Juuli lõpus levis uudis, et Prantsusmaa rahvasaadikud kiitsid heaks seaduse, millega keelatakse alg- ja põhikoolide õpilastel nutiseadmeid kooliruumides kasutada. Keelu alla lähevad nii nutitelefonid, tahvelarvutid kui nutikellad, mis tuleb kas koju jätta või terveks koolipäevaks välja lülitada. Keskkoolis võivad koolid keeldu rakendada ka osaliselt. Sellega viis Prantsusmaa president Emmanuel Macron ellu ühe oma valimislubaduse.

Teadlased kinnitavad, et mida rohkem aega lapsed nutiseadmetes veedavad, seda enam süvenevad neil aktiivsus- ja tähelepanuhäired. Arenemisjärgus närvikavaga lapsed stimuleerivad end nutivahendites lihtsalt üle ega suuda hiljem enam staatilist raamatut lugeda või pikki süvitsiminevaid silmast-silma vestlusi pidada.

Eestis on nutiseadmete negatiivsest mõjust laste närvikavale hakatud enam rääkima alles viimasel ajal. Psühholoog Kätlin Konstabel pooldab Prantsusmaa lauskeeldu ja leiab, et eriti ohtlik on vanemate negatiivne eeskuju - kui lapsevanem kannatab nutisõltuvuse all, ei suuda sellest välja rabelda ka tema järeltulija.

Ministeerium: probleem ei alga koolist

Haridusministeerium ei ole lausalist nutiseadmete keeldu kooliterritooriumil arutluse alla võtnud. Pigem peavad haridusametnikud oluliseks, et kool annaks lastele õppekavas ette nähtud digioskused, mille hulka kuulub ka netikett ehk internetis suhtlemise oskus ja internetiturvalisuse oskused, mida saabki ainult oma nutiseadmes harjutada. Näiteks kuidas end lehekülgedelt alati välja logida, kuidas ja kellega internetis suhelda tohib jms.

"Vaja on suunata õpilase tähelepanu, milline tegevus on sobiv, piisav, mida on liiga palju," toob haridusameti e-teenuste osakonna asejuhataja Kristel Rillo õpetatavatest digioskustest esile.

Samuti mainib ta, et Prantsusmaa otsusest midagi revolutsioonilist otsida ei tasu: "Ajalooliselt oli Prantsusmaal hoopis jäigem lähenemine, aga nüüd anti koolidele ja õpetajatele õigus keelata seadmed, mis on endiselt lubatud pedagoogilistel eesmärkidel.

Rillo möönab, et nutiseadmeid kasutavate ja arvutimänge mängivate laste puhul on märgata muutust: nad ootavad oma tegevusele õpetajatelt-juhendajatelt alati väga kiiret tagasisidet.

"Küsivad kohe, kuidas mul läks. Kannatamatus on kasvav iseloomujoon," iseloomustab Rillo.

Siiski näeb Rillo digiseadmetes pigem positiivset, lihtsalt seda positiivset tuleb suunata märkama ja õpetada kasutama.

"Digimaailma süüdistada on lihtne, et selles on kogu häda ja viletsus. Digi taha on hea peituda, aga nende oskuste arendamine on oluline. Riiklikus õppekavas on kõigile koolidele kohustuslik digioskusi arendada, see on infoühiskonnas kohustuslik oskus. Kuidas seadmed keskkonnale mõjuvad, mis saab, kui need metsa visata, milline on mu digijalajälg, isikuandmete teema, ka info otsimine," loetleb Rillo vajalikke teadmisi.

Põhikooli lõpus peavad kõik õpilased sooritama ka digipädevuse tasemetöö. Samuti korraldab riik pisteliselt e-tasemetöid, nii et õpilased, kes valimisse satuvad, peavad olema võimelised seda e-keskkonnas sooritama.

Kuivõrd põhikooliõpilased saavad osaleda ka kohalikel valimistel, peaks digioskused aitama kaasa ka info otsimisele, kuidas teha valikuid, mille põhjal otsustada, keda valida.

Iga kooli oma otsus

Kas nutitelefon või tahvelarvuti võiks lapse koolikotis olla terve päeva, nii et vahetunnis saab põgeneda oma digiseadmesse, või korjab õpetaja hommikul telefonid kokku ja annab pärast koolipäeva lõppu tagasi, jätab haridusministeerium kooli otsustada, soovimata keelde-käske ülereguleerida.

"Usaldame meie õpetajaid, nende oskusi ja valikuid leida nutiseadmetele õige koht ja aeg," soovitab Rillo.

Rillo möönab, et koolikius on ammu kolinud internetti, mis tähendab, et koolipäev ei pruugi laste jaoks lõppeda kooli seinte vahel koos tundidega, vaid see jätkub kiusates või kiusu all kannatades ka pärast tunde jututubades edasi. Kuid siin ei näe ta süüd või otsustuskohta koolil.

"Kooli ajal ei ole nutitelefon probleem, lapsed upuvad sellesse pigem vabal ajal," ütleb ta. "Sõltuvus ei tule koolist, õpetus ei saa ka tulla ainult koolist, kui kodus tehakse teisiti. Rohkem tuleb selgitada, et digitaalne jalajälg ei kao kunagi. Näiteks kümne aasta pärast võib kunagi postitatu endiselt mõjutada minu tööle värbamist," toob Rillo näiteks.

Rillo hinnangul on valesti mõistetud teadlaste järeldust, et nutiseadmeid enam kasutava lapse õpitulemused on kehvemad.

"Kui kasutan nutiseadet ajaliselt rohkem, jääb vähem aega õppimiseks. Ka rohkem õues olles jääb samamoodi vähem aega õppimiseks, nii et õpitulemus kannatab," ütleb ta.

Eesti lapsed saavad nutitelefoni sageli juba lasteaia viimases rühmas, et harjutada vanematega kooliks vajalikku suhtlust ja logistika korraldamist, kuivõrd koolipäev lõppeb nii vara, et laps peab isesesivalt koju või trenni minema. Prantsusmaal seevastu kestab koolipäev sama kaua kui lapsevanemate tööpäev, mistõttu jääb vahepealse aja logistiline korraldus ära. Nii et iseseisvuvad Eesti lapsed Prantsusmaa lastest kindlasti kiiremini, tõdeb Rillo.

Kui paljud lapsed Eestis nutisõltuvuse käes kannatavad, selle kohta pole aga uuringuid ega statistikat tehtud. Seni jäävadki ainult erinevad arvamused, kus puudub kokkulepe, mis hetkest saab mingeid ilminguid nimetada probleemiks, tõdeb Rillo. Kindel on aga see, et lapsed on oma vanematest sageli oskuslikumad nutikasutajad, mistõttu ei oska kesisemate digioskustega vanemad tihtipeale oma laste käitumist jälgida, hinnata ega neid vajadusel ka aidata või juhendada.