Eesti on nüüd silmitsi olukorraga, kus Soome on olnud viimased 15 aastat ehk märkimisväärne osa elanikkonnast (kuid siiski selge vähemus) käib alkoholi ostmas naaberriigist. Soome jaoks oli ja on odav alkoholimaa Eesti, meie jaoks Läti.

Kuigi piiriülene kaubandus on Euroopa Liidus tavapärane nähtus ja osa olulisest väärtusest ehk kaupade vabast liikumisest, põhjustab see soovimatuid probleeme ning nõrgendab riikide suutlikkust reguleerida kaupu, mille tarbimist soovitakse tegelikult vähendada – nagu alkohol. Alkohol ei ole tavapärane toode ja riigid reguleerivad sellega kauplemist, et vähendada tarbimist oma elanike seas.

Naaberriigi madalamad maksutasemed ja hinnad põhjustavad olukorra, kus inimesed ostavad oma alkoholi välismaalt ja jätavad siis ka maksud sinna, kuid toovad alkoholiprobleemid, kaasa arvatud tervisekulud, koju kaasa. 

Alternatiiv – hoida alkoholihinnad normaalsest olukorrast madalamad, arvestades kohalikku ostuvõimet ja taskukohasust – oleks rahva tervise vaatenurgast loomulikult problemaatiline, kuna hind on üks olulisemaid elanikkonna alkoholitarbimist mõjutavaid aspekte.

Soome ja Rootsi

Eesti võib õppida palju, võrreldes Rootsi ja Soome lahendusi 2000. aastate alguses. Kui Soomet mõjutas peamiselt alkoholi toomine Eestist, kes oli Euroopa Liiduga liitumas, siis Rootsi jaoks olid lähedal ja atraktiivsed Taani ja Saksa turg.

Mida tegi Rootsi? Mitte midagi. Mida tegi Soome? Hakkas mängima mängu, mille reeglid kirjutas ette alkoholiäri: "Me peame langetama makse, muidu plahvatab piirikaubandus ja see on probleem kodumaisele alkoholitööstusele!"

Alkoholiaktsiisi langetati keskmiselt 33%, kuigi selle otsuse mõju oli hinnatud väga täpselt. Kardetud tagajärjed realiseerusidki: näiteks alkoholisurmad kasvasid mitmesaja võrra ja tarbimine elaniku kohta kasvas ühe aastaga terve liitri võrra. 

Soome valis rahva tervise asemel äritegevuse huvid. Rootsi käitus vastupidi.

Õppetunnid ja väljakutsed

Alkoholimaksude tõstmine on oluline alkoholi tarvitamise vähendamise ning alaealiste joomise ja liigtarvitamise vastu võitlemise alkoholipoliitiline meede. Aktsiisi kasutamine on eriti oluline kindlustamaks, et sissetulekute kasvamisel ei muutuks alkohol hind aja jooksul taskukohasemaks.  Eesti-suguse riigi puhul on oluline silmas pidada mõnda aspekti, et selle meetme efektiivsus oleks garanteeritud. 

Esiteks salaturg. Eesti on sellega maadelnud 1990. aastate algusest peale ja kuigi selle ulatus väheneb, on umbes 20 protsenti kange alkoholi turust ikka veel illegaalne. Seetõttu peaks efektiivseim maksutõus olema järkjärguline ning mitte liiga järsk, et osa elanikkonnast ei pöörduks alternatiivsete turgude otsingule.

Teiseks – kuigi piiriülene kaubandus on legaalne ja Euroopa Liidu normaalne osa, peaksime andma oma parima, et mitte üle rõhutada hinnaerinevusi naaberriikidega. Liiga järsud maksutõusud võivad suunata inimesi odavamate turgude poole ja nagu oleme näinud Eestis, vähemalt osa sellest tuleb protestist valitsuse vastu, mis on inimeste meelest teinud arutuid otsuseid.

Seda protesti on püütud seletada ka vähese kommunikatsiooniga. Osa inimesi tunneb, et nendega räägitakse ülevalt alla. Vaatamata sellele, et põhjendusi ja selgitusi ning dialooge on olnud palju, ei näe enamik inimesi vaeva, et kuulata või lugeda. See aga tähendab, et poliitikategijatel on ehk veel võimalusi luua otsekontakte nende protestiaktsioonide korraldajatega, et garanteerida, et keegi ei saaks pugeda peitu kommunikatsiooni puudulikkuse taha.

On selge, et suur osa protestist tuleneb opositsioonilisest positsioonist kogu valitsuse või terviseministri suhtes isiklikult. Suurt osa sellest organiseerivad või toetavad ettevõtjad, kes vastanduvad alkoholipoliitilistele meetmetele, kuna need võivad ohustada nende majanduslikke huve ning nende gruppide jaoks ei lahendaks see dialoog midagi. 

Paistab aga, et on ka neid, kes mingil põhjusel ei usu, et valitsus võiks alkoholiaktsiisi tõsta rahva tervise argumentidest lähtudes (mitte ainult selleks, et täita eelarveauke) ning siin võiks kasulikuks osutuda püüe veel selgitada.

Alkoholipoliitika puhul on üsna tavapärane, et kõige enam peetakse dialoogi alkoholitööstusega, kes esitleb end selles küsimuses kui peamist partnerit. Nagu aga varasemad kogemused erinevates riikides on näidanud, siis dialoog nendega, kellel on selge huvide konflikt, töötab alkoholipoliitika algsete eesmärkide vastu ning viib teema ja lahendused rahva tervise ja alkoholi tarvitamise vähendamise juurest mujale. Suhtlemine peaks olema suunatud rahva poole, kelle toetus ja arusaamine on tõepoolest olulised.

Meedia mängib selles teemas samuti olulist rolli. Piiriülene kaubandus ja selle suurus on loomulikult uudiskünnist ületav teema, kuid ühel hetkel hakkab väga ulatuslik ja detailne uudistetootmine (otseülekannetega piiripoe kassalindilt ja 24. veebruari protestiaktsiooni kajastamisega jne) paistma rohkem reklaami kui ajakirjandusena. Sõltumatu ajakirjanduse ja alkoholiaktsiise vastustavate ärihuvide heaks töötamise (või nendega partnerluse) vahel on kahtlemata üsna õhuke joon.

Ärge kaotage silmist suurt pilti

On oluline näha ja kajastada olukorra kõiki aspekte. Hiljutise küsitluse kohaselt on 7 protsenti eestlastest reisinud Lätti eesmärgiga osta sealt alkoholi. Umbes 16 protsenti on sealt alkoholi ostnud läbisõidul olles. See tähendab, et enamusel eestlastest ei ole piirikaubandusega siiski midagi tegemist ning nende jaoks mõjuvad aktsiisitõusud nii efektiivselt, nagu rohked uuringud maksutõusu mõju kinnitavadki. Seega peaksime kindlasti arvestama positiivse mõjuga, mida alkoholihinna tõstmine üldisele rahvatervisele avaldab.

Alkoholikahjud Soomes tekivad valdavalt kodumaalt ostetud alkoholi tarbimisest. Need kahjud lähevad soomlastele eri viisidel maksma üle kahe miljardi euro aastas. Alkohol on Soomes olulisim tööaastate vähendaja ning kui töötad aastaid inimese kohta suudetaks pikendada kahe aasta võrra, tähendaks see umbes viie miljardi euro suurust kokkuhoidu. Arvestuslikud viinaralliga kaasnevad laekumata summad on hoopis teisest suurusjärgust. Kui me jääme vaatama viinaralliga kaasnevatele saamata jäänud maksulaekumistele, siis unustame, et alkoholi suurimad kulud ja nendega seonduvad kokkuhoiuvõimalused asuvad mujal, mitte viinarallis.

Alkoholitööstus räägib hea meelega oma valdkonna positiivsest mõjust tööturule ja rõhutab piirikaubandust ühe suurima probleemina. Lahendusena pakuvad nad hinnavahe vähendamiseks reeglina aktsiiside langetamist. Avalikkuse toetust otsitakse, rõhutades, kui palju jääb maksusummasid laekumata, kuna soomlased viivad oma raha Eestisse ja eestlased omakorda Lätti. Kui järgitaks alkoholitööstuse ettepanekuid, oleksid rahva tervise vaatenurgast tööturu mõjud tõepoolest suured. Tõsi, tööliste kasvu oleks siis aga vaja mujale: politsei, sotsiaaltöötajad, arstid, õpetajad ja noorsootöötajad.

Alkoholitööstus tahab näidata, et kogu piiriülene kaubandus on põhjustatud hiljutistest maksutõusudest. Kuid nii ei ole. Kuna Eesti ja Läti vahel on selge sissetulekute taseme erinevus, on poodimineku eesmärgiga piiriületamine juba pikaajaline nähtus, mis peamiselt mõjutab Lõuna-Eestit.

Alkoholiäriga seotud osalised on oskuslikult raamistanud kogu hiljutise alkoholidiskussiooni Eesti-Läti piiriga. Ei vaidle vastu, et tegemist ongi probleemiga, millega on vaja tegeleda, kuid suurimad probleemid on tegelikult jätkuvalt mujal: peredes, kus üks või mõlemad vanemad kannatavad tõsise alkoholiprobleemi käes; teedel, kus andeksandmatu hulk joobes sõitjaid istub jätkuvalt rooli; haiglates, kohtutes ja vangimajades...

Koostöö on oluline

Kuna alkoholi piirikaubandusega seotud küsimused mõjutavad oluliselt nii Soomet kui ka Eestit, on oluline, et jätkataks tihedat koostööd. Meie majandusministeeriumid saavad vahetada infot ja kogemusi ning teavitada võimalikest maksulahendustest. Keskne peab muidugi olema koostöö sotsiaal- ja terviseministeeriumite ja nende asutuste vahel.

Eesti on toiminud Läti viinaralli kontrollimisel viisil, millest Soome võiks õppida. Alkoholiliitrite kõrval jälgitakse ka autode liikumist ja seda, mis maa numbritega need autod on. See aitab täpsustada piirikaubandusega seotud väljakutseid.

Eesti aktsiiside tõstmine on efektiivselt vähendanud soomlaste alkoholiostmist Eestist. Soome tõhustas tolliametnike tegevust ning korraldas teavituskampaaniaid, mis on osaliselt aidanud viinarallit kontrolli all hoida.

Võib aga järeldada, et kui me vaatame nn suurt pilti, ei ole viinaralli Eestist Soome mingiski etapis meie käes plahvatanud. On samuti oluline meenutada, et 2017. aastal ei toonud 55 protsenti reisivatest soomlastest kodumaale naastes alkoholi kaasa.  

Alkoholipoliitika ei ole miski, mida saaksime mingil hetkel tehtuks nimetada. Sotsioloogilised olud muutuvad, ka poliitilised ja majanduslikud tingimused muutuvad aja jooksul ning alkoholipoliitika peab reageerima ning arenema vastavalt. Mingigi määr alkoholikahju ei tohiks olla aktsepteeritav. Eesti paistab sisenevat uude olukorda, kuid me peame fookuses hoidma alkoholi tarvitamisega seotud kahju vähendamist. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.