Avalik ja poliitiline euroskeptitsism kõnetab valijaid Prantsusmaast ja Saksamaast Eesti ja Soomeni ning on praegu ilmselt ka iga Euroopa poliitiku mõtetes.Kuigi näiteks Le Pen ning Rassemblement National [varasema nimega Front National] ei saanud valimistel euroskeptikute loodetud tulemust, on kindlad valimisvõidud Poolas, Ungaris, Austrias ning Itaalias märgilise tähendusega. Kogu Euroopa Liidu ajaloo jooksul ei ole euroskeptikud olnud korraga võimul nii mitmes riigis ega ole olnud ka sedavõrd arvestatav jõud.

Sellest hoolimata on debatt euroskeptitsismi ümber jäänud hägusaks ning selle nähtuse alla mahub väga palju erineva tausta ning soovidega liikumisi. Et pilt Euroopa poliitmaastikul toimuvast oleks selgem, on vaja heita sügavam ja mõtestatum pilk sellele, mida politoloogias teatakse ja defineeritakse kui euroskeptitsismi. Antud teema on üha olulisem ajal, mil Euroopa elanike toetus Euroopa Liidule on uusima küsitluse kohaselt paradoksaalselt viimase 35 aasta suurim (Eurobaromeeter 2018).

Skeptitsismiks on eri põhjused

Euroskeptitsism kui nähtus on eksisteerinud Euroopas juba üle kolmekümne aasta ning liigitatakse Taggarti ja Szczerbiaki järgi peamiselt kaheks:

Tugev – põhimõtteline vastuseis Euroopa Liidule, selle integratsioonile. Esineb poliitilistes parteides, mille põhimõtete hulka kuulub Euroopa Liidust lahkumine või mille poliitikad Euroopa Liidu suunal on samaväärsed nende vastuseisuga tervele Euroopa Liidu projektile tervikuna.

Nõrk – puudub põhimõtteline vastuseis Euroopa Liidule kui integratsiooniprojektile või Euroopa Liidu liikmelisusele, kuid ühes või mitmes poliitikavaldkonnas nähakse vastuseisu rahvuslike huvidega ning lahknevust siseriikliku poliitilise suunaga.

Aga kirjeldamaks Euroopa Liidu praegusi poliitilisi euroskeptilisi jõude on vaja pöörata tähelepanu ka vasak-parem skaalale poliitilise maailmavaate teljel.

Hooghe et al. uuris juba 2002. aastal 125 euroskeptilist parteid Euroopa Liidus ning leidis enda uurimuses, et parteid, mis on vasak-parem skaalal äärmuses, on suure tõenäosusega tugevalt euroskeptilised (ehk vastu suurenevale ja olemasolevale integratsioonile). Parteid, mis asuvad vasak-parem skaalal keskmes, on üldiselt Euroopa Liidu olemasoleva ning suureneva integratsiooni poolt.

Neid tulemusi on kasutatud ning kinnitatud ka mitmetes hilisemates uuringutes. Ehk aga märksa huvitavam leid on, et nii parteide kui ka valijate põhjused euroskeptitsismiks vasak-parem teljel on väga erinevad. Seega ei saa rääkida euroskeptitsismist kui nähtusest, millel on ühed ja samad põhjused.

Poliitiline euroskeptitsism, nagu kogu muu poliitika, taandub ideoloogilistele vaadetele ning üha sagedamini kasutatakse viimaste aastate jooksul oma vaadete propageerimiseks ka populismi. Populism (nagu ka politoloogia laiemalt) aga teadust ei tunne. Seega näiteks EKRE sõnavõtud euroskeptitsismist kui poliitilisi parteisid ühendavast üleeuroopalisest jõust ei ole tõesed, kuna nemad tahavad hoopis midagi muud kui nende "sõbrad" Itaalias, Prantsusmaal või Kreekas.

Et teha asja selgemaks, kaardistan ma peamised euroskeptilised jõud vasak-parem teljel Euroopas ning kirjeldan, mida need jõud õigupoolest soovivad ning millist Euroopa Liitu (või kas üldse), nad idealiseerivad.

2016. aastal läbi viidud mahukas uuring avaliku euroskeptitsismi teemal leidis, et euroskeptitsismi peamine põhjus valijate seas pole tulenevalt 2008. aastal maailma tabanud majanduskriisist ning hilisemast Euroopa võlakriisist mitte enam rahvuslikud ja/või ideoloogilised põhjused, vaid peamiselt majanduslikud (Nicoli, 2016). Ülemaailmne majanduskriis, mis tipnes Euroopa võlakriisiga, andis seni varjus püsinud euroskeptilistele jõududele võimaluse tõusta pildile algselt majandusteemadega, astudes vastu Brüsseli poolt dikteeritud kasinusnõuetele. Hiljem aga said nad sööta valijatele juba enda teisi ideid ning kujundada valijate suhtumist Euroopa Liitu jällegi enam rahvuslike ja ideoloogiliste teemade najal.

Poliitiline euroskeptitsism sai pärast majanduskriisi esimesena peamiseks jõuks algselt Kreekas, kus vasakpoolsed euroskeptilised valitsused lubasid lõpetada Troika kärpemeetmed ning võidelda rahva majandusliku heaolu eest (Verney, 2015). Viimastel aastatel on poliitilise euroskeptitsismiga aga teised Euroopa Liidu liikmesriigid, eesotsas Suurbritannia ja Brexitiga, Viktor Orbaniga Ungaris, Mateusz Morawieckiga Poolas, Giuseppe Contega Itaalias ning Sebastian Kurziga Austrias.

Euroskeptilised jõud vasak-parem teljel Euroopas

Nagu juba mainitud, soovivad vasak-parem telje erinevates äärtes asuvad euroskeptilised jõud erinevaid asju. Lihtsustatult soovivad vasakpoolsed rohkem sotsialismi, võrdsust ning suurendada heaoluriigi kontseptsiooni, millele nähakse üha suurenevat ohtu Euroopa Liidu liberaalses majanduspoliitikas. Vasakpoolsed ei hooli niiväga rahvusriigist, kuna see ei lähe oma olemuselt vasakpoolse ideoloogiaga eriti kokku. Telje parempoolses otsas asuvad jõud soovivad Euroopat reformida ideoloogilistel kaalutlustel (need puudutavad rahvusriike, suurenevat integratsiooni ning immigratsiooni), jättes majanduslikud teemad laias laastus puutumata (Van Elsas and Van Der Brug, 2015, Van Elsas et al., 2016).

Miks aga nähakse  Brüsseli koridorides euroskeptitsismis üha suurenevat ohtu?

Üha suurenev kultuuriline, poliitiline ning majanduslik vastastikune sõltuvus sai juba Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomise peamiseks nurgakiviks – vastastikune sõltuvus pidi muutma võimaliku sõja Saksamaa ja Prantsusmaa vahel tulevikus mõeldamatuks. See esialgne kontseptsioon on viimase 60 aastaga arenenud sedavõrd kaugele, et hõlmab endas lisaks majanduslikule osale ka kultuurilist ja poliitilist osa.

Euroopa Liit on ennast defineerinud kui normatiivset jõudu, mis baseerub ühtselt konstrueeritud Euroopa identiteedil. Euroopa identiteet jaguneb omakorda ühelt poolt ühtseks Euroopa kultuuriliseks identiteediks ning hõlmab endas jagatuid väärtushinnanguid ning teiselt poolt poliitiliseks identiteediks, mis on üles ehitatud jagatud demokraatlikele väärtustele (Prutsch, 2017). Need tahud aga moodustavad omakorda millegi üsna abstraktse, mida saab kirjeldada kui Euroopa julgeolekut.

Euroopa identiteet on loodud 60 aastaga ja alates 1973. aasta Kopenhageni deklaratsioonist on see olnud ka kõige kõrgemal tasemel poliitiline projekt. See on küll ajas pidevalt muutunud, kuid saanud siiski millekski, mis peaks teoreetiliselt tähendama rohkem Euroopat, mitte vähem. Seega näeb Euroopa Liit käimasolevates poliitilistes protsessides (loe: poliitilises euroskeptitsismis) ohtu sellele identiteedile ning seeläbi otsest ohtu Euroopa eksistentsile ning julgeolekule.

Kuhu siis paigutuvad peamised euroskeptilised jõud Euroopas ning millised on nende poliitilised ambitsioonid reformimaks Euroopat? Ning kas koostöö erinevate leeride vahel on üldse võimalik?

Parempoolsed: Front National (FN) Prantsusmaal, Liiga (LN) Itaalias, Vabaduspartei (PVV) Hollandis, Fidesz Ungaris, Õigus ja Õiglus (Pis) Poolas, Rootsi Demokraadid (SD) Rootsis, Alternativ für Deutschland (AfD) Saksamaal ning Rahvapartei (DPP) Taanis.

Vasakpoolsed: Syriza Kreekas, Vasakpartei (LP) Prantsusmaal, Viie Tähe Liikumine (FSM) Itaalias, Podemos Hispaanias, Sinn Fein (SF) Iirimaal.

Tulenevalt 2015. aasta rändekriisist on parempoolsed euroskeptilised jõud praegu Euroopas ülekaalus ning konservatiivsed rahvuslikud väärtused koos immigratsioonivastaste meeleoludega koguvad populaarsust üle Euroopa. Siiski ei saa kõrvale heita vasakpoolseid jõude, kes samuti soovivad Euroopat reformida ning ümber kujundada. Kusjuures lisaks euroskeptilistele parlamendierakondadele on mitmes riigis ka euroskeptiline valitsus. Neist küll ükski ei soovi Euroopa Liidust lahkumist või selle lagundamist, küll aga loodetakse Euroopa Liitu kui sellist suuremalt reformida.

Kuna iga partei kirjeldamine isegi pealiskaudselt võtaks ilmselt liiga palju aega ja ruumi, piirdun ma parteidega, kes on hetkel enim nähtaval ning milles nähakse ohtu Euroopa Liidule.

Viktor Orban ning Fidesz Ungaris. Orban ning tema partei on nende Poola mõttekaaslaste kõrval ehk praegu enim Brüsselile peavalu põhjustav euroskeptiline valitsus. Nende viimane valimiskampaania (mida saab kirjeldada ka lihtsalt "Sorose ja immigratsiooni vastu") oli liberaalses Euroopa kontekstis kindlasti vastakaid tundeid tekitav ning oleks nii mõneski Lääne-Euroopa riigis ilmselt mõeldamatu.

Orban astus Euroopa Liidule vastu ideoloogiliselt, kuna ei näe eelkirjeldatud Euroopa identiteedis midagi, mille osa Ungari peaks olema sama tugevalt kui näiteks Saksamaa või Prantsusmaa. Küll aga ei soovi Ungari Euroopa Liidust lahkuda, ega ka seda lõhkuda. Orbani ning Fideszi näol on tegemist nõrga euroskeptilise jõuga, kes mängib kahe taseme mängu – lubab kodus vähem Euroopat, aga soovib Brüsselis suurendada Euroopa Liidu majanduslikku vastastikust sõltuvust.

Orban teab, et olukorras, kus Brüsselist saadavad otsetoetused moodustavad 3,2 protsenti Ungari SKT-st (Stratfor, 2018) ning väga suur hulk otsetoetusi on suunatud majandussektorisse, mis annab tööd sinikraedele, Orbani peamistele valijatele, on tema käed seotud ning taktika ilmselt ka tulevateks aastateks paigas – lubada valijatele kodus rohkem natsionalismi ning vähem majanduslikku Euroopat, töötades sellele ise Brüsseli koridorides vastu.

Veel enne kui Guiseppe Conte määrati Itaalia peaministriks, suutis Liiga juht Matteo Salvini tutvustada nende programmi Euroopa Liidu reformimiseks. Nii Liiga kui ka Viie Tähe Liikumine soovivad läbi rääkida Euroopa Keskpanga fiskaalpoliitika osas, mis puudutab riikide siseriiklikke kulutusi suhtena SKT-st ning kergemaid eelarvemeetmeid. Mõlema partei juhid on puudutanud ka teemat, et Itaalia peaks lahkuma euroalast ning võtma taaskasutusele liiri, mis aitaks tugevdada Itaalia majandust. Sellele on vastu seisnud Itaalia president, nimetades eurot üheks Euroopa Liidu ankrutest.

Analüütikud näevad vähemalt praegu Itaalia uut valitsust pehme euroskeptilise jõuna, kes üritab ümber mängida enda kohta laua taga, saada kergemaid tingimusi fiskaalpoliitikas ning vähendada Itaaliasse saabuvat immigratsiooni (Euractiv, 2018). Küll aga tuleb Itaalia valitsusel tõestada enda püsivust. Kuigi ametlikult ei defineeri Viie Tähe Liikumine end ei parem- ega vasakpoolse jõuna, peetakse seda siiski tugevalt vasakpoolseks ning maailmavaatelised erinevused parempoolseks peetava Liigaga võivad ühel hetkel halvata valitsuse töö. See võib omakorda jätta Prantsuse ja Saksamaa telje tugevnemisel Itaalia ummikseisu.

PiS Poolas on Ungari ja Itaalia kõrval kolmas euroskeptiline valitsus, mida Brüsselis kardetakse ning mille vastu on Poola valitsuse algatatud kohtureformi tõttu algatatud ametlik rikkumismenetlus. Rikkumismenetluse taust tuleneb erinevustest, mis puudutavad eelnevalt kirjeldatud Euroopa Identiteeti. Selle üks osa on ka jagatud demokraatlikud väärtused, millele Euroopa Komisjon näebki ohtu seoses Poola kohtuvõimu politiseerumisega.

Sellised poliitilised suundumused riigis, kus avalik arvamus on väga tugevalt Euroopa Liitu kuulumise poolt (tõusnud 65 protsendilt 2017. aasta septembris 70 protsendini 2018. aasta aprillis – Eurobaromeeter 2018) muudavad valitsuse tegevuse hindamise keeruliseks. Kas on oodata Polexitit või mängib Poola valitsus mängu, mis tagaks neile tugevama positsiooni Euroopa Liidus? Seniajani ei ole Poola valitsus kuidagi viidanud sellele, et nad sooviksid Euroopa Liidust lahkumist või selle lõhkumist/nõrgestamist. Ka ei pooldanud Poola valitsus vastupidiselt euroskeptikute levitatavale arvamusele Brexitit (ega ei teinud seda ka Orban).

Poola, olles väga suures osas katoliiklik maa, on leidnud ennast punktis, kus nende rahvuslikud ja traditsioonilised väärtused ei ühti Lääne-Euroopa arusaamadega migratsiooni ning rahvusriikeide osas. Poola kunagine suurim välispoliitiline siht – saada Euroopa Liidu ning NATO liikmeks, saada jälle läänelikuks riigiks lääne kogukonnas – on asendunud seisukohaga leida enda jaoks õige tee Euroopa Liidu ning enda traditsiooniliste väärtuste vahel. Siia lisandub jätkuv skepsis euroalaga liitumise suhtes. Valitsev erakond on selle suures osas välistanud, viidates euroalaga seonduvatele probleemidele.

Poola peamine eesmärk tundub olevat Euroopa Liidu reformimine, viies selle tagasi tema esialgsete ülesannete juurde – suveräänsetest riikidest koosnev majandusliit, ühtsema otsustusprotsessiga (Szczerbiak, 2017). Poola valitsus põhjendab enda vastasseisu Euroopa Komisjoniga sellega, et nad kaitsevad riigina enda huve Euroopas leviva (vasak)liberalismi eest, milles nähakse ohtu Poola rahvuslusele.

Kuigi halvenev geopoliitiline olukord ning ilmselged majanduslikud hüved (lisaks otsetoetustele tuleb hinnata ka Poola tööliste arvu Lääne-Euroopas, välisinvesteeringuid ning väliskaubandust) justkui soosiks mitte ainult Euroopa Liitu kuulumist, vaid ka ühtsemat Euroopat, võib Poola näha enda julgeolekugarantiina hoopis NATO-t ning Euroopa Liitu jäädaksegi käsitlema kui puhtalt majanduslikku organisatsiooni.

Märtsis pakkus Poola peaminister Mateusz Morawiecki välja, et Visegradi riigid koos Põhjala ning Iirimaa ja Hollandiga peaksid vastu astuma ühtsemat Euroopat soovivale Prantsusmaa ja Saksamaa teljele ning keskenduma Euroopa reformimisele. Poola olukord liidus on aga üpris keeruline – alates 2015. aastast on Poola mänginud ennast ühelt poolt Euroopa Liidus nurka, kehvendades enda positsiooni pidevate konfliktidega Euroopa Komisjoniga, teisalt soovitakse ennast rohkem kehtestada ning liitu reformida. Samuti loodab Poola rohkem sõna sekka öelda Vene sanktsioonide osas ning mõjutada seeläbi ka Saksamaad. Olukorras, kus komisjon on algatanud Poola suhtes rikkumismenetlused ning esimest korda Euroopa Liidu ajaloos kaalutakse ühe riigi vastu majanduslikke sanktsioone, on seda aga äärmiselt keeruline teha.

Kokkuvõttes saab paremale paigutuvat poliitilist euroskeptitsismi iseloomustada kui jõudu, mis soovib küll Euroopa Liitu kui institutsiooni reformida, aga ei soovi seda täielikult lagundada. Nende jaoks kehtiks loosung "vähem Euroopat on rohkem Euroopat".

Suurimad vasakpoolsed euroskeptilised jõud eksisteerivad praegu Hispaanias, Kreekas ja Iirimaal.

Hispaania on olnud euroskeptiline alates 2014. aasta Euroopa parlamendi valimistest, mil uue suure jõuna lubas Podemos tagasi pöörata Lissaboni lepingu ning muuta Euroopa Liidu otsustusprotsesse avatumaks. 2016. aasta Hispaania parlamendi valimisteks olid Podemose seisukohad muutunud nõrgemaks ning eelkõige rõhuti Euroopa Keskpanga reeglite ümbervaatamisele, andmaks liikmesriikidele suuremat fiskaalset vabadust. Sellest hoolimata (ning erinevalt parempoolsetest euroskeptilistest parteidest nagu Afd, FPÖ, LN jne) ei pooldanud Hispaania valitsused euroalast lahkumist ega laiemat Euroopa majandus- ja rahaliidu reformi. Nad ei nõustu ka uue, vaid kapitaliturgudel baseeruva majandusühenduse loomisega.

2016. aastal Pew Research Centeri poolt avaldatud uuringu "Euroskepticism Beyond Brexit" kohaselt toetab ligi kolmandik Hispaania valijatest Euroopa Liidule rohkemate ülesannete delegeerimist ning sama suur osa valijaid, et võimu jagamise määr peaks jääma samaks. Seda trendi on järginud Hispaania ka Euroopa Liidus, soovides küll Euroopa Liitu reformida peamiselt rahandus- ja fiskaalpoliitika poole pealt, aga mitte muuta seda nõnda radikaalselt nagu sooviksid parempoliitilised euroskeptilised jõud. Ka on Hispaania uus peaminister Pedro Sanchez lubanud järgida oma eelkäija kokku pandud kasinusele orienteeritud riigieelarvet ning avalikult olnud vastu Brüsseli vastase ühisrinde loomisele Itaalia parempoolse euroskeptilise valitsusega (Barber, 2018). Veel enam, vähem kui kahe kuuga on Hispaania täielikult muutnud oma välispoliitikat Euroopa Liidu suunal ning asunud töötama koos Prantsusmaa ja Saksamaaga rohkema, mitte vähema Euroopa suunas (Manzano, 2018).

Ilmselt kuulsaim vasakpoolne euroskeptiline valitsus juhib Kreekat. Syriza valitsus oli ja on seniajani esimene ja viimane radikaalne vasakvalitsus Euroopas pärast Teist maailmasõda. Kuigi Kreeka lahkumine Euroopa Liidust ei olnud kunagi väga tõsiselt võetav võimalus, arutati Brüsselis ja Frankfurdis üpriski tõsiselt Kreeka lahkumist euroalast. Sellest hoolimata (ning hoolimata Kreeka valitsuse lubadustest koduse elektoraadi ees) ei soovi Syriza ei kahekiiruselist Euroopat ega vähem integratsiooni. Syriza peamine kriitika, nagu ka teistel vasakpoolsetel, ei ole suunatud niivõrd Euroopa integratsiooni, kuivõrd neoliberalismi ning sellest tuleneva ebademokraatliku valitsemise vastu Euroopas (Downes et al., 2018).

Kreeka suurimad probleemid on jätkuv fiskaalne sõltuvus Euroopa Liidust ning Brüsseli dikteeritud majandusreformid. Siiski pooldavad nii parem- kui ka vasakpoolsed erakonnad Kreekas Euroopa Liitu ning nagu kirjeldab Panteioni ülikooli politoloog Giannis Balabanidis, on Syriza näol tegemist nõrga euroskeptilise parteiga, mis soovib küll majandusreforme, aga mitte liidu lagunemist ega ka ilmtingimata vähem integratsiooni.

Syriza, olles valitsuserakond, on muutnud enda seisukohti üha vähem radikaalseteks (nagu juhtus PASOK-iga) ning ei see ega Kreeka tervikuna ole enam Euroopa Liidu jaoks probleem. Ellu viidud majandusreformidki peaksid andma loodetud tulemuse.

Sinn Feini näol on tegemist poliitilise jõuga, mis on esindatud nii Euroopa Parlamendis, Suurbritannia alamkojas, Põhja-Iirimaa parlamendis kui ka Iiri Vabariigi mõlemas kojas. Sinn Fein on suuruselt teine partei Põhja-Iirimaal ning kolmas Iiri Vabariigis. Partei valis endale käesoleval aastal ka uue liidri ning loodab seeläbi veelgi suuremat toetuse kasvu ning ka pääsu valitsusse.

Sinn Feini peamine strateegiline eesmärk on Iirimaa taasühinemine, millele andis tõuke Brexit. Põhja-Iirimaa kaks suurimat euroskeptilist parteid, nii Sinn Fein kui ka DUP olid mõlemad Brexiti vastu, pooldades tugevalt Euroopa Liitu jäämist. Seega seisneb Sinn Feini euroskeptilisus ühelt poolt natsionalismis (Iirimaa taasühinemine), teiselt poolt soovib partei vähem Euroopat majandusküsimustes (sotsiaalsed kaitsemeetmed, elutähtsate teenuste privatiseerimine, maksuerinevused, kohustuslik fiskaalpoliitika jne). Sinn Feini üleüldine kriitika Euroopa Liidu suunal on viimastel aastatel muutunud üha populistlikumaks, olles suunatud laialdaselt Euroopa parempoolse eliidi (Euroopa Komisjon, IMF, Euroopa Keskpank) ning kasinusmeetmete vastu (Ramsey, 2016, Houeix, 2018, Anderson, 2017).

Seega on natsionalistlik Sinn Fein küll euroskeptiline jõud, kuid on enda hoiakutes viimasel kahel aastal muutunud tugevast nõrgaks euroskeptiliseks parteiks: Euroopat tuleb küll reformida majanduse poole pealt, aga mitte lõhkuda rohkem Euroopa ühtsust.

Kas ja kus on ühisosa?

Kuidas need kaks vastandlikku leeri omavahel kokku sobituvad ning kas koostöö on võimalik?

Koostöö parem- ja vasakpoolsete euroskeptiliste jõudude vahel on kindlasti võimalik. Seda peamiselt teemadel, mis puudutavad majandust ning fiskaalküsimusi, olgu need siis maksimaalne valitsuse võlatase või riigi vabadus otsustada enda kulutuste üle laiemalt. Ühe suure erinevusena soovivad aga vasakpoolsed euroskeptikud rohkem üleeuroopalisi toetusmeetmeid ning suuremat Euroopa Liidu sekkumist majandusse, luues seeläbi kunstlikult suuremat majanduslikku sotsialismi, ehk tehes kõiki natuke võrdsemaks.

Samuti ühendab mõlemat leeri eliidivastasus. Nii parem- kui ka vasakpoolsed euroskeptikud näevad Euroopa Liidus ning Brüsselis midagi abstraktset, mida juhib neoliberaalne eliit, kes dikteerib liikmesriikidele ja nende kodanikele, kuidas viimased peavad oma elu elama ning käituma, tekitades seeläbi juurde tarbetut bürokraatiat ning luues norme, mida liikmesriigid ei soovi ega taha rakendada. Seetõttu soovivad parempoolsed erakonnad suuremat autonoomiat liikmesriikidele ning mitte minna kaasa Brüsseli poolt peale surutava Euroopa identiteedi ning sotsiaalsete väärtustega, autonoomiaga käib parempoolsete jaoks kaasas ka rahvuslus. Vasakpoolsed euroskeptikud aga soovivad kas integratsiooni suurendada või jääda olemasoleva taseme juurde. Rahvusriik kui selline ei ole nende jaoks prioriteet, vaid pigem on seda Euroopa identiteet, mis peaks ühendama Euroopa rahvaid ning saama valitsevaks normatiivseks jõuks.

Seega ühisosa kahe leeri vahel täiesti eksisteerib, aga kas on võimalik ka koostöö, on juba keerulisem küsimus. Kindel on aga see, et euroskeptiliste jõudude ning nende tähtsuse ja koondumisvõimekuse eiramine on juba pikemat aega lihtsalt lühinägelik ja näitab lihtsalt pea liiva alla pistmist. •

Viited

CLEMENTS, B., NANOU, K. & VERNEY, S. 2014. 'We no longer love you, but we don't want to leave you': the Eurozone crisis and popular Euroscepticism in Greece. Journal of European Integration, 36, 247-265.

DE VRIES, C. E. & EDWARDS, E. E. 2009. Taking europe to its extremes extremist parties and public Euroscepticism. Party Politics, 15, 5-28.

HALIKIOPOULOU, D., NANOU, K. & VASILOPOULOU, S. 2012. The paradox of nationalism: The common denominator of radical right and radical left euroscepticism. European journal of political research, 51, 504-539.

HERING, M.-M., HINDRICHS, D., HOHMANN, A. L., LANG, J., UGRAI, A. & SCHMIDT-JEVTIC, J. 2016. European identity at a turning point: alienation between the European Union and its citizens. EUROPE AT A TURNING POINT, 13.

HOOGHE, L., MARKS, G. & WILSON, C. J. 2002. Does left/right structure party positions on European integration? Comparative political studies, 35, 965-989.

NICOLI, F. 2016. Hard‐line Euroscepticism and the Eurocrisis: Evidence from a Panel Study of 108 Elections Across Europe. JCMS: Journal of Common Market Studies.

PRUTSCH, M. J. 2017. Research for CULT Committee - European Identity. In: POLICY, D.-G. F. I. P. (ed.). Brussels: Department for Structural and Cohesion Policies 

SZCZERBIAK, A. & TAGGART, P. 2008. Theorizing party-based Euroscepticism: problems of definition, measurement, and causality. Opposing Europe, 238-262.

VAN ELSAS, E. & VAN DER BRUG, W. 2015. The changing relationship between left–right ideology and euroscepticism, 1973–2010. European Union Politics, 16, 194-215.

VAN ELSAS, E. J., HAKHVERDIAN, A. & VAN DER BRUG, W. 2016. United against a common foe? The nature and origins of Euroscepticism among left-wing and right-wing citizens. West European Politics, 39, 1181-1204.

VASILOPOULOU, S., HALIKIOPOULOU, D. & EXADAKTYLOS, T. 2014. Greece in crisis: Austerity, populism and the politics of blame. JCMS: Journal of Common Market Studies, 52, 388-402.

VERNEY, S. 2015. Waking the 'sleeping giant'or expressing domestic dissent? Mainstreaming Euroscepticism in crisis-stricken Greece. International Political Science Review, 36, 279-295.