Meelis Oidsalu | Mina, vägivaldne noor
Ka muidu igati normaalse ja heast perest noore inimese vägivallapäästik võib olla ootamatult tundlik ja kerge käiguga ning viia avaliku korra ropu rikkumiseni. Lapse teo iseloom ei pruugi midagi kõnelda tema tegeliku olemuse, minapildi või tulevikuväljavaadete kohta, sest ta on oma tegude mõju suhtes pime, märgib Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.
1988. aasta hilissuvel olin kümneaastane. Sõitsime vendadega maale vanaema juurde Keavasse. Hilisõhtuses rongis polnud peale meie suurt kedagi, ainult morn miilits patrullis vagunis ja palus mu vanemal vennal jalad vastasistme pealt maha võtta. Vend tõstis mundrimehe lahkudes jalad istmele tagasi. Aga see selleks.
Ma ei mäleta enam, mis asjaoludel, aga kui rong Rapla jaamast Keava poole liikuma hakkas, võttis mu vanem vend taskust liigendnoa ja lõi selle rongiistme kunstnahaga kaetud poroloonkattesse, rebides sealt tüki. Seda, mis siis viie minuti jooksul aset leidis, ei suuda ma siiani lõpuni mõista.
Ühegi käskluseta asusime – kolm hästi kasvatatud noort nõukogude inimest – vagunit rüüstama. Meid tabas veider vägivallajoovastus, millele võimuesindaja rongisviibimise tõik ainult magusust lisas. Kui sihtjaamas segamatult rongist lahkusime, jäi meist maha ühegi terve istmeta vagun. Naha- ja porolooniribad rippusid pakiraamideltki.
Vägivallalaine jätkus alevi vahel: lõhkusime ette sattunud liiklusmärke, rebisime aia küljest lippe ning loopisime need tänavale. Vanaema-vanaisa tallu jõudes olime jõudnud väsida. Vägitegudest me mõistagi kellelegi ei rääkinud, sest olime ju tavalised, korralikud koolipoisid. Mind võis mu sarvraamidega prillide, hea õppeedukuse ja priskuse tõttu suisa nohikuks pidada.
Viis aastat hiljem mängisin klassikaaslastega Westholmi koolimaja koridoris vaheajal pabernutsaka-jalgpalli. Olin mängus nii sees, et kui see ühe seina ääres seisva ja mängu mittehaaratud vanema klassi poisi jalge vahele lendas, tagusin talle mõtlematult kossi. Vanem koolivend, kes nüüdseks on tuntud režissöör, lõi mulle lahtise käega vastu nägu. Lõi kuidagi pehmelt, õrnalt, naiselikultki, aga väga õigel hetkel ja ootamatult. Ehmatasin, punastasin ja palusin vabandust.
Mu lapsepõlves oli palju vägivalda, millest mu vanemad midagi ei teadnud. Sain ise kolki ja kolkisin teisi, olin kiusatu ja kiusasin. Lapsed võivad olla julmad ja vägivaldsed, ise sellest aru saamata. Kui see rongivagunis toimunud laastamistöö oleks täna aset leidnud näiteks mõnes Elroni rongis, oleks pildid sellest ammu kusagil portaalis üleval ja kõik saaksid ühiselt meelt heita noorsoo allakäigu pärast. Ja ka mina oleksin ilmselt aru saanud oma teo võikusest. Paljukirutud ühismeedial võib olla ka kasvatuslik, õigeaegset või hilinenud (parem hilja kui üldse mitte) sekkumist ärgitav mõju.
Ka muidu igati normaalse ja heast perest noore inimese vägivallapäästik võib olla ootamatult tundlik ja kerge käiguga ning viia avaliku korra ropu rikkumiseni. Lapse teo iseloom ei pruugi midagi kõnelda tema tegeliku olemuse, minapildi või tulevikuväljavaadete kohta, sest ta on oma tegude mõju suhtes pime ja see pimedus kestab inimkutsikatel palju pikemalt kui koerapoegadel.
Sellest pimedusest äratamiseks on vaja hoolivat hoopi. Ja mine tea, äkki mõnele pealtnäha väga koledale kollile piisab ka õigeaegsest õrnast laksust põsele. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli