Olen selle epistli pealkirja laenanud Tammsaare 1906. aastal ilmunud samanimelisest esseest. Kõnealuses paarikümneleheküljelises artiklis võrdleb autor naiste õigusi kümnekonnas riigis. Pilt on ootuspäraselt mitmekesine: kui Inglismaal antakse naistele isegi "õpetlaste-aunimesid", siis Venemaal puuduvad neil igasugused poliitilised õigused (nagu ka meestel, ei jäta Tammsaare seejuures küll märkamata).

Kogu loost jääb siiski kõlama positiivne noot: naised on endale kõikjal meestega ühesuguseid majanduslikke ja poliitilisi õigusi kätte võitmas, olgugi et mõnedes riikides neil selles osas veel määratu töö ees seisab. Ajalugu näitab aga Tammsaare sõnul seda, "et inimesesugu igal pool tahes või tahtmata edurada edasi sammub ja sellepärast peab arvama, et naisterahvad ükskord igal pool eneste kui täieõiguseliste inimeste peale võivad vaadata."

Me oleme nüüd sellest ajast saadik üle saja aasta edurajal edasi sõtkunud, millised on tulemused? Oleneb muidugi väga sellest, kelle poole me vastuse saamiseks pöördume. Minusugune kostaks, et läänes on naistel kõikjal meestega juba ammu samasugused õigused ja sellega on see peatükk ka lõpule jõudnud. Moodsa naisterahva-liikumise liidrid viitavad aga kuni 25-protsendilisele sugudevahelisele palgalõhele ning näevad selles ülekaalukat tõendit iidse patriarhaalse hierarhia jätkumisest uues kuues. Nii et enne kui palgalõhe pole täielikult sulgunud ning meeste ja naiste arv kõikides komandopunktides täpselt ühesugune, on tänapäevaste feministide tööpõld sama suur kui sajanditagustel sufražettidel.

Nagu paljudel sellistel juhtudel, algavad erimeelsused juba definitsioonide tasandil. Mis asi see paljukirutud patriarhaalne hierarhia siis õigupoolest ikkagi on? Tammsaare võluvas sajandivanuses terminoloogias on tegu "seltskondlise korraga", kus mistahes elualal jõuavad tippu väga vähesed ja enamikule jääb üksnes osavõturõõm või -kibedus.

Suure slämmi tenniseturniiri alustab põhitabelis 128 mängijat ning võitja koorib suurema osa auhinnarahast. Kaugemalt vaadates kuuluvad aga kõik 128 mängijat palju suurema püramiidi absoluutsesse tippu. Vastupidist pilti, kus ühest alustajast saab mingi egalitaarse hookuspookuse abil ühtäkki 128 võitjat, ei suuda ma endale ette kujutada. Praktiliselt on teostatav üksnes võistlustennise kui patriarhaalset rõhumist põlistava distsipliini keelustamine. Selline tundub olevat patriarhaadi olemuslik struktuur, mille külge nüüd igaüks meist muid kõikvõimalikke halbusi kujutavad kulinad võib riputada.

Üks sellistest atribuutidest on kahtlemata palgalõhe, mis kasvab välja võistlusmängude printsiibi ümber kujunenud ühiskonna tuumast. USA Economic Policy Institute avaldas sel suvel uurimuse, kust tuli välja, et 350 Ühendriikide ettevõtte tippjuhid teenisid möödunud aastal keskmiselt 312 korda rohkem kui nende reatöölised. Veel huvitavam on selle suhtarvu dünaamika: 1965. aastal oli see vaid 20, 1989. aastal tõusis too näitarv 58ni, tipnes 2000. aastal 344 juures, kukkus pärast viimast finantskriisi korraks isegi alla 200, ent on sealt alates nüüd jälle jõudsalt ülespoole rühkinud.

Iseäranis drastiline on olukord ettearvatult McDonald'sis, mille juhatuse esimees Steve Easterbrook pani möödunud aastal tasku 21,7 miljonit dollarit, samal ajal kui tööliste mediaanpalk küündis vaid 7000 dollarini – nende kahe arvu jagatis on 3100. Oletame, et järgmisel aastal võtab Easterbrooki kabinetis koha sisse mõni südi amatsoon. Võimalik, et peavoolumeedia tervitaks tolle proua kahe tosina miljonilist aastapalka tähtsa verstapostina helgesse tulevikku kulgeval eduteel. Mulle jääb siiski arusaamatuks, mida muudaks see progressiivne kaadrivahetus hamburgereid jagava 3000 korda vaesema korporatiivmutrikese elus, olgu viimane siis vuntsidega või vuntsideta.

Tammsaare kirjutas oma 1906. aasta essees, et "põhjusmõtted jaotavad naisterahva-liikumise kahte suurde laagrisse". Kui naised kord meestega võrdsed poliitilised õigused välja on võidelnud, muutuvat "kodanline naisterahva-liikumine" kirjaniku sõnul mõttetuks. Tammsaare ennustab, et siis sulab see liikumine ühte ülejäänud ülemklassiga ja astub oma endiste rivaalidega käsikäes oma proletaarsete õde vastu. "Siis ei või enam naisterahva-liikumisest sõna praeguses mõttes rääkida, siis muutub see liikumine klassiliseks," võib lugeda eelnimetatud esseest.

Kogu see sugudevahelise väidetava 25-protsendilise palgalõhe ümber üles pekstud vaht viitab sellele, et kodanline naisterahva-liikumine palju elujõulisemaks on osutunud, kui rahvakirjanik seda eales ette oskas näha. Tänapäevane feminism on muutunud oluliseks instrumendiks eliidisiseses võimuvõitluses. Vähem kui kaks inimpõlve tagasi võisid õigeaegselt omandatud parteipilet ja äraõpitud fraseoloogia ambitsioonika tsehhiülema karjääri oluliselt kiirendada. Asjaolu, et nüüd jõustavad NLKP algorganisatsioonide asemel uut doktriini kõikvõimalike klaastornide personaliosakonnad, ei muuda sisuliselt suurt midagi.

Asjalugu, kuidas isekeskis mitmemiljoniliste aastapalkade peale võistlev seltskond seejuures suurest võrdsusest patrab, oleks päris koomiline, kui selles loos ei puuduks oma üsna tume alatoon. On täiesti loogiline, et vaatepiiri ja olude kitsenemist ei tajuta kõigepealt mitte ühiskondliku püramiidi alumistel korrustel, vaid ikkagi selle tipus. Kui klubisisene mõõduvõtmine väga ägedaks muutub, tekib osal koorekihist kiusatus püramiidi alumistest kihtidest endale uusi liitlasi otsima hakata. Verised sündmused, mis paistavad meile hiljem suurte sotsiaalsete kihtide surmaheitlusena, saavad enamikul juhtudel alguse just eliidisisesest arveteklaarimisest, mis on tänavale valgunud ja seal koorekihi kontrolli alt väljunud.

Aeg-ajalt teevad inimesed võrdsuse saavutamiseks äkilisi tormilisi jõupingutusi, kirjutas Alexis de Tocqueville 1835. aastal. "Kui need tulemusi ei anna, siis mõneks ajaks lepivad nad nördinult saatusega. Aga kuni võrdsust ei ole, ei jää nad ilmaski lõplikult rahule; nad pigem hukuvad, kui loobuvad sellest ideaalist." Tocqueville sündis vaid kümme aastat pärast seda, kui sündmuste ahel, mis algas Prantsuse kõrgaadlit ühendanud Notaablite Kogu kokkukutsumisega, oli tipnenud sankülottide saatanliku sabatiga. Seepärast maksab teda jätkuvalt kuulata. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.