Marten Kokk | Mida oleks lihtne Põhjamaadelt õppida? ({{commentsTotal}})

Helsingi.
Helsingi. Autor/allikas: Rain Kooli/ERR

Põhjamaade mudelist rääkides hakkab enamik eestlastest kohe rääkima selle puudustest (meile justkui meeldib probleemidest rääkida). Me ei tunne ega oska eriti hästi kirjeldada selle positiivseid külgi. Samuti tuuakse tihti esile, et ajaloolised põhjused (pikk rahuaeg vs Eesti keeruline aastasada) ei võimalda meil sealt hästi eeskuju võtta. See on miski, mida me oleme endale 1990. aastatest saadik sisendanud.

Mul on vahel tunne, et me oleme ilma põhjalikuma aruteluta millalgi valinud Thacherliku liberalismi, ilma me oleksime üldse korralikult Põhjamaade poole vaadanud ja vaevunud nende edu aluseks olevaid seoseid ja mehhanisme analüüsima. 

Ma ei leia, et Eesti saaks või peakski oma elukorralduse mõttes kuidagi erakordse kiirusega kohe Põhjamaaks saama. Mida see üldse tähendaks? See pole realistlik. Samas on Põhjamaade elukorralduses ja ka majanduses palju sellist, millest võiks küllatki edukalt õppust võtta kuigi suuri pingutusi tegemata.

Pilt ei ole kaugeltki mustvalge, kuid Põhjamaade majandus- ja muu elukorraldusega pole kindlasti mõtet inimesi hirmutada. Neil on kõigil väga korralikud SKTd inimese kohta. Nad on muidugi näinud majanduskasvu mõttes ka keerulisemaid aegu (mis olid tegelikult 1970-1990ndad, mitte praegu), kuid suutnud ennast nendest siiski edukalt välja reformida. 

Selleaastase ÜRO uuringu World Happiness Report 2018 kohaselt olid soomlased kõige õnnelikumad, norralased teised, taanlased kolmandad ning islandlased neljandad (ka Rootsi oli esikümnes) maailmas. Eesti oli mäletatavasti 63. kohal – tuntavalt allpool oma suhtelist jõukust. 

Soome SKT on Põhjamaadest tegelikult aga kõige väiksem ning võtmeküsimus on loomulikult selles, kuidas olemasolev raha pöörata võimalikult paljude inimeste heaoluks. Milliseid institutsioone (kas rohkem või vähem avalikke teenuseid) me selleks vajame? Kas vähem avalikke teenuseid (vähem "riiki") teeb inimesed tegelikult õnnelikumaks – kui vaadata eelpoolmainitud uuringut, siis kipuvad seda ideoloogiat väga tõsiselt võtvad riigid edetabelis pigem langema.

Selle üle peaks nüüd lähiaastatel kindlasti väga tõsiselt mõtlema.

Inimese subjektiivset heaolu mõjutab kõige enam tema tervis. Me teame väga hästi, kus asub Eesti tervishoiu kuludelt OECD riikide hulgas ja kus asuvad Põhjamaad. Mitte ainult absoluutarvudes, vaid ka protsendina SKTst. Seda saab meil ka teha – siin pole midagi ajalooliselt ega kultuuriliselt võimatut. Seda tuleb muidugi teha targalt ja paralleelselt igasuguste optimeerimisülesannetega, kuid midagi võimatut siin pole.

Võib-olla vajaksime riigireformi mõttes hoopis eraldi tervise- ja tööministeeriumit, et nendes kahes inimese jaoks ülimalt olulises eluvaldkonnas selgemat vastutust näha ja edasiliikumist saavutada. 

Põhjamaade poole vaadates saab tervishoiupoliitika osana üle võtta ka alkoholipoliitikat (piirata rohkem kättesaadavust), aga meie laseme selle algatuse lihtsalt hingusele minna, kuna see pole populaarne. See on kehv riigivalitsemine, sest rahvatervise küsimus ei ole tähtsusetu üheski riigis ja nende näitajate osas me oleme selgelt arenenud tööstusriikide tagumises otsas.

Ma väidan, et nii mõnegi meist mitte väga kauge riigi majanduses hakkasid asjad eelmisel kümnendil paremaks minema pärast seda, kui nad hakkasid teadlikumalt alkoholismiga võitlema. 

Põhjamaadega sarnaselt saab tegeleda ebavõrdsusega, mis on teadagi ka suur subjektiivse rahulolematuse põhjustaja (kuni selleni välja, et mõnes riigis on see viinud revolutsioonini). Selle vähendamine ei nõua tohutult ressursse ega pole samuti midagi kultuuriliselt ega ajalooliselt võimatut. 

Ning veel – naiste kaasamine ettevõtlusesse ja riigijuhtimisse (üks Norra saadik ütles mulle kunagi, et Norras oleks võimatu ametisse kinnitada valitsust, kus oleks alla 40 protsendi naisi – mõtlesin endamisi, et meil on vist kahjuks vastupidi). Me saaksime siin üsna palju "kopeerida", aga vaevalt jõuab keegi teha lahti suu teemal "kvoodid", kui algab selline jõmmliku mörina saatel teema naljaks pööramine.

See pole nali, see annaks ka majanduskasvule oluliselt juurde (nii kinnitavad kõik selle teemalised OECD uuringud). Kas meil siinkohal on piisavad institutsioonid, et riigina tervikuna edasiminekut saavutada? Kas neil institutsioonidel on piisavad ressursid? Vastus on tegelikult kahjuks ilmselt ei. Ehk peaks ka selle üle nüüd tõsisemalt mõtisklema.

Ja lõpetuseks – hea riigivalitsemine, vähem korruptsiooni ning vaba ajakirjandus – need on valdkonnad, kus me saame ka mingil määral veel pingutada, et Põhjamaadele lähemale jõuda. Ilma ehk isegi midagi väga spetsiaalselt tegemata, aga sellele lihtsalt igapäevaelus rohkem mõtlema. •

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: