Tegin hiljuti selle vea, et avasin Facebooki. Kohe sõitis ekraanile lõim, kus grupp üle neljakümneseid mehi ilkus suure mõnuga Jevgeni Ossinovski aadressil. Lähemal uurimusel selgus, et Ossinovski andis ühele ajalehele intervjuu, kus ta kõige muu seas märkis, et hoolimata tagasilöökidest on tema alkoholipoliitika olnud õige ning et tulemust näeme alles mitme aasta pärast.  

Olgem ausad, Jevgeni Ossinovski alkoholiaktsiiside tõstmise poliitika on väga vastuoluline, kuid veel vastuolulisem on olnud üldine reaktsioon sellele. Talle on muu hulgas heidetud ette riigikassa täitumise vähenemist ning Ossinovski enda repliiki, et see polegi tema tööülesanne. Seoti seda väidet muidugi otsatu ülbusega, ent kui järele mõelda, siis tervishoiuministri töö ei olegi riigi sissetulekute kasvatamine. Selleks on hoopis teised ministrid.

Netis heidavad tänitajad Ossinovskile ette, et ta on sotsiaaldemokraat ning sestap "keelab, käseb, poob ja laseb". Ma arvan, et ükskõik mis erakonnast sellele ametikohale sattunu oleks pidanud tegelema tervishoiuga ega näiteks välisinvesteeringute meelitamisega Eestisse. Varem või hiljem oleks selline minister pidanud tegelema hakkama ka alkoholitarbimise ja selle varjukülgedega Eestis.

Kusjuures ajaloolises perspektiivis on alkoholi kättesaadavust reguleerinud pigem parempoolsed, ja seda just nimelt rahvuse tervise huvides. Seega on raske leida Ossinovski tegemistes sotsialistliku internatsionaali pealetungi, nagu "tarkade" kommentaatorite sõnavõttudest Facebookist teada sain.

Küll aga võib Jevgeni Ossinovskile ette heita, et rahva tervise eest võitlemine jäi kitsapiiriliseks.

Ma olen oma elus korraldanud kaks konverentsi, mille teema oli alkoholitarbimise sotsiaalne ja kultuuriline roll (nendel puhkudel Arktikas). Olen selle teemaga uurimistöö raames kokku puutunud ka Kesk-Aasias. Võib küsida, mismoodi aitab meid Siberi Kaug-Põhja või islamiusulise Kesk-Aasia kogemus. Üks-ühele üle kanda muidugi ei saa, ent paar mõttekohta on võimalik leida küll.

Üldiselt olen ma veendunud, et võitlus alkoholi liigtarbimise vastu on edukas vaid siis, kui inimesed seda toetavad ja kaasa võitlevad. Võitlus võib olla väga erinev. Kesk-Aasias põhineb see ennekõike islamitraditsioonil, mis enamikel kohalikel rahvastel on seotud rahvusliku identiteediga. Ehk siis olla kasahh, dungaan, kirgiis või usbekk tähendab olla ka moslem. Seega – kui tahta käituda nagu korralik oma kultuuri ustav kasahh või usbekk, tuleb alkoholiga piiri pidada või sellest suisa loobuda.

Taoline ühiskondlik dealkoholiseerumine tähendab Kesk-Aasia rahvastele ennekõike nõukogude kultuuri enese küljest lahtikraapimist ning konkreetse piiri tõmbamist enese ja venelaste vahele. Kasahstanis käies panin ma tähele, kuidas kolleegid vastuvõttudel aasta-aastalt järjest vähem joovad kuni ühel hetkel keegi enam ei joonudki.

Teine ots on Jakuutia, kaugel Põhjas. Kui ma enam kui poolteist dekaadi tagasi hakkasin sealkandis käima, oli alkoholitarbimine kohutav (ma ise enne viina ei joonud, õppisin seal). Mulle jutustati, et paarkümmend aastat tagasi otsustas grupp kohalikke intellektuaale õpetada jakuute "kultuurselt jooma". Selleks tuldi kokku ja hakati siivsalt napsi võtma. Üritus aga lõppes metsiku prassimisega. Ent mehed ei jätnud jonni ja kordasid üritust. Samade tagajärgedega.

Kui ma ühelt kolleegilt küsisin, et mis kultuurse joomise propageerijatest sai, vastas too napilt: "Nad jõid ennast põhja."

Ent mõne aasta eest tekkisid Jakuutias rahvaliikumised, mis kasutasid kolonialismivastaseid argumente nagu "alkohol pole osa jakuudi kultuurist, selle tõid meile venelased". Tekkisid rahvuskultuuri ja -sporti propageerivad seltsid, kes korraldasid alkoholivastaseid marsse. Ühel hetkel hakkasid külad ennast alkoholivabaks kuulutama ja keelasid alkoholi müügi oma territooriumil. Nüüd on Jakutsk, regiooni pealinn, öösiti suhteliselt turvaline koht, mida see kindlasti ei olnud viisteist aastat tagasi.

Eesti puhul on muidugi raske apelleerida sellele, et alkohol pole olnud traditsiooniliselt siinse kultuuri osa. Eestlased (ja ka venelased) on kesvamärjukest kogu aeg tarbinud, Eesti panust Tsaari-Venemaa viinakeedukunsti arengusse on raske alahinnata. Järelikult peab alkoholi vähema tarbimise vastu kuidagi teistmoodi huvi tekitama.

Eks see tasapisi juhtub ka, seda näitab nii statistika kui ka vaatlus. Näiteks külajaanipäev, kus ikka olen käinud, oli viimasel korral kohe väga kaine. Juba möödunud aastal ei kakerdatud rannas massiliselt õllepudelitega.

On toimumas mingi nihe ja üha rohkem inimesi hoiab alkoholiga piiri. Ilma selle inimeste tahtmiseta ei suuda ka parim minister midagi korda saata, ent sellist protsessi saab toetada. Ja siin peaks selleks seatud isikud juba ise välja mõtlema, millise kivi all on vähk peidus.

Karskusliikumised pole tänapäeval lahendus, aga äkki katsetaks spordi või kultuuriga? Või on olemas mõni üdini eestlaslik moodus? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.