Kõrgharidust väärtustatakse – Eestis on üle kolmandiku inimestest kõrgharidusega, mis on üks paremaid näitajaid Euroopa Liidus. Samuti on eestlased pigem eesrindlikud kultuuritarbijad: keskmisest rohkem käiakse nii kinos, teatris kui muuseumis. Raamaturiiuli puudumist elamises peetakse matsluseks.

Kõik see peaks eriliseks muutma ka tänase päeva. Sest täna, 5. oktoobril, on haridusrahval tava tähistada õpetajate päeva. Loodetavasti on tänagi paljudes koolides ja lasteaedades veidi teistmoodi päev. Armsad õpetajad, teadke siis, et hää mõtte ja sõna saadavad teie poole ka vilistlased.

Ometi tahaks mõnikord küsida, et kuidas me seda haridust ikkagi väärtustame. Pahatihti tekib tunne, et hariduse väärtus meenub siis, kui tahame kellelegi halvasti öelda, juhtida tähelepanu kellegi puudustele. Kui keegi teeb või ütleb midagi, mis ei meeldi, libiseb üle netikommentaatori klaviatuuri juba hästi sisse harjunud variatsioonid teemal "Küll on lollid ja harimatud" või "Annab jumal ameti, annab ka mõistuse". Või kui kõneleja haridusteele etteheiteid leida ei suuda, aitab hädast välja ambivalentne "Ega haridus pole veel haritus". Ja mis seal salata, seda lauset olen näinud ka vigaselt kirjutatuna.

Probleemsemgi on aga see, mida võime näha väljaspool virtuaalreaalsust. Õpetajad kurdavad, et neil tuleb üha rohkem probleemsete laste asemel tegeleda hoopis probleemsete lapsevanematega, kes koostöö otsimise asemel pedagooge süüdistama tõttavad. Miskipärast kaob paljudel hariduseusk ära, kui magistrikraadiga spetsialist püüab koos vanemaga leida lahendusi lapsega seotud probleemidele, olgu need siis õpiraskused või sotsiaalsete suhetega seotud. Sarnast suhtumist on täheldatud õpilastegi puhul, kes on varasemast märksa teadlikumad oma õigustest ning varmad õpetajaid paika panema, et mitte öelda mõnitama.

Ent hariduseusk ei näita ennast eriti välja teisteski valdkondades. Erasektoris värbamisega tegelevad inimesed tunnistavad järjepanu, et ega nad väga sellele tähelepanu pööragi, millise hariduse kandidaat on omandanud, rohkem loevad isiksuseomadused. Ja kui vaadata näiteks ülikoolides magistritaseme õppekavade konkursse, siis üksikute eranditega on konkursid enamasti ikka üpris madalad.

Omaette alarmeeriv on Eesti õpetajaskonna keskmine vanus. Statistikaamet on välja arvutanud, et Eesti vabariigi esimestel eluaastatel oli 70 protsenti siinsetest üldhariduskooli õpetajatest alla 40-aastased. Nüüdseks aga on üle poole õpetajaskonnast üle 50. Milline on Eesti koolide tulevik sellel taustal? Mis paneks näiteks tänaseid noori õpetaja-ameti kasuks otsustama?

Võib-olla pakub veidi inspiratsiooni see, mida generatsioonisotsioloogid tänaste noorte põlvkondade kohta on öelnud. Tänaseid noori ehk nii-öelda Y-põlvkonda iseloomustatakse kui põlvkonda, kes väärtustab elustiili rohkemgi kui raha ning peab oluliseks, et tööga seonduks ka mingisugune laiem missioon, võimalus mõjutada ühiskonda, muuta maailma. See peaks õpetajate puuduses koolidele olema loomulikult rõõmusõnum, sest ehkki õpetajate palk on viimastel aastatel ikka mõne protsendipügala kaupa tõusnud ning peaks tõusma järgmiselgi aastal, jääb see keskmisele palgale veel pisut alla. See-eest aga – maailma muutmise tahte ja missioonita seda tööd hästi teha polegi võimalik.

Ent üpsilonid peavad oluliseks sedagi, et otsustusprotsessid organisatsioonis on kaasavad, et tal oleks võimalik oma töö korralduses kaasa rääkida. Ning siin on ilmselt veel mitmetel Eesti koolidel veidi arenguruumi. Koolidemokraatiast kui õpilaste kaasamisest on juba mitmeid aastaid räägitud, ent vähemalt sama oluline on ka õpetajate kaasamine otsustusprotsessidesse.

Samuti peab üpsilon oluliseks seda, et tema tööd tunnustataks. Kui karastunud pedagoog suudab ärritunud lapsevanema süüdistused ja eneseõigustused rahulikult alla neelata, siis tänane noor võib millegi sellise peale lihtsalt päevapealt töölt lahkuda. Niisiis on oluline teadvustada, et probleemne lapsevanem pole mitte õpetaja kui indiviidi, vaid terve haridussüsteemi probleem.

Ja nüüd ehk kõige tundlikumate teemade juurde. Tänane noor tajub vahekorda avaliku ja privaatse vahel hoopis teisel moel kui eelnevad põlvkonnad. Kas me ühiskonnana suudame kaasa minna sellega, et õpetaja ei ole õpetaja 24/7, vaid et tal on ka muu elu ja elustiil, mida ta väärtustab ning teistegagi jagab?

Samuti peab kool olema valmis selleks, et noor pedagoog tahab panna end proovile, ent peab täiesti normaalseks, et ta paari-kolme aasta pärast sellelt töökohalt juba järgmisele edasi liigub.

Niisiis, meie kõigi tuleviku huvides tasub üle vaadata, mida me siis ikkagi väärtustame hariduse usku rahvana, ning mõelda veidi sellelegi, milline peaks olema homne kool. Mitte ainult õpilase, vaid ka õpetaja silmade läbi. Inspiratsioonirohket õpetajate päeva kõigile!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.