1919. aasta 23. juunil kell 10 saatis 3. diviisi ülem kindralmajor Ernst-Johannes Põdder telefonogrammilise korralduse Pärnu ja Viljandi maakonna kaitseliidu ülematele. Telefonogrammis seisis muu kõrval palve "korraldusi teha, et saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle linnades ja maakondades saaks lipud välja pandud ning kohalistes garnisonides sõjaväe paraadid toime pandud."

See oli esimene kord, kui Eestis 23. juunil Võidupüha tähistati. Suurema hoo ja pidulikkuse omandas päev veidi hiljem, 1934. aastal ning koheselt sulas see sarnaselt tänapäevaga kokku jaanilaupäevaga. 22. juunil 1934. aastal ehtis Postimehe esikülge reklaam, milles kutsuti inimesi Elva Suurejärve kaldale "Suvekasiinosse", kus toimumas "Võidupüha õhtul suurepäraline jaanipäeva vastuvõtt". Lubati muusikat ja "esimese järgu kööki härra Ivanovi juhatusel".

Räägitakse, et juhuseid ei ole olemas. Või vähemalt väitis seda ülitark kilpkonn Oogway animafilmis "Kung Fu Panda" ja kui Oogway juba seda ütles, siis nõnda on. Seega pole sugugi juhus seegi, et Võidupüha ning jaanilaupäev on ühele päevale sattunud.

Sisuliselt koonduvad ühte päeva meie olulisemad võidud nii rahva kui ka maana. Omariikluse seisukohalt sümboliseerib 23. juuni suutlikkust väike olles siiski vajadusel sõjalist võimekust üles näidata. Looduses toimub samal ajal taas valguse ja pimeduse võitlus, mis hetkeks päädib valguse võiduga, tagajärjeks aasta valgeim öö, mille järel päevad taas lühemaks muutuma hakkavad. Eks ole sümboolne seegi.

Pessimistlikust seisukohast vaadates on Eesti maa ja rahva lugu üksainus kaotuste jada. Lahinguid on kaotatud, rahvast on kaotatud vägivaldselt ja vabatahtlikult. Kaotatud on oma nägu, lootust ja inimlikku väärikust. Millal kord ometi, ahastab pessimist, saab võitlejarahvast võitjarahvas?

Optimist hakkaks siinkohal kõnelema muidugi tugevast e-riigist ja kogu Eestit katvast WiFi-võrgust, aga ootamatult selgub, et optimisti ID-kaardi sertifikaadid on uuendamata ja tal ei õnnestugi neid uuendada, sest metsas, kus ta parasjagu optimistlikult viibib, ikkagi ei ole WiFit ning nõnda jääb ta protest hüüdja hääleks võserikus.

Niisiis, kas meil ongi ainult 23. juuni ja ehk lisaks 24. detsember, mil saame võidurõõmu tunda? Vabariigi aastapäevalgi räägime samavõrra kaotustest kui võitudest. Kui hakata aga oma isiklikul sünnipäeval kõnelema, kuivõrd suur võit oli veel üks aasta ilmas elada, siis läheb meeleolu nii morbiidseks kätte, et külalised lahkuvad enne torti.

Võidupüha ning jaanilaupäeva eel ei maksa siiski liialt pessimistlikuks muutuda, sest kui pealiskaudsest lahmimisest loobuda, siis näeme, et oleme rahvana võitnud väga palju. Ainuüksi see, et on olemas paras hulk eestlasi kodumaal ja välismaal, on demograafiline jackpot. Iseseisev riik, mis on kaotuste kiuste alles, on suur võit.

Meil leidub väga palju häid inimesi, kellest igaüks väärib võidumärki pelgalt sellegi eest, et ta olemas on. Võitjad on need, kes kaaskodanikega arvestavad, kes viisakalt liiklevad, võitjad on need, kellele tuttav ütleb tänaval kenasti tere, kuid ei hakka pinnima, et kuidas neil täpsemalt läheb.

Olla võitja ei tähenda tingimata mingi suure võidu saavutamist, oluline on enese tundmine võitja, mitte kaotajana ning just see ongi eesti rahva traagika, et võitjatunnet laseme endale peale haruldaselt harva. Pidevalt on midagi häda ja kuklas tuikab kurjakuulutus, et isegi kui täna on kõik hästi, läheb hea homseks mööda.

Sedastan: Eesti Vabariik oleks parem, kui suudaksime 23. juuni – aasta kõige võidukama päeva – tunde konserveerida. Ja kui millalgi taas kaotajatunne peale tuleb, avaksime konservi ning tõmbaksime sõõrmeisse sõõmu võidurõõmu. 

LISALUGU

Aruanne – kuidas ma rannas seda kolumni kirjutasin

* Jõudsin Valgeranda, riietusin lahti ja panin rüperaali rannalinale (0,5h).
* Mõtlesin, et kogun veidi mõtteid ja võtsin päikest kõhule (1h).
* Mõtlesin, et kogun veel veidi mõtteid ja võtsin päikest seljale (1h).
* Tegin mobiiltelefoniga WiFi kuumkoha. Õnnestus. Lugesin rüperaalist Facebooki, Twitterit, Ekspressi, ERRi, Postimeest ja Delfit (0,25h).
* Avastasin internetilehekülje, kus kirjutati kunagistest lapsfilmistaaridest ja sellest, mis neist on saanud (1,5h).
* Läksin ujuma (0,75h).
* Tulin ujumast. Kaevasin rüperaali liiva alt välja (0,5h).
* Avasin Wordi ja salvestasin kolumni faili (0,25h).
* Sõin külmi kananagitsaid ja minikotlette (1h).
* Kaevasin rüperaali liiva alt välja. Panin kolumnile pealkirja "Eesti riik paremaks 7. osa: Sõõm võidurõõmu sõõrmeisse" ja kirjutasin selle alla oma nime (0,25h).
* Mõtlesin, et kogun veidi mõtteid ja võtsin päikest kõhule (1h).
* Mõtlesin, et kogun veel veidi mõtteid ja võtsin päikest seljale (1h).
* Kaevasin rüperaali liiva alt välja ja alustasin kolumni kirjutamist. Sissejuhatava lause kirjutamise katkestas haigur, kes hammustas mind varbast (0,5h).
* Üritasin meenutada, millest ma pidin kolumni kirjutama (2h).
* Veepudel sai tühjaks. Rüperaali aku sai tühjaks. Mobiiltelefoni aku sai tühjaks. Ahastasin. (0,75h).
* Otsustasin veel veidi päevitada (?h).
* Päästemeeskond kaevas mind liiva alt välja (0,5h).
* Kolumni deadline'ini jäi 0,5h.
* Oli ilus ja toimekas suvepäev (24h). •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.