Poolteist aastat tagasi alanud kõrgharidusvaldkonna õigusaktide korrastamine ja lihtsustamine on jõudnud niikaugele, et valminud on seaduse eelnõu. Uus seadus toob kaasa ka mitu sisulist muudatust. Samas ei täitu nende ootused, kes varakevadise avaliku arutelu põhjal lootsid, kõrgkooli võib peagi pääseda ilma gümnaasiumi lõputunnistuseta. Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist ehk VÕTAt ei luba kõrgkooli vastuvõtutingimustes kasutada praegune seadus ning seda võimalust ei anna ka uue seaduse eelnõu. 

Haridus- ja teadusministeerium saatis kõrgharidusseaduse eelnõu arvamuse avaldamiseks kõrgkoolidele, teadus- ja arendusasutustele, ministeeriumidele ning rektorite, üliõpilaste, tööandjate ja ametiühingute esindusorganisatsioonidele jt partneritele. Loodame eelnõu jõudmist valitsusse suve lõpuks ja riigikogusse sügiseks. Seega räägime praegu alles kavandatavatest muudatustest. 

Tasuta õpe ja kohustus õppida

Kõrghariduse rahastamispõhimõtteid muuta ei pole plaanis ning tasuta kõrgharidus säilib. Õppimine täiskoormusega eestikeelsel õppekaval on ka edaspidi üliõpilase jaoks tasuta. 

Kehtivas seaduses ei ole üliõpilase kohustusi kirjeldatud, kuid on selge, et tasuta kõrghariduse tingimustes on üliõpilasel ka vastutus. Eelnõus on üliõpilase esmase ja peamise kohustusena välja toodud kohustus täita õppekava. Samuti on kohustusena toodud välja talle pakutavate võimaluste vastutustundlik kasutamine.

Üliõpilase eesmärk peaks olema sooritada eksam või arvestus esimese korraga ja seda ka juhul, kui kõrgkool võimaldab teha ka järeleksameid või -arvestusi. Üliõpilane peab järgima akadeemilist eetikat ja õppimise head tava. Näiteks on plagieerimine ja eksamil petmine kõrgkoolist eksmatrikuleerimise alused. 

Kui tudeng ei täida semestri lõpuks vajalikku õppe mahtu, on nii praegu kui ka edaspidi kõrgkoolil õigus nõuda tasu täitmata jäänud ainepunktide eest. Eelnõus täpsustatakse, et iga täitmata ainepunkti eest tuleb maksta üks kord. Praegu seaduses sellist piirangut ei ole ning on juhtumeid, kus üliõpilasel jääb mõni ainepunkt tegemata, aga õppekava täitmiseks vajalikku loengut enne ülejärgmist semestrit ei loeta ja vahepealsel ajal nõutakse selle aine eest õppekulude hüvitamist. Kuid puudujäävate ainepunktide eest tasu nõudmise eesmärk ei ole üliõpilast karistada, vaid hüvitada kõrgkoolile põhjendatud lisakulu, kui üliõpilane õppetöös osaleb, aga planeeritud ajal eksamit ei soorita.

Arvestades üliõpilaste ja kõrgkoolide ettepanekut plaanime loobuda piirangust, mis ei luba akadeemilise puhkuse ajal õppekava täita. Samas peab kõrgkool jälgima, et võimalus akadeemilisel puhkusel olles ainepunkte koguda ei innustaks tudengeid liiga kergekäeliselt akadeemilist puhkust võtma, kuna see viib sageli õpingute katkestamiseni. 

Kuna õppijad on järjest vanemad, on neil tihti varasemaid õpitulemusi ja töökogemust, mida saaks õppekava täitmisel arvestada. Kui tudeng saab osa semestri ainepunktidest VÕTAt rakendades ja uusi aineid samal ajal samas mahus ei tee, võib kõrgkool nõuda nende punktide ulatuses õppekulude hüvitamist. Seega VÕTAga kogutud ainepunkte ei arvestata praegu õppemahu hulka, mis tuleb sooritada tasuta õppimise õiguse säilimiseks. Eelnõuga selline piirang kaotatakse.

Õigus õppida eesti keeles

Eelnõus on kirjas, et rakenduskõrghariduse ning bakalaureuse- ja magistriõppe õppekavad on üldjuhul eestikeelsed, kuid kõrgkool võib põhjendatud juhtudel avada võõrkeelse õppekava. Silmas on peetud näiteks olukorda, kus õppe kvaliteedi tagamiseks ning lähtuvalt kõrgharidusega spetsialistide vajadusest on põhjendatud võõrkeelsete õppekavade avamine ja selleks on ka vajalikud ressursid. Kas põhjendused on olemas ja vettpidavad, hindab esmalt kõrgkool ise. Ministeerium arvestab põhjendusi tegevustoetuse eraldamisel ning vajadusel seab tingimused eestikeelse õppe mahu suurendamiseks. 

Omaette küsimus on see, et inglisekeelse õppe maht kipub suurenema ka eestikeelsetel õppekavadel. Samas on kõrghariduses vältimatu, et kasutatakse võõrkeelseid artikleid ja materjale ning õppetöös osalevad välisõppejõud. Eesmärk on see, et tudeng suudaks lisaks eesti keelele õpingute lõppedes vähemalt ühes võõrkeeles oma erialal aktiivselt kaasa rääkida. Mitu ainet või tundi peab olema eesti keeles ja mitu võib olla võõrkeeles, ei ole samas mõistlik seadusesse kirjutada. 

Bakalaureusekraad rakenduskõrghariduse lõpetanule

Üks kavandatavatest muudatustest on see, et rakenduskõrghariduse lõpetajale antakse edaspidi bakalaureusekraad. Praegu saab rakenduskõrghariduse lõpetaja rakenduskõrghariduse diplomi. Nii kõrgkoolid kui üliõpilased tõid eelnõu ettevalmistamisel välja, et üliõpilased peavad välisriigis õppima asudes sageli selgitama, mis kvalifikatsioon see on. Muudatusega anname selge sõnumi, et rakenduskõrgharidus ja bakalaureuseõpe on samal kõrgharidusastmel ning nende lõpetajatel on võrdväärsed õigused nii edasiõppimisel kui ka tööturul.

Bakalaureusekraadile lisatakse edaspidi märge, et läbitud on rakendusliku suunitlusega õpe ning rakenduskõrgharidust väärtustavate Eesti tööandjate jaoks jääb see endiselt nähtavaks. Välisriiki siirdudes aga ei pea üliõpilane selgitama, et Eesti kõrgharidussüsteemis on tegemist bakalaureusekraadiga samaväärse kvalifikatsiooniga, mis annab õiguse asuda magistriõppesse. 

Paindlikkus ja palju muud

Magistriõppe korraldamisel näeme ette suuremat paindlikkust, et kaasata rohkem töötavaid inimesi elukestvasse õppesse. Üldisena jääb kehtima 3+2 õppekavade süsteem, kuid erandjuhtudel võib mõni magistriõppekava olla üheaastane. Erandi tegemine on võimalik näiteks siis, kui õppekava on suunatud inimestele, kellel on vastavas valdkonnas töökogemus või varasem magistrikraad sarnasel erialal või on sel erialal lühema ajaga magistrikraadini jõudmine rahvusvaheliselt aktsepteeritud. 

Praegu ütleb seadus, et ekstern ei ole üliõpilane ning jätab kõrgkoolidele suure otsustusruumi, keda ja millistel tingimustel eksterniks lugeda. Ekstern saab valida oma õppekoormuse ise ja nõudeid edasijõudmise kiirusele ei ole, samas võib ta võtta lähtuvalt täiskasvanute koolituse seadusest õppepuhkust igal aastal isegi siis, kui osaleb õppetöös väga vähe. Eksterne hakatakse selgemalt eristama ning eelnõu kohaselt on eksterni õppekoormus väiksem kui osakoormusega õppes ette nähtud minimaalne 50 protsenti. Eksternile jääb õigus saada õppepuhkust ainult tasemeõppe lõpetamiseks, mitte muul ajal.

Edaspidi ei ole kavas anda välja riiklike üliõpilaspileteid, sest vajadus nende järele on kahanenud pea olematuks. Enamus tudengeid kasutab rahvusvahelist ISIC kaarti, millega kaasneb hulk soodustusi ja kui kellelgi on vaja tõestada oma staatust üliõpilasena, on võimalik saada koolist vastav tõend.

Ülal toodud muudatusplaanid puudutavad eelkõige üliõpilasi, kuid mõistagi ei piirdu mahukas eelnõu ainut nende näidetega. Kavandatav seadus toob uusi tuuli ka õppeasutustele, olgu näiteks avalik-õiguslike ülikoolide juhtimisse väliste liikmete kaasamine, muudatused kvaliteedihindamisel, akadeemilise töötaja mõiste kasutuselevõtmine, kõrgkoolide karjäärimudelite kaasajastamise võimaldamine jpm. 

Kogu eelnõu ja mahuka seletuskirja sisu üksikasjalik edasi andmine ühes artiklis on võimatu missioon. Kes soovib teemasse süveneda, saab seda teha siin. 

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.