Sel nädalal avaldas Eurostat oma iga-aastase võrdleva ülevaate liikmesriikide eratarbimisest, mis andis taaskord valusa vopsu meie rahvusliku eneseuhkuse pihta. Nimelt selgus, et sarnaselt eelmisele aastale on leedukad selles pingereas meist eespool.

Tõsi, nii sisemajanduse kogutoodangu kui ka näiteks keskmiste palkade osas hoiame endiselt oma Balti naabrite ees turvalist edumaad. Samas on tõsi ka see, et ainuüksi SKT või palganumber ei anna täit pilti selle kohta, milline on konkreetse riigi elanike elatustase. See viimane sõltub suuresti ka sellest, mida teenitud sissetulek osta lubab. 

Leedukate keskmine palk on viimastel andmetel napilt alla 900 euro, meil peaaegu 1300 eurot, mis teeb vaheks üle 40 protsendi. Kui aga vaadata, mida selle summa eest kummaski riigis endale võimaldada saab, küündivad leedukad EU keskmisega võrreldes 88 protsendini, samas kui Eesti oma 72 protsendiga on Euroopas tagantpoolt kuues, edastades vaid Lätit, Rumeeniat, Ungarit, Horvaatiat ja Bulgaariat. 

See tõdemus on tõstatanud küsimuse, kes või mis asjade sellises kahetsusväärses seisus täpselt süüdi on ja mida siis nüüd ette võtta, et me ei peaks leedukate ees häbis silmi maha lööma.

Nagu sedalaadi olukordades tihti ette tuleb, pöördub süüdistav pilk kergelt riigi poole: kas valitsus pole äkki midagi valesti teinud või siis midagi vajalikku tegemata jätnud? Kas mitte ei maksusta riik meid kõigepealt vaeseks, ise samal ajal aktsiiside ja käibemaksuga hinnad üles ajades? Äkki on siin peidus põhjus, miks absoluutses mõttes meist vaesemad leedukad endale sellele vaatamata rohkemat tarbimist saavad lubada?

Lähemal vaatamisel on see argument muidugi kahtlusi äratav. Eurostati eratarbimise etabelis on nii Rootsi, Soome kui ka Taani Euroopa keskmisest ülalpool vaatamata sellele, et madalates maksudes on neid raske süüdistada. Madalamad tulu- või tööjõumaksud võiks meid selles mõõtmes põhimõtteliselt aidata ainult eeldusel, et netopalkade tõus ei kanduks edasi hindadesse. Ja see eeldus on, nagu eelpool mainitud, pehmelt öeldes kahtlane.

Teine võimalus on pööratagi pilk hindade poole: kas on äkki mingeid võimalusi nende tõusu ohjes hoida? Hinnad üldiselt ei ole meil muidugi valitsuse määrata. Samas ei saa öelda, et riiklikel poliitikatel siin mingit rolli mängida ei oleks. Juba mõnda aega on Eesti oma inflatsioonimääraga euroala tipus püsinud ning üks peamine seda kiirendav tegur on olnud siinmail palju paksu verd tekitanud aktsiiside kiire tõus. 

Samas oleks see ju päris nukker tõdemus, kui peaksime tõepoolest tunnistama, et oleme leedukatest küll sissetulekute mõttes peajagu jõukamad, kuid kokkuvõttes joome end suhtelisel skaalal vaesemateks.

Õnneks aga on siin igaühel meist võimalus isiklikus plaanis langetada valik seda mitte teha. Alkoholi- ja tubakaaktsiis on kõigist maksudest ühed kõige lihtsamad, mida täiesti legaalselt mitte maksta. Selle jaoks ei ole vaja sõita Lätti. Selle jaoks pole tegelikult vaja teha midagi muud, kui need tooted poes oma korvi panemata jätta.

Ja nii võib jaaniõhtuks sisseoste sooritades igaüks meist väga lihtsalt ja ilma igasuguse valitsuse sekkumiseta end elatustaseme osas keskmisest arvestuslikust leedukast ettepoole nihutada. Hea enesetunne järgmisel esmaspäeval on seejuures veel tasuta boonus. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.