Raul Rebane | Julge mõelda mõeldamatut!
Sündmuste ja arengute kiirus jookseb eest ära juhtide võimel sellel reageerida – praegused muutused on nagu sõjaaegsed, osundab Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.
Eile lõppes Lennart Meri konverents. See toimus juba 12. korda ja toob iga kord Eestisse hulga tippprofessionaale. Erand ei olnud ka seekordne konverents, nimekiri arvamusmõjutajatest oli silmatorkav ja neid oli kümnetest riikidest.
Konverentsi pealkiri oli "Järgmised sada aastat", aga kohe alguses sai selgeks, et peamiselt on juttu siiski järgmisest kuuest aastast, ehk Putini reaalse ja Trumpi teoreetilise ametiaja lõpuni.
Loetlen mõningaid teemasid, et tekiks ettekujutus, mis toimus: "Kellele kuulub ajalugu?", "Venemaa ja Lääs, risttee või tupik?", "Kui suur on Euroopa?", "18 kuud Trumpi välispoliitikat: Õigel teel või valel rajal?"
Räägiti Hiinast, Euroopa Liidust ja loomulikult Venemaast, kust oli kohal suur hulk asjatundjaid. Paneelides oli veel kümneid alateemasid, Balti õhuturbest kuni valeuudisteni välja.
Kui nüüd arvata, et osalejatele oli see lahe puhkusereis päikesepaistelisse Tallinnasse, siis see on eksitus. Meri konverentsi ajakava on äärmiselt pingeline, vaat et liigagi. Näiteks reede õhtu lõppes seminariga kell 00.15 ja uued teemad olid ees laupäeva hommikul kell 8.00. See on tubli füüsiline ja vaimne pingutus.
Konverents toob maailma Eestisse ja vastupidi. Võrdlemist on kõvasti. Konkurents tõstab taset, ka Eesti esinejad peavad hästi valmistuma, sest Meri konverentsil lolliks jäämine on häbiväärne asi. Aastad on siiski oma töö teinud, kogemust on tulnud ja ühtegi imagokatastroofi ei olnud.
See, missuguse kujundi külalised Eestist kaasa võtavad, on lausa kulla hinnaga, sest kõikidel kutsututel on suu peas ja kaalukas hääl. Ja muidugi saab ka oma sõnumit edastada: näiteks viimast, ÜRO paneeli, modereeris president Kersti Kaljulaid ja selge miks. Eesti tahab julgeolekunõukogu liikmeks saada.
Selles kommentaaris ei jõua teemasid lahti arutada. Mõne sõnaga ehk, et Venemaa tuleviku suhtes keegi eriti optimistlik ei ole, pärast 2014. aasta sündmusi on pikaaegne isolatsioon vältimatu. Koos sellega kerkis ka küsimus, et kas katsed lõhkuda Euroopa Liidu ühtsust võiksid ka edukad olla? Tervikuna oldi siiski arvamusel, et katseid tehakse, ka meil Eestis, osades riikides tugevamalt, aga suurt riski hetkel näha ei ole.
Eurooplane olemine on muutunud väärtuseks omaette ning keegi sellest vabatahtlikult ja hetkekasu nimel loobuda ei tahaks. Loomulikult ei ole välistatud mõni uus ootamatu tegur, mis võib suunda muuta.
Just sellisest võimalusest oli üks lühike sõnavõtt ja seda tsiteeriti viimasel päeval palju. BBC veteranreporter Nik Gowing on koos oma meeskonnaga intervjueerinud oma raamatu jaoks sadu maailma liidreid ja esines teemaga "Mõeldes mõeldamatut: Miks juhtimine on äpardunud?" Jutu mõte oli selles, et meid on lühikese aja jooksul tabanud nähtused, mis veel hetk enne seda olid mõeldamatud: Facebooki andmete katastroof, MeToo, Trump, Brexit, Krimm, populismi kiire tõus jne jne.
Nenditi, et sündmuste ja arengute kiirus jookseb eest ära juhtide võimel sellel reageerida – praegused muutused on nagu sõjaaegsed.
Gowing loetles intervjuudest välja koorunud põhjusi, miks juhtimine ebaõnnestub: lühiajalisus, segadus, hirm, vastumeelsus riskida, koormatus, grupimõtlemine, institutsionaalne konformism jne. Kõik tuttavad ka meil. Samal ajal muutused kiirenevad ja – nagu ütles oma kommentaaris Carl Bildt – etteennustamatus on praegu kõige ennustatavam asi. Me kaotame ettekujutuste võidujooksu, ütles konverentsil ka kuulus analüütik Mark Galeotti.
Tuleb julgeda mõelda mõeldamatut, aga see nõuab haridust ja julgust. Kumbagi pole liiga palju, ka praeguses Eestis, kus just praegu meeldib paljudele pidur rohkem kui gaas.
Siia sobib suurepäraselt tsitaat Jaroslav Hašekilt raamatust "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil": "Suur aeg nõuab suuri inimesi!"
See võiks lausa olla konverentsi moto. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli