisjärjekorras. Solidaarsus ei peaks tähendama seda, et me kohtleme kõiki inimesi võrdselt. Kui on neid, kes oma tervise eest ka ise hoolt kannavad ning vähendavad riske või hoolitsevad selle eest, et inimesi tabada võivad haigused avastatakse võimalikult varakult, tuleks neile midagi vastu pakkuda (lisaks sellele, et nad on tervemad), sest nemad seisavad hea selle eest, et nende ravikulud oleksid tulevikus võimalikult madalad.

Sobiv boonus võikski olla teistega võrreldes parem ligipääs tervishoiuteenustele.

Või teine idee: makstavad hüvitised ei pea olema kõigile võrdsed. Näiteks võiks haigekassa makstava hambaravihüvitise suurus sõltuda sellest, kas inimene käib regulaarselt hambaarsti juures või mitte. Kui muidu on hüvitise maksimaalne aastane summa 30 eurot, siis nendel, kes käivad näiteks korra aastas regulaarselt kontrollis, võiks see summa olla järgnevatel aastatel 40 või 50 eurot.

Loomulikult võime nii tekitada olukorra, kus hambaarsti juures regulaarselt käijate arv järsult kasvab ning hüvitiseks mõeldud summad võib-olla samuti. Pikas perspektiivis oleks aga efekt see, et inimeste hammaste raviks kuluvad summad hakkavad vähenema, ja kuna haiged hambad põhjustavad ka teisi haigusi, siis tegelikult oleks see efekt veelgi laiem.

Kui rahaliste motivaatorite teemaga jätkata, siis võiks inimeste tervisekäitumise motiveerimiseks hakata rakendama ravikindlustuse maksutagastust sarnaselt tulumaksutagastusele. Näiteks kui inimene kannab oma tervise eest regulaarselt hoolt, siis saab ta igal aastal tulusid deklareerides näiteks protsendi makstud ravikindlustusmaksust tagasi.

Ravi- ja ka pensionisüsteemi lisaraha saamiseks tuleks aga senisest paremini motiveerida tööandjaid. Kui praegu otsustab ettevõte organiseerida firmas vaktsineerimise gripi vastu, siis karistab riik teda sellega, et maksustab tehtud kulutuse erisoodustusmaksuga. See on absurdne, sest ettevõte teeb kulutuse eesmärgiga, et gripihooajal oleks vähem haigeid ja seega ka väiksem koormus ravikindlustusele. 

Samamoodi võiks erisoodustuse alt vabastada näiteks need regulaarsed sõeluuringud kui ettevõte on valmis sellist võimalust oma töötajatele pakkuma ja need uuringukulud kinni maksma.

Sellistele ennetavatele tegevustele kulutavad ettevõtted praegu vähe ning seetõttu ei teeni riik ka arvestatavaid summasid neid tegevusi või kulutusi erisoodustusmaksuga maksustades. Seega ei tekitaks maksu kaotamine riigieelarvesse olulist auku. Kui aga pärast seda sammu hakkaksidki ettevõtted tegema rohkem taolisi ennetavaid kulutusi töötajate tervisesse, siis saaksime nii täiendavat lisaraha tervishoiusüsteemi ning peaksime tulevikus tegema vähem kulutusi, sest inimesed on tervemad. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.