Olen pikemat aega tegelenud Eesti kinnisvaraturu ajaloo uurimisega ning jõudnud sellega esimese vabariigi aega (alustasin uuemast ajast). Teisalt meeldib mulle pildistada arhitektuuri ning alati jälgin suure põnevusega muutusi linnaruumis. Kahe hobi kokkupuute üks paljudest tulemustest on tõdemus, et inimesed on ikka alati inimesed ning meil, kaasaegsetel ei ole alati kõigest lõpuni õigus.

Arhitektuur ja linnaplaneerimine on poliitika kõrval ilmselt üks enim kirgi kütvaid teemasid. Uue maja kohta on paljudel alati midagi arvata ning vaidlused kipuvad tihti õige tuliseks minema. Lisaks on väga levinud arvamine, just nagu vanasti oli kõik parem ning praegune arhitektuur ja ehitus ei kõlba kassi saba allagi.

Siin saab paralleele tuua tuhandeid aastaid vana tõdemusega, et noorus on hukas. Tegelikult muidugi ei ole noored hukas ning paljud kaasaegsed majad saavad tulevikus hinnatud elupaikadeks ja osa neist tunnistatakse lausa arhitektuurimälestisteks. See on nii alati olnud, on täna ja muidugi ka homme. Nii on ka kirumisega.

"Meil oma suuremate awalikkude ehitustega lihtsalt ei wea. Riigikogu hoone, mis seestpoolt on õige nägus, ehitati wäliselt niisugusena, et ta sarnaneb enam aidale kui parlamendihoonele. Seesugust maja on piinlik näidata oma inimeselegi, wõõrast kõnelemata. Kunstihoone pidi kujunema kauniks hooneks, kuid waadake, milline ta juba praegu on. Pettumusega silmitseb igaüks ka uut Eesti panga hoonet, mis alles äsja walmis. Kas meie suurim rahaasutus, kes käsutab kogu riigi raha, tõesti ei suutnud omale ilmekamat hoonet soetada, kui seda on tema uus kastehitus, mis põrmugi ei sobi sellesse ümbrusesse ja on otse kisendamas wastolus Eesti panga wana majaga, mille külge ta on poogitud. Sedasama wõiks öelda ka Urla maja* kohta, mida on wõrreldud kummutiga, mille üks sahtel jäänud awakile ja mis muudab ka kogu oma ümbruse näotuks. /-/ Need kastehitused, millest Lääne-Euroopa ise pole kuigi suures waimustuses, lähewad warsti moest ja siis on meil kõigil halb neile waadata." Nii kirjutas pahane kodanik 1935. aastal ajalehes Järva Teataja.

Toona pahandati üldse palju. Näiteks sai selle osaliseks arhitekt Aleksandr Wladowsky, kelle juugendmaju peeti siinses linnaruumis võõrasteks, eriti kiruti tema kavandatud maja Valli tänav 4, mis valmis 1925. aastal. Tublisti võeti ka puitmajade kallal, mida hiljem hakati kutsuma Tallinna tüüpi majadeks. Nende "süü" oli liigne sarnasus ja see, et neid nõnda palju korraga kerkis. Kristiine kanti peeti toonases meedias tihti lihtsalt üheks karbikülaks, mis põllule kerkib...

Stopp! Kas ülaltoodud väited ei näi kuidagi tuttavlikud? Kas mitte tänapäevane arvamus arhitektuurist pole just sarnane? Ning – kas meil ikka on häbi neid kirutud maju näidata sõpradele, külalistest rääkimata?

Kirumine ja vanade aegade idealiseerimine on inimlik ning loomulik. Ega selle vastu saa. Aga teisalt soovitan kriitikat tehes natuke enam konteksti tajuda, mõista kaasaega ja kuulata ka nooremat põlvkonda. Sest just nemad ning nende järeltulijad on need, kes ütlevad, mis on väärtuslik ja mis mitte. Meie probleem on see, et elades nüüdisajas ei oska me tihti lihtsalt tajuda selle ajastu väärtuslikke tahke. Nii ei saa ka me, kaasaegsed, otsustada selle üle, mis on ilus ja mis mitte. •

* 1933. aastal valminud hoone Tallinnas Pärnu mnt 6, arhitekt Eugen Habermann.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.