Kõikide Eesti erakondade rahastusest moodustab riigitoetus suure tüki. Kellel rohkem, kellel vähem. Raha jagatakse proportsionaalselt vastavalt viimastel riigikogu valimistel saadud kohtade arvule. Parlamendivälistest erakondadest saavad raha need, kes ei ületanud viieprotsendist valimiskünnist, kuid kogusid vähemalt kaks protsenti häältest.

Sel aastal jagatakse laiali näiteks 4 774 800 eurot, mis jaguneb parlamendierakondade - Sotsiaaldemokraaliku Erakonna, Keskerakonna, EKRE, Eesti 200, Reformierakonna ja Isamaa - vahel ning 30 000 euro suuruse fikseeritud rahasüsti saavad ka Parempoolsed. 

Senise süsteemi üle tunneb muret ERJK, mille aseesimehe Kaarel Tarandi sõnul on neil küsimuseks see, kas erakonnad ei ela mitte üle oma võimete.

"Probleem ei ole mitte aruannetes, vaid selles, kuidas erakonnad üldse majanduslikult elavad ja kui kaua nad pärast mistahes astme valimisi on oma partneritele võlgu," lausus Tarand.

Tarandi sõnul võetakse sageli võlgu nii, et tulusid, millega seda katta, veel ei paista. Ühegi teise valdkonna ettevõtte puhul selline käitumine normaalne poleks, leiab ta. Erakondade makseperioodid on aga tihtipeale pikemad kui teistel ühingutel, sestap meenutab asi mõneti hasartmängu valimistulemusega.

Loodetakse niisiis liiklemaksule ja annetustele, mida aga ei pruugi tulla.

"Kui me vaatame võrreldavat andmerida, mida on võimalik vaadata 2013. aastast, siis mingisuguseid positiivseid muutusi ei ole ju erakondade liikmemaksu tasumise distsipliinis toimunud. Ikkagi on tühine ja väike osa liikmetest, kes üldse mingisugust naeruväärselt pisikest summat liikmemaksu maksab," selgitas Tarand

"Rahahäda võib sundida erakondi piiripealsele käitumisele või kuskil hallalas tegutsema," viitas ta ohumärkidele.

Annetus ja liikmemaks - ühed mustad mõlemad

Poliitikavaatleja Tarmo Jüristo juhib sihtasutus Liberaalne Kodanik (SALK), mille kodulehel on võimalik leida tabel erakondade annetustega 2013. aastast, sest siis muutuski kohustuslikuks selliseid andmeid ametlikult jagada. Seega pole teema talle võõras.

Jüristo sõnul ongi Eesti süsteem riigitoetustele üles ehitatud. Näiteks viimases kvartalis teenis Eesti 200 vähem kui protsendi oma eelarvest liikmemaksudest. Klassikaliselt liberaalse maailmavaatega Parempoolsed liikmemaksu aga ei kogugi.

Suures plaanis pole aga Jüristo sõnul vahet, kas tegemist on annetuste või liikmemaksuga, pigem on tegemist lihtsalt formaalsusega.

"Üldine reegel ongi see, et mõned erakonnad hoiavad ühetaolist liikmemaksu, mis ei ole diferentseeritud. Selline on näiteks Reformierakond. Keskerakonna puhul on need liikmemaksud olnud diferentseeritud. Inimesed, kes on näiteks riigikogus, maksavad suuremaid liikmemakse," selgitas ta.

Põhimõtteliselt ei ole aga erakonna poolt vaadatuna mingit sisulist vahet, kas kogutakse liikmemaksu või annetusi.

Näiteks Parempoolsete puhul tõi Jüristo esile, et tegemist on omavahel tihedalt seotud sõpruskonnaga, kus kõik aktiivsed liikmed annetavad erakonnale raha. Lisaks kogukonna loomisele on see ka rahastajate leidmisel hea taktika.

"Öelda, et "näed, meil kõik aktiivsed liikmed, kes on juhatuses kogu aeg, ise ka annetavad" on natukene parem asi, kui öelda, et "meil on liikmemaks, mida pooled inimesed maksavad."

Parempoolsed ongi viimasel ajal annetuste kogumisel edukad olnud, sest viimases kvartalis oli parlamendiväline erakond edukuselt teine rahastajate leidja, kel õnnestus kokku koguda 120 739 eurot.

Riigi toetusel ka omad plussid

Olgugi, et paljusid häirib Eesti erakonnapoliitika riigitoetusekesksus, on sel Jüristo sõnul ka omad kindlad plussid.

"Lätis näiteks ei ole riigi toetusi ja vaadata natuke seda Läti poliitikat, siis väikse irooniaga võib öelda, et meil on selline parim poliitika, mida raha eest saab," sõnastas Jüristo.

"Nendel erinevatel süsteemidel on kõigil omad plussid ja miinused ja sellel riiklikul rahastusel on väga selged plussid, mida me võib-olla täna ei hinda, sest me ei näe seda teist maailma, kus neid ei ole."

Ka tänaseks aktiivsest poliitikast lahkunud Kadri Simson on süsteemiga üldjaos rahul ning põhjust toimiva süsteemi muutmiseks ta ei näe.

Simson, kes kuulus Keskerakonda aastatel 1995-2004 ning oli aastatel 2004-2007 ka erakonna peasekretär, sõnas, et vähemalt teoorias soosib riigirahastusest lähtuv süsteem massierakondlust. See pole aga praktikas käima läinud.

Siin tulebki mängu astmeline või diferentseeritud maksusüsteem, kus suur osa rahast jõuab erakonna taskusse tegevpoliitikute rahakotiraudade vahelt.

Simson meenutas, et kui Keskerakond esimest korda valimiskampaania rahastamiseks pangalt laenu võttis, siis ei olnud nood seda väga altid valimistulemuse käendusel andma.

"Nad nõudsid selgelt juhatuse liikmete isiklikku käendust ehk see ongi selge vastutuse võtmine erakonna juhatuse liikmete poolt. Kui erakonnal peaks olema halvad ajad ja nad ei suuda panga ees võetud kohustusi täita, siis juhatuse liikmed vastutavad oma isikliku varaga."

Samas juurutab selline kombestik Simsoni sõnul läbipaistvust: kõik teavad, kes on ühe või teise erakonna juhatuse liikmed ning kes kandideerivad juhatusse, peavad olema valmis oma erakonda panustama ka raskematel aegadel.

Kas selline raamistik ei või panna tegevpoliitikuid rasketelt aegadel otsima raha just pimedatest nurkadest või endale piisava sissetulekuga poliitilist ametiposti määrama?Seda Simson ei usu. Pigem jäävad mõned tipp-poliitikud erakondade juhatustest välja, sest ei taha sellist rahalist vastutust kanda.

"Kui me vaatame maailmapilti, siis kindlasti ei ole me nii hullus seisus nagu Ameerika poliitikud, kus kõiki kampaaniaid rahastatakse justnimelt rahakogumise õhtusöökidega. Meil on pigem keeruline leida ettevõtlikke inimesi, kes oma nime all tahaksid erakondadele annetada, sest sellega nad satuvad ise koheselt avaliku tähelepanu alla," nentis Simson.

Kuidas aga üldse see raha käimine ärimeestelt käib? Asi sõltub sellest, millised valimised tulemas on.

"Kohalike valimiste puhul on need kohalikud kogukonnad ja kohalikud teemad, kus toetajaid on märksa rohkem. Eurovalimistel juhtkandidaadi atraktiivsus, kes toob kaasa annetusi. Riigikogu valimistel on neid annetajaid lihtsalt aasta-aastalt vähemaks jäänud just avaliku tähelepanu pärast," selgitas kogenud poliitik Simson.

Samas on alati ühiskondlikult aktiivseid inimesi, kes ise ei taha kandidaadid olla, aga mingil viisil tahavad ühiskonda panustada ja kui neil on muude vabatahtlike tegevuste kõrvalt vaba ressurssi, siis samasuguse vabatahtliku tegevusena võetakse ka maailmavaatelisi annetusi, võttis Simson poliitiku argipäeva kokku.