Marko Mihkelson: Eesti poliitika lahinguväli muutub huvitavaks ja põnevaks ({{commentsTotal}})

Toomas Sildam ja Marko Mihkelson
Toomas Sildam ja Marko Mihkelson Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Möödunud suvel IRL-ist lahkunud Marko Mihkelson, riigikogu väliskomisjoni esimees, lõpetas täna oletused, kas ta annab oma käe Reformierakonnale või liikumisele Eesti200. "Liitun Reformierakonnaga," ütles ta intervjuus ERR-ile. Teda küsitles ajakirjanik Toomas Sildam.

Olete nüüd otsustanud – kas ja millise erakonnaga teie riigikogu järgmistele valimistele – märtsis 2019 – lähete?

Jah, ma olen otsustanud. Olen pikalt mõelnud, millised on praegu Eesti ees kõige olulisemad valikud. Enda poliitilistes valikutes ei ole mul kunagi kõhklusi olnud, see koordinaatteljestik on paigas – olen...

Lähete Isamaasse tagasi, kust mullu suvel lahkusite?

... olen oma vaadetelt parempoolne, olen alati oluliseks pidanud isikuvabadusi, olen oluliseks pidanud, et Eesti inimesed oleksid ettevõtlikud ning riik tagaks võimaluse olla vaba ja ettevõtlik. Teine pool... Olles palju tegelenud rahvusvahelise elu küsimustega, näen ma, et Eestil on aktiivse, avatud riigina võimalus võita rohkelt võimalusi, mida maailm pakub.

Niisiis olen otsustanud, et liitun Reformierakonnaga ning kandideerin riigikogu valimistel Harju- ja Raplamaal.

Kes teid sealt ära rääkis? Esimees Kaja Kallas? Peasekretär Kert Valdaru? Keegi kolmas?

Olen rääkinud väga paljude inimestega. Loomulikult oleme Kaja Kallasega arutanud paljusid Eestile tähtsaid teemasid ja küsimusi ning need [arutelud] viisid selleni, milline otsus sündis.

Res Publicas ja IRL-is olite konservatiivse ilmavaate toetaja, Reformierakonnas peate muutuma liberaaliks. Kui lihtne või keeruline see muutus on?

Ei näe, et siin peaks minu jaoks toimuma põhimõttelisi muutusi. Kui möödunud aastal otsustasin lahkuda IRL-ist, oli minu valik seotud eeskätt sellega, et nägin: erakond vaatab oma konservatiivsetes pilgus rohkem minevikku kui tulevikku. Kui me poliitikas takerdume sageli poliitterminoloogiasse, et kes on liberaal ja kes konservatiiv, siis kaotame kõige olulisema sihiku... Minu meelest inimesed ei vali poliitikut üksnes tema veendumuste järgi poliitilisel skaalal, vaid selle järgi, millesse ta usub, millised on tema tulevikuvisioonid.

Ikkagi valitakse ju inimesi selle järgi, kuidas poliitik hääletab näiteks kooseluseadust. Kui peaksite riigikogus uuesti kooseluseaduse üle hääletama, mida nüüd teeksite, sest IRL-i poliitikuna jätsite selle hääletuse ajal parlamendisaali minemata?

Kooseluseadus on üks näide, kuidas poliitikat ei peaks tegema. Minule on isikuvabadused väga olulised, aastaid tagasi IRL-i sisedebattides olin seda meelt, et poliitikute otsus, kas olla [kooseluseaduse] poolt või vastu, peaks olema vaba, mitte erakonnast peale surutud.

Kuidas teie hääletaksite?

Mina toetan seda [kooseluseadust]. Peaksime esmatähtsaks pidama inimeste vabadusi.

Kas teie valdkonnaks jääb endiselt välis- ja julgeolekupoliitika?

Eesti vaba maailma piiril oleva väikeriigina peab möödapääsmatult hästi tundma, mis [ümberringi] toimub ja kuidas see meid mõjutab ning kuidas meie suudame mõjutada maailma viisil, et siin oleks turvaline elada.

Alates 2003. aastast olen juhtinud riigikogu väliskomisjoni, riigikaitsekomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni. See on valdkond, milles soovin jätkata.

Marko Mihkelson Autor: Siim Lõvi /ERR

Milline on teie siht poliitikas – jätkata parlamendis väliskomisjoni esimehena, töötada välis- või kaitseministrina või minna Euroopa Parlamenti?

Minu siht eeloleva kuue kuu jooksul on teha Harju- ja Raplamaal võimalikult hea tulemus Reformierakonna nimekirjas.

Aga pärast seda?

Pärast seda on oluline, milline on rahva poolt antud mandaat, laiemalt erakonnale kui ka minule personaalselt...

Marko Mihkelson, milline on teie enda siht: jätkata parlamendis väliskomisjoni esimehena, töötada välis- või kaitseministrina või minna Euroopa Parlamenti? Enda jaoks olete selle ju läbi mõelnud.

Loomulikult on poliitikas võimalik mõelda igasuguseid huvitavaid mõtteid, millised võiksid olla sinu ambitsioonid tulevikus. Olen läbi teinud neljad parlamendivalimised ja olen alati teadnud, et sul võib olla siht, kuid kõik sõltub valimistulemusest, valimiste järgsest olukorrast, mandaatide jaotusest ja sellest, milline valitsus võimule tuleb.

Milline on teie siht?

Minu siht on anda valimistel parim panus, ka Eestile olulistes debattides, mis puudutavad lisaks välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikale ka teisi teemasid.

Mina sooviksin Reformierakonna poliitikutelt saada selgeid ja konkreetseid vastuseid. Seetõttu veelkord: milline on teie enda eelistus oma poliitilise tuleviku osas?

Minu enda eelistus on olla selles [välis- ja julgeolekupoliitika] valdkonnas sõna ja jõuga mõjutaja. Millises positsioonis täpsemalt, seda otsustab lõppkokkuvõttes valija.

Reformierakonnas on selles valdkonnas ees juba endised välisministrid Urmas Paet ja Keit Pentus-Rosimannus, endised peaministrid Siim Kallas ja Taavi Rõivas, parlamendist kindlasti Kalle Palling... Teil hakkab seal kitsaks minema?

Kindlasti mitte. Ma ei ole selles valdkonnas uustulnuk, olen läbinud palju valimisi, olnud aktiivne parlamenditöös. Kui räägitakse, et kusagil on pink pikk ja see muudab olukorra närviliseks, siis mina arvan vastupidi. Kui meil on ühes erakonnas mingis valdkonnas rohkem päris häid eksperte, siis selle erakonna poliitika antud valdkonnas on ju palju professionaalsem.

Olete praeguseks üle 15 aasta olnud riigikogus. Kas te sellest ära ei tüdine?

Kui oleksime küsinud [äsja surnud USA ülimõjukalt senaatorilt] John McCain'ilt, kes oli 35 aastat kongressis ja senatis...

Ühendriikide kongress ja senat või Eesti riigikogu – siin on väike vahe.

Kindlasti on, aga mitte tingimata. Küsimus on, kas sa leiad endas tahet, energiat, ideid ja ka toetajaid, et poliitikas jätkata. Minul on viimase aasta jooksul olnud tõesti mõttekoht, pärast mullu juunis IRL-ist lahkumist, et kas minu valik on jätkamine poliitikas või millegi muu ettevõtmine.

Miks te ei tahtnud minna näiteks diplomaatilisele tööle, ütleme Eesti suursaadikuks Venemaale?

Diplomaatia on minuga alati kaasas olnud, see on mind paelunud ja see on põnev ning tulevikus ei välista ühtegi varianti seoses diplomaatiaga. Aga ma näen, et praegu suudan anda rohkem oma kogemuse ja energiaga just välis- ja julgeolekupoliitika vallas. Sest, paraku need ajad, mis Eestil ees seisavad, on küllaltki väljakutsuvad.

Meie eelmine suursaadik Moskvas Arti Hilpus ütles, et Eestis kasvab üles ametnike põlvkond, kel pole enam Venemaaga vahetu suhtlemise kogemust. Jagate tema muret?

Jah, olen sellega täiesti nõus. Töötasandil on kontakte [Eesti-Vene ametnike vahel] oluliselt vähem kui eelnevate aastakümnete jooksul. See on murettekitav, sest kaduma hakkab käsitööoskus, kuidas suhelda ebamugava partneriga, kes ei jaga üldse meie seisukohti, aga kellega ometi on vaja suhelda. Diplomaatia võlu seisnebki ka vastaspoolustega ühise keele leidmises. Minul on see kogemus parlamenditööst olemas, kohtumised Vene kolleegidega on alati olnud... huvitavad. Muidugi, Venemaa enda käitumine viimastel aastatel, eriti jätkuv sõda Ukraina vastu, on muutunud selle teema väga tundlikuks.

Marko Mihkelson Autor: Siim Lõvi /ERR

Teie kätt ja südant küsis ka Eesti200. Miks te neile ära ütlesite?

Reformierakonnaga liitudes lähtusin põhimõtetest, mida alguses kirjeldasin. Minule on oluline, kuidas riik kaitseb ja tagab inimese vabaduse olla ettevõtlik ja hakkamasaav ning samas olla ühiskonda tasakaalustav. Praegu kannab Eesti poliitikas seda minule kõige usutavamalt Reformierakond.

Tean Eesti200 inimesi väga hästi, Margus Tsahknaga astusime koos IRL-ist välja, oleme [fraktsioonitute saadikutena] riigikogus pinginaabrid ja paljudes küsimustes mõttekaaslased. Aga minu valik on liitumine Reformierakonnaga ja näen, et poliitilise jõuna on Reformierakond see, kes võib kõige tõsisemalt mõjutada mulle olulisi valikuid.

Mis Eesti200-st saab?

Eesti200 tulek Eesti poliitikasse on väga vajalik. Meil on vaja head, arukat ja visioonile rohkem tähelepanu pööravat debatti. Minu jaoks on poliitilise edu valem kahe liidetava summa – esiteks veendumused ja visioon tulevikust ning teiseks lühiajalised poliitilised sammud, et selle visioonini jõuda. Viimase kümne aasta Eesti poliitikas näeme, kuidas poliittehnoloogilised nõksud on üles kaalunud pikema visiooni, sageli ei mõista ka valijad, mille eest poliitikud või erakonnad seisavad.

On vist nõnda, et kui Eesti200 peaks valimistel õnnestuma, siis paljuski tänu Reformierakonnalt tõmmatud häältega?

Ei arva, et see nii peaks olema. Võibolla tuleb ka uusi valijaid juurde, me ei tea.

Usute, et Kaja Kallase juhtimisel teeb Reformierakond nii riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimistel hea tulemuse?

Mina usun, et Kajas on olemas potentsiaal, et järgmise kuu jooksul olla innustav liider, mitte ainult Reformierakonnale, vaid laiemalt valimiskampaania debattidele. Ta võib olla nendel valimistel väga edukas.

Mitmendaks Reformierakond parlamendivalimistel jääb?

Arvan, et Reformierakond võidab need valimised, aga selleks tuleb väga palju tööd teha. Nende valimiste põhilised konkurendid saavad olema Keskerakond ja Reformierakond. Keskerakond on peaministriparteina olnud viimastel kuudel selgelt nähtavam, aga on terve rida teemasid, mis sunnivad küsima, kas see on suund, mille Eesti peaks võtma. Ka välis- ja julgeolekupoliitika puhul – kas oleme piisavalt aktiivsed ja nähtavad ning kas meie lipp on alati seal, kus peaks olema.

Praegu on languses siiski Reformierakonna toetuse kõver ja Keskerakonna oma kerkib.

Selles pole midagi dramaatilist. Keskerakond on olnud pildis suuresti tänu peaministri [Jüri Ratase] tegevusele. See aga, et valimisvõitlus tuleb kindlasti tõsine, mõjub tervendavalt ka Reformierakonnale ja meie toetajatele. Tuleb pingutada. Mõne kuu eest, kui Kaja Kallas valiti erakonna esimeheks, räägiti meedias, et tegemist on meie esimese naispeaministriga. Loodan, et see nii läheb, aga see pole ette antud.

Te ei karda, et parlamendivalimiste järel leiate end opositsioonipingil igavlemas?

Olen opositsioonis olnud, see on demokraatia normaalne ja lahutamatu osa. Kui teeksin vaid mugavaid valikuid, lähtudes vaid isiklikust tulevikust...

... siis millise erakonna oleksite valinud?

Oleksin ikkagi valinud Reformierakonna. Poliitikas pole minule esmajärjekorras oluline positsioon, vaid see, et oled koos mõttekaaslastega ja tead, et sinu vaateid ja mõtteid jagavad ka teised.

Need parlamendivalimised on üle hulga aja esimesed, kui Reformierakonna pääs uude valitsususse ei ole ette selge.

Ühelgi erakonnal, kes liigub valimiste suunas, ei ole praegu kindlust, et nad on kindlasti [järgmises] valitsuses. Eesti poliitika lahinguväli muutub huvitavaks ja põnevaks, kus on palju teadmatust, sest me ei tea näiteks, millise tulemuse teevad väiksemad parteid, uued tulijad, kuidas nad mõjutavad suurte seisu...

Marko Mihkelson Autor: Siim Lõvi /ERR

Millised erakonnad teie arvates moodustavad järgmisel kevadel uue valitsusliidu?

Loodan, et valimised võidab Reformierakond, kes ka moodustab järgmise valitsuse. Millised on koalitsioonipartnerite võimalikud valikud, sõltub valimistulemustest. Ei taha siin langeda ühegi spekulatiivse arutelu küüsi.

Ennist ütlesite, et olulised on põhimõtted ja veendumused. Kas kujutate ennast ühes valitsuses näiteks EKRE-ga?

Mul on raske seda kujutada...

Kas teil on raske seda kujutada või välistate selle võimaluse?

Need hoiakud, mida EKRE kasutab enda poliitilises retoorikas, on pigem poliittehnoloogilised kui mingit selget visiooni toetavad. Mul on tunne, et nad ei muuda oma käitumise taktikat ka siis, kui peaksid võtma valitsusvastutuse.

Kas näete end aga ühes valitsuses Isamaaga, kus mullu augustis ukse tagantkätt kinni lõite?

Enda poliitilise karjääri jooksul olen hoidnud põhimõtet, et tegelikult ei ole poliitikas vaenlasi. Küsimus on ideedes, vaidluses argumentide üle ja mulle meeldib, kui argumendid vastavad faktidele ega ole valede maailmast. Isamaa puhul... Loodan, et neil läheb valimistel hästi. Mul on seal jätkuvalt palju sõpru ja ma ei näe probleemi Isamaaga tulevikus ühes valitsuses töötamises.

Ütlesite, et poliitikas pole vaenlasi. Kas poliitikas sõbrad on?

See on hea küsimus. Minu jaoks on, kuigi sageli öeldakse, et ärge tõstke sõprade vahel kahte teemat – poliitikat ja usuküsimusi.

Kuidas ise arvate, kas jääte kuni valimisteni riigikogu väliskomisjoni esimeheks?

Ei näe põhjust, miks see ei võiks nii jätkuda. Samamoodi oli aastal 2014, kui valitsus vahetus ja mina IRL-i poliitikuna sattusin opositsiooni.  Sellel sügisel on meil ees kaks olulist teemat – kaitseuuringute keskuse raport välisteenistuse tugevdamisest, mille avalikustame septembri teisel poolel ja raport sellest, mida peaks tegema Eesti ja üldse Lääs, et meie valimistesse vähem sekkutaks. Lisaks mitmed olulised visiidid. Tööd jätkub.

Valitsusliidul pole väliskomisjonis piisavalt hääli, et teid komisjoni juhi kohalt maha võtta?

Ma ei läheks nüüd sellele teele, sest... see ei ole minu mure.

Väga lihvitud vastused. Pärast mullusuvist lahkumist IRL-i parlamendifraktsioonist jäite aknaaluse fraktsioonitu saadikuna ometi komisjoni esimeheks ja koalitsioon lootis riigikogu olulistel hääletustel teie toetusele. Kas nüüd langeb teie toetus ära?

Konsensust ja ühismeelt peaks Eesti poliitikas olema palju rohkem. Ma ei hakka tegema kannapöördeid, et olen Reformierakonna liige. Kuid tuleb silmas pidada, et lähemad kuud on valimisvõitluse kuud, kus lähestikku on kahed valimised, riigikogu ja Euroopa Parlamendi omad.

Olete üks neist, kes saatis 2016. aasta hilissügisel Reformierakonna peaministripartei kohalt opositsiooni ning tõi võimule Keskerakonna, Isamaa ja sotside valitsuse. Oli see toona viga?

Ei olnud. Ka Reformierakonnale on olnud need aastad opositsioonis vajalikud ja kasulikud. Reformierakond oli valitsuspartei 17 aastat... Igas demokraatlikus riigis tekib hea ideede värskus ka sellest, et erakond on valitsuses, siis käib opositsioonis. Reformierakonnale oli see kasulik.

Kuidas Reformierakond teid nüüd usaldab, vähem kui kaks aastat tagasi lõite neile noa selga?

Küsimus ei ole varasemates poliitilistes debattides või nende tulemustes. Küsimus on hoopis, millised on minu veendumused ning millist panust saan anda välis- ja julgeolekupoliitikas erakonna sisedebattidesse ja Eesti ellu laiemalt.

Kui Eesti-meelne on Keskerakond?

Mina ei ole sellest lõpuni aru saanud.

Marko Mihkelson Autor: Siim Lõvi /ERR

Miks te nendega siis sügisel 2016 valitsuse tegite?

Küsimus ei ole minus...

Ka teie hääletasite IRL-is valitsusvahetuse poolt.

Loomulikult, partei liikmena ja nende otsuste põhjal, mida erakond toona tegi, aga otsuse luua uus koalitsioon tegi erakonna volikogu. Ütlesin juba aastal 2004, kui Keskerakond sõlmis koostööprotokolli Vene riigi võimuparteiga "Ühtne Venemaa", et see saab olema kivi nende kaelas...

Reformierakond siis nii ei mõelnud, sest tegi koos Keskerakonnaga valitsuse.

Eks poliitikas vaadatakse teinekord mõningatest asjadest üle. Aga ma ei saa kuidagi nõustuda Yana Toomi, Keskerakonna juhatuse liikme selgelt Eesti-vastaste vaadetega ja näiteks tema viimase väljaütlemisega, kui ta võrdles 1940. aasta sündmusi [Balti riikides] värviliste revolutsioonidega.

Kas Jüri Ratas on hea peaminister?

Ta on peaministri ajal paljudes küsimustes heas mõttes üllatanud, saanud hakkama ka Eesti [Euroopa Liidu] eesistumise vedamisel valitsusjuhina. Seda tunnustust näebki praegu avaliku arvamuse küsitlustest, mis hindavad Jüri Ratase tegevust.

Aga ma ei märka tema ja üldse keskerakondliku valitsuse puhul nende tehtud valikute kaugemat sihti. Poliittehnoloogia kaalub üle pikema visiooni. Ja on arusaamatu, kuidas saab Eesti-meelse valitsusjuhina liikuda edasi, Yana Toomi enda kõrval hoides.

Mille poolest oleks Kaja Kallas parem peaminister?

Kindlasti kogemuse poolest näha poliitikat ka väljastpoolt poliitikat. Tema kõrge professionaalsus advokaadina lubab tal mõista, mis on Eesti majanduses olulised kitsaskohad, millele rohkem tähelepanu pöörata.

Oponendid muudkui arutavad, kas Reformierakonda juhib tagatoa kardinaliks kutsutud Kristen Michal või siiski Kaja Kallas. Kuidas sellega tegelikult on?

Mina liitun Reformierakonnaga täna, ega kuulu veel ühtegi nende parteilisse struktuuri. Kõrvalt vaadates on aga näha, et mõne kuu eest ka avalikkuse ette jõudnud sisevaidlused Reformierakonna juhtimise üle on nüüdseks läbi. Praegu on kõik keskendunud valimistele, seda ühtsust ma küll tunnetan.

Kas Vene-kaart lüüakse uuesti valimiskampaania lauale?

Vene kaardi lööb Venemaa ise lauda ja paraku kõik, mis puudutab meie julgeolekut, on seotud Venemaa ja tema tegevusega. Küsimus, kui palju keegi seda valimistel teadlikult kasutab. Yana Toom lööb pidevalt Vene kaarte lauda, et oma valijaskonda ergutada ja kahjuks mitte Eesti ühiskonda liitvalt, vaid ikka vastupidi.

Oleme ka Reformierakonna poolt seda Vene kaarti näinud.

Jah, aga Vene kaart ei peaks domineerima. Ega see teema muidugi kao, tõusetub välis- ja julgeolekupoliitika diskussioonides, aga ka hariduspoliitika debatis...

Kas eesti- ja venekeelsed lapsed peaksid eesti keeles koos õppima?

Väga automaatseid lahendusi, üle Eesti... Mitte et ma ei poolda neid, aga peaksime nägema ka rätsepameetodit, et eesti keelt saaksid kõik alates lasteaiast õppida, kuna see annab parema võimaluse haridussüsteemis jätkamiseks ja parema juurdepääsu tööturule. Kindlasti tõusetub see teema valimistel üheks oluliseks küsimuseks.

Aga vastus sellele, kas eesti- ja venekeelsed lapsed peaksid õppima koolis koos eesti keeles?

Meil on juba praegu koolid, kus eesti- ja venekeelsed lapsed õpivad koos, muidugi sõltub, millistest piirkondadest me räägime. Ja lisaks - kohati on suurem probleem mitte see, millises keeles me õpime, vaid millist ajalugu me õpime. Ühiskonna kooshoiu tähenduses väga oluline teema, näiteks mõeldes julgeoleku kontekstis psühholoogilisele mõjutamisele.

Kas eelduseks, et valimisvõidu korral kutsuks Reformierakond võimupartneriks Keskerakonna, oleks keskpartei lahtiütlemine koostööprotokollist "Ühtse Venemaaga"?

Ma ei näe Keskerakonnal mingit kasu hoida seda lepingut isegi külmutatud olukorras – nagu nad ise ütlevad. See ei ole neile mitte midagi andnud. Kui nad sellest nüüd lahti ütleksid, ei usu, et see muudaks vene valijate toetust [Keskerakonnale].

Kas see muudaks nad Reformierakonnale võimalikumaks partneriks kui praegu?

Seal on mitmeid teisi teemasid, mis võiksid olla valimiste järgselt olulised koalitsiooni moodustamisel. Ei ruttaks sündmustest ette.

Marko Mihkelson Autor: Siim Lõvi /ERR

Kui kuri ja tige võib valimiskampaania tulla?

Vaatame laiemalt. Maailmas näeme, kuidas peavoolu parteid on sisekriisides, eriti rasked ajad on Euroopas sotsiaaldemokraatidel. Enam pole võitlus parema ja vasaku poole vahel. Näeme müüride tõusu, kapseldumist, kartlikkust ja muutusi mittemõistvate inimeste hirmu ära kasutamist.

Näeme seda täna ka Eesti sisepoliitikas, aga inimeste hirmudel mängimine on tupikteele suunamine, kus me ei näita võimalusi, mida tänane maailm pakub. Eesti on ajaloost õppinud, et me ei saa üksinda hakkama, vajame võimalikult palju liitlasi ja häid sõpru. Ka poliitikas peavad peavoolu parteid mõistma, et neil tuleb kõnetada inimesi näiteks rände- või julgeolekuteemadel nii nagu need keerulised teemad on, mitte ajama poliitkorrektset, arusaamatut juttu.

Loodan, et kurjuse ja tigeduse asemel keskendub [riigikogu valimis]kampaania teemadele, mis erinevatest programmidest välja sõelutakse. Kardan aga, et tigedust ikka tuleb, sest tulemus on täiesti ette teadmata...

Kaalul on rohkem kui elu?

Kaalul on valimisvõidud, valimiskaotused. Esimest korda näeme, kuidas kasutatakse võtteid, mis ei ole väga edasiviivad.

Kes kasutab?

Kui mõtleme ütlemisele, et kohtunike pead peavad lendama või seatakse kahtluse alla meie liikmelisus Euroopa Liidus või üldse demokraatlikud institutsioonid kui sellised, siis minul on küsimus: kelle huvides töötab EKRE, kui ta kaitseb oma poliitilises retoorikas neid positsioone. Loodan, et järgmise poole aastaga keskenduvad poliitikud ja erakonnad rohkem Eesti tegelikele probleemidele ning vähem on tigedust ja õelust. Sellest ei võidaks keegi.

2003 saite riigikogu valimistel 1313 häält, 2007. aastal 2697 häält, neli aastat hiljem 3943 häält ning viimati Harju- ja Raplamaal 2842 häält. Mitmes te nüüd seal Reformierakonna nimekirjas olete?

Reformierakond otsustab nimekirjad lähemate kuude jooksul...

Te ei ostnud ju põrsast kotis ja kui Reformierakonda läksite, pidi olema juttu, mitmes te valimisnimekirjas olete.

Eks siis paistab. Olen selles ringkonnas kandideerinud alates 2007. aastast, mul on seal palju toetajaid ning olulisem kui koht valimisnimekirjas on see, mida sa valijatele pakud. Aga nimekirjad pannakse paika siis, kui erakond otsustab.

Te teete praegu seda, mida enne heitsite ette neile, kes räägivad vaid poliitkorrektset juttu. Ma ei suuda uskuda, et läksite Reformierakonda ilma, et poleks kokku leppinud, mitmes te valimisnimekirjas olete. Ei suuda.

Loomulikult oleme rääkinud, mis võiks olla. Aga erakond on demokraatlik ja seal ei otsusta neid asju üks või kaks inimest.

Millise häältetulemusega te ise rahul oleksite?

Mis oleks kõrgem kui eelmine kord [2842 häält], igal juhul annan selleks endast parima.

Ja siis maikuus Euroopa Parlamendi valimistele?

See on täiesti eraldi teema. Mina keskendun praegu selgelt riigikogu valimistele järgmise aasta märtsis.

Millal ja miks hakkasid IRL-i asjad kiiva kiskuma?

Raske öelda... Poliittehnoloogiline pool muutus liiga suureks. Mina ei tundnud end enam osana erakonnast, kes 1990-ndate aastate alguses innustas väga paljusid. Kui Isamaa tuli 1992 valimisvõiduga, oli see paljudele üllatus...

Nagu ka Res Publica 2003.

Pigem oli Isamaa tulek see, mis andis paremkonservatiivsele poolele tuuma, kus peamine eesmärk oli muuta Eesti paremaks, tuleviku kontekstis. IRL-i puhul olen näinud aga äärmuskonservatiivsetesse vaadetesse kinnijäämist, pigem mineviku, mitte tulevikuga tegelemist. Mind häiris kõige rohkem ja viis [IRL-ist] lahkumise otsuseni poliittehnoloogilise poole liiga suur osakaal selmet näha tuleviku visiooni.

Kas Eesti peaks nõudma Venemaalt okupatsioonikahjude hüvitamist?

Eesti vastu toimunud inimsusevastased kuriteod on aegumatud ja Venemaa kohtupäev ükskord ka tuleb. See tähendab ülekohtu tunnistamist ja tekitatud kahju kasvõi moraalsest korvamist. Kas ka okupatsioonikahjude otsest hüvitamist, on omaette teema.

Milline oleks moraalne hüvitus?

Ennekõike [Venemaa] moraalne arusaamine, et toimepandu on üdini ebaõiglane. Juba see oleks väga suur samm edasi. Viimase 25 aasta jooksul ei ole Venemaal mõistetud süüdi mitte ühtegi nende kodanikku, kes repressiivorganites töötades tegi kaasmaalaste suhtes vägivaldseid tegusid.

1997-2000 olite ajalehe Postimees peatoimetaja. Kuivõrd te praegu Eesti meediat usaldate?

Usaldan Eesti meediat, sest minus voolab ajakirjaniku veri. Muidugi on ajakirjandus muutunud ning ajalehe sisu määravad paljuski lugejad, eriti portaalides, kelle klikid näitavad, milliseid teemasid nad tahavad. Sellele soovile ei tohiks liiga palju järele anda.

Ja lõpetuseks: kui kaugele ja kuhu oleksite saatnud inimese, kes öelnuks kolm aastat tagasi, et Marko Mihkelson liitub Reformierakonnaga?

See on hea küsimus. Öelnuks keegi mulle sügisel 1995, kui olin Postimehe korrespondent Moskvas, et kahe aasta pärast saab minust Postimehe peatoimetaja, oleksin olnud... väga üllatunud.

Toomas Sildam ja Marko Mihkelson Autor: Siim Lõvi /ERR

Toimetaja: Urmet Kook



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: