Leesi pedagoogitee pöördelisi hetki ja tulevikuplaane uuris uudistesaade "Aktuaalne kaamera. Nädal".

"Üldse nendest tegevustest, mis mul elu jooksul ette on tulnud, meeldib mulle tunni andmine kõige rohkem. Kui tunnikell heliseb, uks läheb kinni, siis ma tunnen, et ma olen omas mahlas ja tegelen õige asjaga," rääkis Leesi.

Pedagoog sai minust seetõttu, et ma juba sündisin koolimajas. Meie kodu Saaremaal põles, ema oli õpetaja, seetõttu koolist anti korter ja ma sündisingi Taritu koolimajas," meenutas ta.

Ülikoolis pedagoogilise praktika ajal klassis koos õpilastega lauldud Prantsuse hümn kutsus esile aplausi nii õpetajate kui õpilaste seas ja võib öelda, et veri oligi viinud rähnipoja puu otsa, esialgu küll Tallinna keeltekooli. Kui aastal 1992 avati taas Tallinna Prantsuse Lütseum, seadis värske direktor sihid kõrgele, sest aeg muutusteks oli soodne.

"Tol ajal oli Eesti ühiskonnas positiivne aura, me kõik soovisime midagi teha," rääkis Leesi. "Nüüd ma mõtlesin, et kui me taastame kooli, see ei tohi viletsam olla, muidu on häbi missugune. Siit ka iga hinna eest pingutamine, sai töötatud ööd ja päevad, koostada õpikuid ja igal aastal ma pidin koostama õpiku, sest meil ei olnud millestki õpetada."

Lauri Leesit juba keskkooli ajast tundev algklasside vanemõpetaja Anu-Liis Kõlli tunnistas, et direktorit jätkub kõikjale, sest andekas inimene jõuab palju. "Lauri on inimene, kes täidab ruumi sajaprotsendiliselt. Hästi tore on see, et ta sageli käib väikeses majas, ta käib klassides, ta tunneb lapsi, lapsed tunnevad teda ja temaga suhtlemine on vahetu ja alati lõpeb kõik mingisuguse hea naljaga, Laurit jätkub kõikjale."

Ka üheteistkümnendikud Helen Kurvits ja Erik Heiki Veelmaa kinnitavad nagu ühest suust, et Lauri Leesile tasub nalja teha, küll aga peaks enne õppetükid tehtud olema. "Ta väga hoolib oma õpilastest, et kui kellelgi on mure prantsuse keelega, siis ta annab oma vabast ajast laupäeviti järeleaitamistunde. Et kui siis satud koolimajja, siis tavaliselt mingi prantsusekeelne laul käib üle maja ja tema laulab kaasa seda."

Tallinna lapsevanemate suhtumine lütseumi nagu ka Lauri Leesisse jaguneb laias laastus kaheks - fännid ja teised, kes ei laseks oma lapsi selle kooli lähedalegi.

"Õppimiskallakuga" koolis pole lihtne, lisaks tavaprogrammile teevad õpilased ülekoolilisi teste. Lütseumi vilistlased teavad une pealt kuulsamate kunstiteoste nimesid, koolkondi ja kohta kus neid näha saab.

Kuigi füüsilise vormi hoidmisele aitab tulevikus kaasa ka kooli ametlik koer Taavi, loodab tulevane eksdirektor jätkata ka väikeses mahus õpetajatööga.

"Kui mulle võimaldatakse üks tund päevas, see tähendab viis tundi nädalas, siis mul on põhjust tulla kooli koos Taaviga, tuua ta tööpostile ja õhtul ära viia, siis mul selline töömeeleolu säilib," arvas Leesi.

Pensionile jäämise eelis on võimalus nädala sees teatris ja kontserdil käia ning ka reisimisest koos kultuurihuvilistega ei ütle Leesi tulevikus ära. Samas peavad kaasreisijad arvestama päeval nähtu teadmiste kontrolliga, seda aga õhtul restoranis salvrätiku peale kirjutades.

Täismahus intervjuu Lauri Leesiga: