Hardo Pajula | "Miks religioon kõik ära mürgitab?"
Hoomatav ja ettearvatav ümbrus on oluline selleks, et meie emotsioonid kontrolli all püsiksid. Oma destruktiivsete tungide vaoshoidmine on aga palju keerulisem ülesanne, kui suurem osa Lääne heaoluühiskondade inimestest endale seda ealeski ette oskab kujutada, leiab Hardo Pajula Vikerraadio päevakommentaaris.
Ma olen oma viimase aasta pea kõigi avalike esinemiste käigus rääkinud ühte ja sama lugu. Kuulsin seda Toronto ülikooli kliinilise psühholoogia professori Jordan Petersoni esituses 2016. aastal.
Peterson võttis seal jutuks somaali juurtega feministi Ayaan Hirsi Ali. Pelk väide, et Ayaan Hirsi Ali on feminist, tekitab teatud ringkondades juba iseenesest paksu pahameelt. Meie Feministeeriumist ja Virginia Woolfi võrgufoorumist visataks proua tõenäoliselt päris kiiresti välja. Peapõhjus on see, et Ali ja kõige käremeelsemate naisõiguslaste kogemused on niivõrd erinevad.
Ayaan Hirsi Ali sündis 1969. aastal Mogadishus. Kui tema revolutsionäärist isa kinni pandi, lasi vanaema viieaastasel Ayaanil kliitori ära lõigata. Isa oli Somaalia oludes valgustatud kodanik ning arvas, et naiste ümberlõikamine ei ole kiiduväärne komme. Aga tema vahistamine jättis matroonile vabad käed. Kui isa vangist putku sai, põgenes pere läbi Saudi Araabia ka Etioopia Keeniasse. Seal võttis Ayaan omaks islami kõige radikaalsema versiooni, kandis koolis hijabi ja pooldas tulihingeliselt Salman Rushdiele langetatud surmaotsust.
1990. aastate alguses hakkas pere Ayaanile meest otsima. Ju jättis nende peigmehekandidaat neiu arvates pisut soovida, sest 1992. aastal pages ta Keeniast Saksamaale ning lõpuks Hollandisse, kust palus poliitilist varjupaika. Oma 2007. aastal avaldatud elulooraamatus "Uskmatu" kirjeldab Ayaan oma esimesi Euroopa kogemusi. Raamatu keskelt leiame sellise pildikese: "Kui ma peatuses bussi ootasin, märkasin, et see tuli minuti pealt sel ajal, kui see plaani järgi tulema pidi: 14.37. Bonnis olid bussid liikunud samasuguse täpsusega ning see kõhedakstegev punktuaalsus tundus mulle täiesti üleloomulik. Kuidas küll suutis keegi maailmas prognoosida, et buss tuleb kriipsupealt 14.37? Kas nad kontrollisid siin ka aja kulgu?"
Peterson oligi Ayaan Hirsi Ali biograafiast üles noppinud just selle lõigu. Tema enda 1999. aastal avaldatud raamatust "Tähenduse teejuhid – usu arhitektuur" leiame järgmised read: "Ma avastasin, et uskumused kujundavad maailma väga käegakatsutavas mõttes. Avastasin, et uskumused ongi maailm. Kuivõrd meie uskumused määravad, millises maailmas me elame, pole imeks panna, et – jällegi Petersoni tsiteerides – "soov alal hoida, kaitsta ja levitada oma usku paneb inimesi üheskoos sooritama kõige mõeldamatumaid hirmutegusid ja julmusi.
Kuivõrd see on nii, siis näevad paljud (eriti vasakpoolsete sümpaatiatega inimesed) kõige kurja juurt religioossuses. Hea näide on siin vahest Christopher Hitchensi kümmekond tagasi ilmunud raamatu alapealkiri "Miks religioon kõik ära mürgitab?"
Religioon on sõnaraamatu järgi uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem. Kui me arvame Hitchensi eeskujul, et religioon kõik ära mürgitab, siis arvame tegelikult seda, et meil on võimalik ilma selliste süsteemideta hakkama saada. See on äärmiselt küsitav lähtekoht, sest selle vastu räägib inimese eksistentsiaalne olukord, mida esimese isiku vaatevinklist võib väljendada sõnadega "mind on ülivähe, aga kõike muud üüratult palju". Teiste sõnadega seisab lõplik üksikisik vastamisi lõpmatu kosmosega. Asjaolu, et see meile iga päev kätte ei paista, räägib eelkõige sellest, et me oleme oma bussiliikluse korraldamisega tõesti märkimisväärselt hästi hakkama saanud.
Lõpmatu universumi kohta on võimalik teada lõpmatult palju asju. See käib aga lõplikule inimmõistusele üle jõu. Seetõttu seisab meie kõige tähtsam ülesanne ümbruse lihtsustamises tasemele, kus me võime seda hoomata ja selles tagajärjekalt tegutseda. Just meie uskumused määravad ära selle, millele me oma piiratud tähelepanu pöörame ja mida me etteantu ja muutumatuna võtame. Uskumused kujundavad maailma väga käegakatsutavas mõistes. Uskumused ongi maailm. See käib ühtviisi nii ateistist punaprofessori, nelipühalase kui ka salafistist pommipanija kohta.
Et see arutelu nüüd liiga abstraktseks ei jääks, naaseme taas Mogadishu ja Tallinna bussipeatustesse.
Feministeeriumi juhtkonna arvates näivad graafikus püsivad ühissõidukid olevat just see osa reaalsusest, mida me võime rahulikult ignoreerida – nii nagu me võime oma igapäevaelus mööda vaadata sellest, mis meie vahetutele eesmärkidele kaasa ei aita või meid nende taotlemisel ei takista. Mogadishu kogemusega Ayaan Hirsi Ali jaoks seevastu on aga minuti pealt saabuvad bussid metafüüsiline imetegu.
Toimiv transpordisüsteem on oluline, sest see lihtsustab reaalsust ja muudab selle ettearvatavaks. Hoomatav ja ettearvatav ümbrus on oluline selleks, et meie emotsioonid kontrolli all püsiksid. Oma destruktiivsete tungide vaoshoidmine on aga palju keerulisem ülesanne, kui suurem osa Lääne heaoluühiskondade inimestest endale seda ealeski ette oskab kujutada. Selles arusaamises on Ayaan Hirsi Ali meie inimõiguslastest kaugel ees ja seetõttu tal ka Feministeeriumis pikka pidu poleks. Ayaan mõistab ilmselt seda, et kõigi põhjatus sisemuses peituvad tumedad jõud, mida laitmatult toimiv bussiliiklus mingil määral ohjeldada suudab.
See käib ühtviisi nii ateistist punaprofessori, nelipühalase kui ka salafistist pommipanija kohta. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli