Eesti 200-ga liitunud Kuuse: ametnikuna jäävad käed lõpuks lühikeseks ({{commentsTotal}})

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse teatas liitumisest Eesti 200-ga.
Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse teatas liitumisest Eesti 200-ga. Autor/allikas: ERR

ERR.ee tegi intervjuu sotsiaalministeeriumi asekantsleri Rait Kuusega, kes teatas neljapäeval erakonnaks pürgiva MTÜ-ga Eesti 200 liitumisest ning avaldas oma sotsiaalkaitsemanifesti, mis on kriitiline senise süsteemi suhtes ning paneb ette süsteemi selle ümberehitamise nii, et enamik kohalikke teenuseid oleks tsentraalselt korraldatud. Kuuse selgitab, miks ta pole oma ideid asekantslerina ellu viia saanud ning kas ja millal plaanib ta ametnikurollist loobuda.

Milliseid reaktsioone te oma manifestile siiani saanud olete, kui jätta kõrvale teie mõttekaaslased Eesti 200 liikumisest?

Kommentaare ma ei loe, ma loodan, et ka need inimesed, kes tahavad mulle midagi öelda selle kohta, et nad minuga nõus ei ole, leiavad mu väljaspool kommentaariume üles.

On olnud inimesi, kes ütlevad, et mingi osaga ma olen nõus, mingi osaga ma ei ole nõus. Näiteks on paar arvamust olnud selle kohta, kes ütleb, et sellise sotsiaalkaitse n-ö riigistamisega, sellega ma nõus ei ole. Aga samal ajal, ma ei räägi ju sotsiaalkaitse riigistamisest, vaid ma räägin tegelikult ju sellest, et me oleme leidnud arvatavasti ühe sellise koha, mis vajab koorigeerimist riigis – see on see, et me oleme üldse jätnud liiga palju kohaliku tasandi küsimuseks. Sellel puudub tegelikult väga suur mõte ja õigustus.

Ma täna vaatan, palju me siis kulutame sotsiaalkaitsele riigis, siis see on 16 protsenti SKT-st. See on umbes sealsamas püsinud juba aastaid, aga see on, ütleme, sellise vaese riigi sotsiaalkaitse kulutuste tase. Meie süsteem, mis seda kulu laiali jagab, on suures osas korraldatud nii, et omavalitsused pluss riik, püüavad selle rahaga seda sotsiaalkaitset siis ellu viia. Ülesannete jaotust nende vahel on püütud teha, aga see on olnud niimoodi isekujunemise teed, et omavalitsustel on hästi palju ülesandeid. Tegelikult näha on, et väikesed omavalitsused, mis meil olid enne reformi, ei tulnud sellega toime, ja no ega tähelepanu ei jagu ka nendel suurematel mitte alati sotsiaalkaitseküsimustele.

Küsimus on selles, et kas me saame seda endale lubada? Kui meil ainukene rikkus, mis meil Eestimaal on, on inimene, ja see inimene tegelikult ju käitab meie majandust, toob seda rikkust meile maale, siis see inimene on võimeline ettevõtluses osalema. Sotsiaalkaitse killustatus aga jätab inimesed üsna kergesti abita või siis asetab ta sellise passiivse abisaaja rolli. Meil ei ole seda luksust tegelikult, et me jätkame sama mudeliga.

Ma tõin sedasama mõtet väga mitu korda lauda ka siis, kui me rääkisime ettevalimistavas töörühmas haldusreformist. Ma ütlesin, et ei ole mitte mingisugust õigustust või mõtet ütelda, et 5000 inimest per omavalitsus on uus kvaliteedihüpe erinevate teenuste pakkumises. Palve oli toona ka, et võtame palun need teenused ikkagi lahti ja hakkame vaatama, mis on jõukohane, kui suured võiksid olla omavalitsused, et näiteks mingite kohustustega hakkama saada ja äkki mingeid kohustusi ei peaks seal üldse olema. Toona öeldi siis lõpetuseks pärast neid arutelusid, et 5000 on see reaalsus, millega me saame edasi minna ja põhimõtteliselt tähendab see seda, et meil on täna suuremad omavalitsused, aga tegelikult me ju ei muutnud selles korralduses ka teenuste kättesaadavuses suur mitte midagi. Nüüd me olemegi selles olukorras, et me peame sinna sisse vaatama, lihtsalt ei saa muudmoodi edasi, sest kogu see sotsiaalkaitseteema sõidab meil muidu esimesena kraavi.

Te ise olete ju sotsiaalministeeriumi asekantsler, kes on saanud suuresti just selles osas riiki kujundada ja reformida. Kas see tähendab seda, et te olete viinud ellu reforme ja poliitikat, millesse te ei ole ise uskunud?

Me oleme teinud palju õigeid asju. Küsimus on minu jaoks pigem selles, kas me suudame ümber hinnata olukorda? asekantslerina tõepoolest on minu vastutus viia ellu Eesti riigi sotsiaalkaitsepoliitikat ja me oleme seda ühtse meeskonnana teinud. Ütelda siis seda, et kas me oleme õnnestunud või mitte – ma arvan, et oleme mingites sellistes suuremates küsimustes ja nende avamistes jäänud tegelikult natukene nagu hätta. Lõppastmes ikkagi sõltub ju sellest, kas on olemas poliitiline mandaat või tahe seda mandaati küsida või mitte. Kui me üksikult oleme mingeid meetmeid rakendanud mingite poliitiliste valikute tulemusena, siis need üksikud meetmed justkui aitavad inimest paremini toime tulema, aga kui selle pildi kokku paneme, siis me näeme tegelikult hästi palju kriitikat ka meie suunas, et me oleme suutnud ehitada hästi palju paralleelsüsteeme erinevatesse sektoritesse. Seega nii ja naa - mingi piir on tegelikult ikkagi ka ametkonnal ees, kuidas süsteemseid muudatusi läbi viia ja tegelikult täna tundub, et ka julguses ütelda, et meil ongi selline teema ja probleem ja me peame siin päriselt lahendusi otsima, mitte pikendama olemasolevaid, lappima neid olemasolevaid süsteeme, vaid me peame tegelikult kogu selle süsteemi sisuliselt üle vaatama. Ja siin meie käed jäävad sisuliselt lühikeseks, aga samas pole ka poliitilist valmidust või tarkust, net neid asju ära teha.

Kui me vaatame täna ka sotsiaalkaitset ja muid riigi valdkondi, siis riik on tohutu tark. Tark selles mõttes, et riigil on hästi palju andmeid, hästi palju inimesi, kes suudavad nende andmetega midagi nagu teha, aga samal ajal see tarkus on ka ära killustunud ja kui läheme kohaliku tasandi peale, siis on seda tarkust jagada ka ütlemata keeruline. Ühel 5000 elanikuga kohalikul omavalitsusel on väga keeruline tekitada samasugune analüütika või strateegilise planeerimise mudel kui riigil. Siin, ma arvan, ongi see võtmekoht, kus riik peaks juhtima vahetumalt kui ta seni teinud on, ja eriti just sotsiaalkaitses. See on üks minu seisukoht või mõte, kuidas me võiksime edasi minna.

Mida see siis praktiliselt tähendab? Kas te peate üldse võimalikuks asekantslerina jätkata, kui praegu käib n-ö olemasoleva süsteemi lappimine, aga mitte ümberehitamine?

Ma arvan, et ma olen seda juttu rääkinud ikkagi suures ulatuses need viimased neli ja pool aastat, mil mul on olnud au asekantsleri ametis olla. Selles mõttes ei ole see mitte midagi uut. Me oleme olnud valmis rääkima absoluutselt kõikide erinevate osapooltega, inimeste ja sihtrühmadega, et otsida lahendusi, nii et selles mõttes ma ei näe siin konflikti.

Täna on info see, et mina n-ö selles paadis, kus on erinevad MTÜ Eesti 200-ga liitujad. Nii et see, kas ma saan asekantslerina jätkata tulevikus, juhul kui sellest liikumisest areneb midagi enamat kui ta täna on - täna on ta lihtsalt üks platvorm, kus inimesed mõtteid vahetavad ja ühiskonnas üritavad siis laiemalt inimesteni viia, et oleks vara veel rääkida, et siin oleks mingisugune konflikt. Ma ei näe seda praegusel hetkel. Kui see hetk tekib, et ma tunnen, et ma olen rohkem poliitik kui riigiametniku rollis, siis eks ma muidugi pean oma valikud tegema.

Neid reforme, mida riik on sotsialaküsimustes viimastel aastatel käivitanud, on hästi palju: töövõimereform, erihooldekodude reform, pensionireform, naiste tugikeskuste teenuste reform jne. On teil usku kõigisse nendesse reformidesse, mida te olete asekantslerina käivitanud?

Jaa, muidugi. Ma toon teile väga hea näite, mis me oleme saavutanud. Erihoolekande puhul oleme saavutanud võrreldes üldhooldusega ehk siis eakate hoolekandega selle, et riik on juba kümme aastat proovinud luua olukorda, kus inimestel oleks rohkem neid teenuseid, mis aitavad neil oma kodus või kodulähedases keskkonnas hakkama saada. Me oleme jõudnud riigi juhtimisel selle olukorrani, et neid teenuseid võrreldes ööpäevaringsete teenustega on suhtarvuna rohkem. Ehk et rohkem inimesi kui kümme aastat tagasi saab abi ja tuge sellises normaalses elukeskkonnas, mitte institutsioonis.

Kui me vaatame eakate hoolekannet, mis on olnud väga tugeva kohaliku tasandi otsustusega, siis eakate hoolekandes oleme me olnud siis suutelised viljelema sellist poliitikat, et meil prevaleerivad hoolekandeasutuse kohad. Lahendus vanemate inimeste jaoks on tugevasti hooldekodu poole kaldu. Ma arvan, et see on väga kurb tendents, mida me peame hakkama lihtsalt üle vaatama ja sellel aastal me oleme jõuliselt seda ka teinud.

Aga mul on tunne, et siin on palju sellist kihku pealkirjastada teemad ära hooldekodukoha võtmes ja mitte mõtelda selle peale, kas meil näiteks elukeskkond on ligipääsetav - kas me ehitame täna elamuid niimoodi, et inimesed ka siis, kui nad vajavad kõrvalist abi rohkem või vähem, saavad ka iseseisvalt liikuma mingi abivahendiga. Kas nad saavad lastevankrite, ratastoolidega oma kolmandal korrusel asuvast korterist välja? On hästi palju selliseid kohti, kus ühiskond ei võta vastu ja otsustajad ei võta vastu selliseid vananeva ühiskonna väljakutseid, mis omakorda tähendab seda, et ma näen, et kogu see inimeste raskus ja teinekord koguni viletsus tuleb kuidagi sotsiaalkaitsesüsteemiga ära lappida. Tegelikult need lahendused on sotsiaalkaitsesüsteemist tihtipeale väljaspool. Sinna meil tuleb tegelikult ühtset tähelepanu pöörata.

Üks selline diskussioonikoht on ka see, kuidas me riiki juhime. Kui me räägime täna, et meil on siin erinevad ministeeriumid, erinevad poliitikavaldkonnad, siis me ei saa sellega väga kaugele edasi, sest kõik tegelevad oma otsast mingisuguse oma teenuse arendamisega.

See ongi meid viinud sinna, et sotsiaalkindlustusameti (SKA) juht on ütlenud, et kui laps vajab mingisugust abi, siis on olemas 11 erinevat viisi teda hinnata ja talle midagi kuskilt pakkuma hakata. Selline killustatus ongi omasoodu erinevate valdkondade kaudu arenemise tulemus. Ja selleks, et sellest üle saada, peaksime me küsima, et äkki meil on vaja teistmoodi riigijuhtimise korraldust. Äkki meil on vaja luua rohkem näiteks teemapõhine ministeerium, minu poolest olgu see kasvõi inimvara hoidmise ministeerium, kes tegeleb sellega, et Eesti inimesed sünnist kuni surmani saaksid neile vajalikud arengueeldused, et ise toime tulla, mis võib tähendada siis nii transporti, haridust, sotsiaalkaitset, tööhõivet või midagi muud. Meil on vaja selliseid lahendusi, mis tegelikult seavad väga selge väljakutse nende inimeste ette, kes sellega igapäevaselt tegelevad.

Minu vastutusala on jälgida, kas meil on tagatud piisav sotsiaalkaitse või kas mingi toetus täidab eesmärki või ei täida, aga samal ajal kõrvalministeeriumis inimesed vaatavad oma pilguga ka umbes samasid asju, inimesi puudutavaid asju. Me saaksime natukene paremini kasutada neid andmeid ja teenuseid, kui me täna seda teeme. Ma ei välistaks isegi seda, et me peaksime tänastest ministeeriumite nimedest natukene lahti laskma ja püüdma ka juhtida Eesti riigi poliitikaid koordineeritumalt ja paremini.

Kui julgeda otsustada, siis nii mõnedki reformid oleksid täna võib-olla juba tehtud olnud, sest kõik alusandmed poliitiliste otsuste langetamiseks on olnud pikki aastaid koos.

Spetsialistid pärast ütlevad, et mitu aastat tehti hulka tööd, aga tulemust ei saanud, et kuidas siis nii, aga see lõppversioon muditakse lihtsalt erinevate valitsuste poolt lõpptulemusena lihtsalt ära. Seda me peaksime suutma rohkem ennetada ja rohkem sellist eksperti kuulama, keda on täna Eesti riigis tegelikult päris palju.

Teie seisukohtadest kumab nagu mingisugune vimm senise asjaajamise vastu. Mida teil ei ole lastud näiteks ellu viia, mida te oleksite tahtnud teha?

Ei, ei ole mul mingit vimma. Aga ma tahan öelda, et me peame olema valmis tegema asju teistmoodi. Me peaksime vaatama need alused sotsiaalkaitses konkreetselt üle, mida kus tehakse ja killustatust väga jõuliselt vähendama.

Esimene koht, kus me peame need otsused tegema, on vaadata üle ikkagi riigi ja kohaliku tasandi ülesannete jaotus. Ma ei ütle seda, et me peaksime võtma kõik riigi korraldada, vaid ma ütlen seda, et see see tasakaal praegusel hetkel ja need ootused omavalitsustele on praegu ebarealistlikud, et kõik suudavad sama sotsiaalkaitseseadust erinevas Eestimaa nurgas oma piiratud valikute, raha, teadmiste, inimeste tingimustes teha. Siin me peame tegema tegelikult sellise arenguhüppe, ja see on üks mu sõnum.

Nii et selles osas ei ole teid siis kuulda võetud?

Ma ei saa niimoodi ütelda, et mul ei ole võimalust oma arvamust avaldada. Jah, mul on olnud võimalust oma arvamust avaldada, aga mingil hetkel ikkagi need lõplikud valikud, sõltumata sellest, milline on poliitiline valmidus tervikuna asju vaadata.

Kõige kurvemaks teevad mind sellised lihtsad ja võib-olla esmapilgul popid probleemi lahendavad lubadused, mis lubavad inimesele lihtsasti raha kätte. Minu arust kõik sellised lubadused on saatanast. Seda sellepärast, et kuskilt raha peab ka tulema. Ja keegi ei küsi ju pärast, milline on üht või teist toetusmeedet pikendades-suurendades selle tervikmõju. Räägitakse sellest, et inimesed vajavad üht või teist asja, tekib mingi arusaam, mis asja ta täpselt siis vajab, aga samas on väga palju teisi inimesi, kel on võib-olla mingid teised vajadused ja me peame vaatama asja personaalselt, et võib-olla ta ei vaja mingit toetust, vaid hoopis mingit teenust või teine inimene vajab lihtsalt mingit nõu, kuidas oma eluga toime tulla.

Kas see tsentraliseerimine ei kaota justnimelt ära seda inimnäolisust, millest te oma manifestis räägite, kuidas me peame teadma piltlikult iga inimese nime, iga abivajajat?

Ei. See tähendab tsentraalsemat vaadet korrale, kuidas info liigub, kes seda valdab, kes ressursse jaotab ja korraldab.

Üks asi, mida me ei saa ära kaotada, on kogukondade võimestamine, pigem peame sinna ressurssi juurde panustama. Et need inimesed, kes on kogukonnas aktiivsed, k.a kohapealsed sotsiaaltöötajad omaksid siis neid teadmisi-oskusi rohkem, millega inimesi kohapeal aidata. Inimesi on Eestis väga palju, aga jällegi, sõltuvalt sellest killustatusest ja erinevatest otsustusteedest, vaatamata sellele, et nad igapäevaselt teevad väga tublit ja tänuväärset tööd, jäävad ka nende käed mingil hetkel lühikeseks mõjutamaks muid eluvaldkondi.

Raplas palusin, et sotsiaalvaldkonna inimesed võitaksid mind nädalaks n-ö oma šefluse alla tööle. Nädal aega Rapla valla sotsiaaltöötajatega oli väga silmiavav. Kui me läheme Rapla linnast 10-15 kilomeetrit välja, siis me tegelikult näeme, et inimeste peamine raskus, mida sotsiaaltöötajad peavad tihtipeale lahendama, on see, et nad ei saa liikuma. Neil ei ole võimalik käia tööl, neil ei ole võimalik käia koolis ühistransporti kasutades. Need, kes on suutelised sõitma iseenda autoga, korraldavad oma elu ära, aga teised vajavad toimetulekuks abi sotsiaaltöötajate poolt minna kohalikku transpordipoliitikat parandama.

Me peame ikkagi vaatama üle puutuvad poliitikavaldkonnad ja hakkama neid paremini korraldama ja mitte kujutama ette, et Eesti riik, mis on väga väike oma pindalalt ja rahvaarvult, peaks olema 80 või 100 erinevast kohast juhitav.

Aga kui riigi tasandil puudub isegi teadmine, et Raplast - või selle võib tegelikult asendada ükskõik, millise linnaga, Võru, Põlva, Kohtla-Järve -, et sealt 10-15 kilomeetrit väljas on inimese ainus võimalus liikuma saada isiklik transport, siis kuidas saab riik üldse hakata tsentraalselt neid kohalikke probleeme kohalike omavalitsuste asemel lahendama, kellel on küll see teadmine, aga pole olnud võimalusi ehk raha neid probleeme lahendada?

Need kaks poolt tuleb omavahel nüüd kokku viia. Aga riigil ei puudu seda arusaama. Riigil on arusaam täiesti olemas, mida on mõtet teha ja mida ei ole mõtet teha, aga siin me tuleme jälle nende valikute juurde - kuidas need lõplikud valikud sünnivad, kuidas me ühte või teist valdkonda korraldame.

Me hoiame võib-olla natuke kramplikult kinni nendest kokkulepitud piirkondadest, jõujoontest ja võib-olla ka rahalistest mudelitest. Väga paljud inimesed ka kohalikul tasandil usuvad, et suudavad bussi panna käima niimoodi, et kõik inimesed saavad neile vajaliku transporditeenuse. tegelik elu on aga see, et bussi käimapanemise logistikast tuleks loobuma hakata ja vaadata alternatiivsetele lahendustele - jagamismajandusest kuni siis ja tellimusvedudeni taksodega. Väga hea indikaator on sotsiaaltransport, kus näeme täna seda, et sotsiaaltranspordi korraldamine ühe omavalitsuse piires on tegelikult raiskamine. Kui mahte vaadata, siis mingeid teemasid me peame tulevikus korraldama ühest kohast, muud ei jää üle.

See on omaette küsimus, kuidas kohapealsed vajadused ja soovid jõuaksid siis planeerijateni, kes seda korraldavad. Ega meil ka Eesti 200-s ei ole nii, et siin on maagilised lahendused igale probleemile kohe varrukast võtta. Seda tuleb arutada.

On teil olnud pärast oma tänast manifesti oma tööandjaga ka juttu? On ta küsinud teilt selle kohta?

Jah, no kes mu tööandja on? Tööandja on mul ministeerium ja kantsler ja tööandja on mul mõnes mõttes ka Eesti inimesed - ma olen ju ikkagi maksuraha palgal.

Ma pean silmas ikkagi eeskätt kas kantslerit või ministrit.

On ikka olnud juttu. Ma olen ka teavitanud neid, et selline artikkel minu sulest ilmub sellise koostööplatvormi sildi all. Eks siin ole ka erinevad küsimused - ega ka riigiametnikul ei ole keelatud kuuluda erinevatesse ühendustesse ja arvamust avaldada. Kohati isegi öeldakse, et riigiametnikul on soositud eetikakoodeksi kohaselt arvamuse avaldamine.

Teine pool on see, et kui küsimus oleks täna selles, et luua mingisugused väga selged plaanid ja soov isiklikult kuskile kandideerida või midagi taolist, siis täna mul seda ei ole. Aga et siis peaksime me seda probleemi kuidagi teistmoodi hakata lahendama.

Ma mõtlesin ka seda, et kui me ikkagi tunneme ühiselt, et minu sõnavõtud või seisukohad hakkavad varjutama seda, mida me ministeeriumis ajada ja arendada püüame, eks siis tuleb teha need otsused, et kõik oleksid rahul. Minu ambitsioon ei ole isiklikult olla riigikogu liige või midagi taolist.

Ma arvan, et ma olen teinud oma tööd nii kõrgel professionaalsel tasemel, kui olen suutnud ja ma ei näe ka väga palju selliseid rahulolematuid inimesi, kes ütleks, et ma ei ole suutnud seda tööd teha.

Kes selle manifesti teil sõnastada, vormistada, lihvida aitas?

Ma kirjutasin selle ise.

Ilma suhtekorraldajate abita?

Loomulikult! Mina kirjutan oma asju ise. Mul ei ole vaja, et keegi minu eest tekste kirjutaks. Avaldada aitas mul seda Eesti 200 meeskond, et ise ma ajakirjaniku või toimetusega ei suhelnud, agaga iga sõna, iga täht, iga koma on minu enda kirja pandud.

Toimetaja: Merilin Pärli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: