Aimar Ventsel | Lubjakate vastulöök
Mis meie keskealistel meestel viga on, et nad noori kui just ei vihka, siis pelgavad küll, arutleb Aimar Ventsel oma arvamusloos.
Üks tont käib mööda Eestit. See pole kommunism, islam või homoõiguslus. See tont on meie oma Eesti noorus.
Noorust nimetatakse lumekruupideks, anabaptistideks, indoktrineerituteks, kui tuua ära leebemad väljendid. Umbes kuu aega tagasi lugesin huviga, kuidas seltskond pealt neljakümne- ja viiekümneseid meesterahvaid mitme nädala pikkuses Facebooki lõimes täie mõnuga noorte aadressil ilkus. Mida kõike neile ette ei heidetud, alates maailmavaatest kuni täieliku kõlbmatuseni igapäevases elus. Hiljem soovitas lugupeetud kirjanik ajalehes, et noored võiks ikka enne täiskasvanuks saada kui Altzheimeri tõbi peale tuleb.
Minu jaoks tipnes see värk aga Indrek Targa kirjutisega juulikuu alguses Eesti Päevalehes, kus kõigile nooruse kriitikutele üritati leebes toonis selgeks teha, et tegelikult pole noored inimesed nii hukas midagi. Lugesin seda ja mõtlesin, et nüüd oleme siis niikaugel, kus inimene peab tundma süümepiinu ja vabandama selle pärast, et ta on noor.
Alustada tuleks vast sellest, et noorust kui sellist ei ole tegelikult ju olemas. "Noored" on tinglik vanuseline kategooria, mille sees eksisteerib lugematu arv erinevate huvidega, haridusega, elustiiliga, ilmavaatega või ametiga inimesi.
Oma kunagise DJ-tegevuse tõttu puutusin ma suhteliselt lähedalt kokku pigem tagasihoidlikest oludest pärit noort inimestega. Ülikooli õppejõuna käin õppesemestri ajal peaaegu igapäevaselt läbi tudengitega. Teismelise poja isana on mul mõningane (ehkki pealiskaudne) ülevaade ka selle seltskonna tegemistest.
Pole neil häda midagi. Teismelised loevad vähem kui mina nende vanuses tegin, aga ma olen kindel, et kui meil oleks omal ajal olnud kõik need arvutid ja nutiseadmed ning internet, siis oleks ka meie seal istunud.
Viisin hiljuti auto töökotta parandada. Kahekümneaastased mehaanikud tegid ta korda nigu naksti. Ma olen kohanud täielikult mammona kokkuajamisele pühendunud noori inimesi ja neid, kelle jaoks raha pole oluline. Ning siis erinevaid üleminekuastmeid nende äärmuste vahel. On olnud nii vasak- kui ka parempoolseid, täielikult apoliitilisi, mitmekultuurilisuse armastajaid ja täielikke rassiste.
Elu pole mind kokku viinud n-ö kuldse nooruse ja poolkriminaalsete narkomaanide seltskonnaga, ent ma ei tunne sellistest tutvustest eriti puudust ka. Kõikidel muudel juhtudel on mu isiklik kogemus noorte inimestega valdavalt positiivne.
Üllatab see, et juba teismeeas on tänapäeva inimesel oma vaade maailmale, sealhulgas ka suurele poliitikale. Naiivne teinekord, aga ikkagi oma. Noorte inimeste puhul imponeerib mulle veel nende aktiivsus, initsiatiiv ja avatus. Paljud nendest tahavad tööd teha, käivad kooli ja ülikooli kõrvalt raha teenimas ja leiavad ise selleks nii võimaluse kui ka aja.
Reeglina ei ole meie noortel suhtluskrampi ja nendega on seetõttu meeldiv juttu ajada. Mul pole kunagi probleemi olnud ka austuse puudumisega minu kui vanema põlvkonna liikme suhtes. (Pigem on mu probleem noortepoolse austuse pidev kasvamine, mis tegelikult viitab vist minu järjest soliidsemale eale. Kes see ikka tahab vana olla!)
Lugedes kõiki lahmivaid avaldusi noorte aadressil on mul hoopis tekkinud mõte, et meie probleem ei ole noorus, vaid see, et nüüd on Eestis tekkinud hulk keskealisi (valgeid, heteroseksuaalseid jne.) mehi, kelle jaoks noored on probleem. Kui need vanad mehed noori just ei vihka, siis pelgavad küll.
Küsimus on hoopis selles, mis neil vanadel meestel siis viga on. Midagi on vahepeal juhtunud ja tulemus ongi meil hulk agressiivselt meelestatud lubjakaid, kes vist ise ei saagi aru põhjusest, miks nad sellist juttu ajavad või kirjutavad.
Üks põhjus on nähtavasti selles, et nendel "vanadel" vihastel meestel puudub vahetu kontakt nendega, keda nad kategoriseerivad "noortena" – millest johtuvalt nad arvavad, et kogu see heterogeeniline vanusekohort on tegelikult ülihomogeenne ilmetu mass. Arutasin seda küsimust hiljuti ühe Saksa ülikooli emeriitprofessoriga ja tema pakkus, et äkki tunnevad need vanad tigedad mehed konkurentsi ja ohtu oma staatusele. Vähemalt Eestis ei tohiks see aga nii olla. Ajad, kui kahekümneaastased said pangadirektoriks ja kolmekümneaastased suure firma juhiks, peaks ju möödas olema. Pigem on tänapäeva Eesti noortel vaja kauem oodata, kuni kahekümneaastaselt kõrgorbiidile lennanud seltskond lõpuks ometi pensionile läheb, sest enamik neist on veel väga produktiivses vanuses ja kavatsevad oma ametipostil veel kaua troonida.
Ühesõnaga, paanikaks pole nagu põhjust, aga mingis seltskonnas on paanika sellest hoolimata olemas. Arvatavasti ei saa lugupeetud "vanahärrad" ise ka aru, mis neil niiväga kripeldab, ent nad on varmad seda kripeldust välja elama. Ning edasi jõuame selle juurde, et keegi võiks kätte võtta ja selle frustratsiooni põhjused välja uurida. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli