Eesti presidendi Narvas elamisest on seni peaasjalikult räägitud rohkem läbi pealinna inimese mure – et kus siis idapiiril elav riigipea töötama ja magama hakkab, või kuidas tagada presidendi julgeolek ja turvaline sidepidamine muude riigiasutustega.

Kõik see on loomulikult  tähtis ja vajalik, aga siiski ühekülgne lähenemine, sest tegemist pole ju ometi ellujäämiskatsetega kusagil Alutaguse padrikus, vaid töötamisega Eesti suurlinnas. Need on korralduslikud probleemid, mis nii ehk naa lahendatakse.

Minu jaoks on aga Kaljulaiu ettevõtmine üks osa praegu toimuvast Narva-suunalisest liikumisest, mida ärksamad kultuuriinimesed on nimetanud isegi Narva koloniseerimiseks. See on ehk meelevaldne, aga samas üsna tabav väljend. Tartu Uue Teatri "Kremli ööbikud" tõid piirilinna avastama 20 000 inimest üle kogu Eesti. Narvas saab teha suuri asju, mis kogu Eestile korda lähevad, aga Narva vajab ärksaid inimesi, lennukaid ideid ja kindlasti eelarvamusi murdvat isiklikku eeskuju.

Kersti Kaljulaid püüab tegelikult tõestada, et Narvas elamise ja töötamisega ei kaasne seda kurikuulsat kvaliteedi langust, mis Sisekaitseakadeemia kolijatele omal ajal saatuslikuks sai ja mis tegelikult ei tähendanud muud kui mõtteviisi, et normaalne eestlane Narva oma jalga ei tõsta. Nii oli see mõned aastad tagasi. Aga täna? Või homme, kui Narvas teatris käimine või kohvikutes kohalike maitsete avastamine tavaliseks muutub? Piirialade kindlustamine pole pelgalt traataia ehitamine, vaid metropoli hooliv tähelepanu ja suhtumise muutus.

Mida aga võiks presidendi Narvas elamine kohalikele elanikele tähendada? Kaljulaid ei ole ju Putin. Ta ei jaga raha, ei  anna tööd, ei ehita betoonist maju ning pole lootust, et Eesti presidendi tulekuks valmiksid kauaoodatud jalgrattateed või lõpeks juba ometi bussijaama pikaleveninud renoveerimine.

Pigem võiks Kersti Kaljulaid Narva inimestega suheldes tõsta nende enesehinnangut. Väga pika aega on postindustriaalse linna elanik näinud keskvõimus eelkõige Kreenholmi lammutajat ja keelenuiaga vehkijat, mitte julgustavat ja hoolivat ülemust. Regionaalse alaväärsuskompleksi ületamiseks peaks Narva võtma endale suuremaid väljakutseid ja siin oleks presidendi julgustav roll ja abi hädavajalik.

Kui aga keegi väidab ikka veel, et presidendi Narvas elamisel pole kõigele vaatamata üldse mingit mõtet, siis päris nii see ikka ei ole. Kersti Kaljulaidi tuleku ootuses ja ka tema saabumise mõttekuse üle vaieldes on narvakad vähemalt ära õppinud riigipea nime. Kui varem võidi sinisilmselt küsida, et mis asi see Kaljulaid on, siis nüüd Eesti presidenti tuntakse.

Küll aetakse vahetevahel Kersti segamini Kadriga ja Kaljulaid Kaljurannaga, aga tegijal juhtub mõndagi ja  suund on põhimõtteliselt õige. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.