1939. aasta septembris imetles Stalin saksa täpsust ja Wehrmachti, mis okupeeris Poola kahe nädalaga ning eeskujust tiivustatuna kavatses ta Soome ründamisel püsida sarnases kahenädalases graafikus. Ometi sai tema ülbus karmilt karistada. Sõda kujunes peaaegu kaheksa korda pikemaks ja hiljemalt jõuludeks plaanitud Soome vallutamisest ei tulnud midagi välja.

Stalini takerdumise põhjustas enam-vähem sama valearvestus, mis Vladimir Putinil praegu Ukrainas: rahva vastupanutahte alahindamine, mis ühele ega teisele välisluurele kas pärale ei jõudnud või millest need rääkida ei riskinud.

Talvesõda oli ja on nii üldpoliitilises mõttes kui ka arenguloos agressioonile Ukrainas suhteliselt sarnane, kaasa arvatud tulevikuoht, et soomlased päästsid oma riigi teisest maailmasõjast küll iseseisvana, kuid ometi maksid küllalt kallist hinda, milles väljendus lisaks kaotatud territooriumile ning ohvritele ka soometumine.

Nõukogude Liit hakkas Soome poliitikuid hirmutama suukorvistama. Soometumine oli poliitilise juhtkonna probleem, nad sulgusid enesetsensuuri ning lisaks kasutasid NSVL-iga hirmutamist sisepoliitilises võimuvõitluses.

Soome rahvas ei läinud "iseenda eitamisega" kaasa ning jäi oma sisimas ikka endiseks, sõltumata tõe tsenseerimisest.

Samal ajal tuleb tõdeda, et tollase Euroopa otseses sõjajärgses poliitilises seisundis oli selline "soometunud iseseisvus" ainuvõimalik, kuid vaevalt oleks seegi õnnestunud ilma eelneva Talvesõja vapruse ja territooriumi kaotuseta.

Kui meenutame soomlaste pahameelt rootslaste suhtumise üle, kes sõnades olid küll "Finlands sak är var" ("Soome asi on ka meie asi"), kuid praktiliselt võinuksid abistamiseks tunduvalt rohkem teha, eks meenutab seegi praeguse lääne suhtumist Ukraina sõjasse.

Hiiliv soometumine kinnitati YYA lepinguga aasta ja kaks päeva enne NATO loomist 6. aprillil 1948. Soometumine oli eriti valus meestele, kes olid suutnud edukalt Punaarmeega sõdida, kuid samal ajal saadi aru olukorrast, mille iseloomustamiseks sobib klassikalise sõnastusena kahekõne "Tundmatust sõdurist". Viimatist kasutasin pealkirja jutumärkide vahel esitatud küsimusena, mis grotesksena, kuid väga arusaadavana on vastuseks kinnitusele, et "üks Soome sõdur väärib kümmet Vene sõdurit".

Julgeolekupoliitika uurija Tomas Ries on oma 1990. aastal ilmunud ning Soome kaitsmist kirjeldava raamatu pealkirjaks pannud "Luja tahto" ("Tugev tahe"), mis iseloomustab Talvesõja sangarlust ja Soome sõltumatut riigikaitset.

President Mauno Koivisto ilmutas aga uue aastatuhande algusaastal raamatu "Vene idee", milles hoiatab, et "Vene mõtteviisi järgi kuulub iga vallutatud territoorium lahutamatu osana Venemaale. Seega kuulub ka Soome venelaste arvates endiselt nende leeri." Tõsi, keiserliku Venemaa piirid olid ja on ju ka Putini meelest jumala enda kinnitatud.

Pean siinkohal paslikuks kinnitada Koivisto sõnu veel ühe, päris "eelajaloolise" tõdemusega 1721. aastast. Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist ütles Venemaa suursaadik Stockholmis, et Peterburi ei tunne end enne turvaliselt, kui pole saavutatud Rootsi ja Venemaa "loomulik piir" ehk Botnia laht.

1939. aasta maikuus mainis Vjatšeslav Molotov, et Ahvenamaa saared kuulusid üle saja aasta Venemaale. Need tõdemused ei pane mind imestama, sest täpselt sama piirimääratlust – Botnia laht ja Tornio jõgi – kuulsin ka mina 1992. aasta veebruaris väitluses tolleaegse Balti sõjaväeringkonna ülema asetäitja kindralleitnant Melnitšukiga.

Kõigi nende pürgimuste pinnalt on tuleb mõista, et idealistlike poliitikute Koivisto, Halose, Lippose ja Tuomioja julgeolekupoliitilist pärandit kiputakse Soomes häbenema ning siinkohal ei saa ma vältida kiuslikku küsimust: kas president Koivisto hinnang venelaste arvamusele tähendab Soomele vaid igavest soometumist või määramata tulevikus ka midagi enamat?

Soometuse mõttelaadi visadust näitas hiljuti tagasi Soome endise välisministri ja tipp-poliitiku Paavo Väyryse väljaütlemine, et Soomel puudub mistahes vajadus NATO-ga ühildumiseks.

Laiendaks pisut tema väljaütlemist. Iga Euroopa Liidu liikmesriigi püha kohus on Euroopa ühine heaolu ning selle esmase lülina julgeoleku tagamine, aga sellest edasi on kõige olulisem relvakonfliktide ehk sõjavastane heidutus.

Kahjuks Euroopal puudub seesinane liikmesriikide operatiivne ühisheidutus elik ühised relvajõud. Seda asendab NATO, mistõttu tundub mulle veidrana jutt, milles endine välisminister toob näite, et Soome peaks NATO liikmena oma maaväed Eestisse appi saatma.

Tegelikult tähendaks NATO-sse ühendatud Skandinaavia võimsat heidutust, milleks Euroopa Liit suuteline pole. Jõuga heidutused ei kao päris kindlasti julgeolekuarsenalist niipea või tõenäoliselt – kuni säilivad riigid – mitte kunagi. NATO nõrkus Põhja-Euroopas on põhjustatud sellest, et Soome ja Rootsi ei ole NATO liikmed.

Kui 1990. aastate alguses olin Soome sõpradele rääkinud oma kolmest-neljast osalusest Varssavi lepingu õppustel, siis mitmel korral esitati mulle küsimus, kas Soome võinuks, sõltumata NATO liikmelisuse puudumisest, saada kokkupõrkel Nõukogude Liiduga samuti sõjatandriks. Vastasin siis, ja ka nüüd täie kindlusega: jah! Aga lisan, et niisamuti ka Rootsi.

Rootsi vastu suunatud õppusel, mis kujutas kas Karlskrona sillapea loomist või Gotlandi hõivamist olen kahel korral (1964/1965) osalenud.

Tuhanded noored Eesti mehed elavad ja töötavad praegu Soomes. Sõjaohu korral on Eestisse tulek neile kaitseväe reservväelastena põhiseaduslik kohus, ent kuidas see toimub? Alustame kasvõi praktilistest probleemidest, et Soome tööandjad laseksid oma töötajad näiteks õppusteks Eestisse ja säilitaksid nende töökohad. Teisalt on aga õhus palju retoorilisi küsimusi: kas näiteks sõjaoht Soomele on ohuks ka Eestile kui NATO liikmele või ka vastupidi? Mis tagaks ühtsele alusele loodud heidutuse?

Loogiline vastus kõigele siinkirjutatule oleks Soome ja Rootsi kuulumine NATO-sse. Rõõm kuulda, et Soome üldsusest enamus on küsitluse järgi hakanud pooldama NATO-sse minekut.

Julgelt edasi, hõimuvelled, Läänemere piirkonna rahu nimel! Balti riigid saavad oma häälega toetada NATO-s nii Soome kui ka Rootsi võimalikult kiiret täisliikmeks saamist.