Raul Rebane | Veel kord kommentaaridest ({{commentsTotal}})

Raul Rebane
Raul Rebane Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Eelmine nädal tõi jälle esile anonüümsete kommentaaride teema ja seda eelkõige koos Marika Korolevi juhtumiga. Sellest räägiti kõikides väljaannetes, ka Urmas Vaino oma pikas analüüsisaates teisipäeval. Hea on, et räägiti, saab teha vahekokkuvõtte.

Olen seda teemat tähelepanelikult jälginud kaugelt rohkem kui kümme aastat ja huvitav on vaadata arengut. Kõige huvitavam on tonaalsuse muutumine aastate jooksul. Kui algusaastatel nõudis kommentaariumikriitika parasjagu julgust, siis nüüd on vastupidi. Nõuab julgust, et seda kaitsta.

Mis siis on juhtunud, et kunagi ülipopulaarne arvamusavaldamise koht on järsku muutunud vaat et paariaks. Kas see on kellegi kurikaval plaan või on kogu ideoloogias mingi geneetiline viga? Mina toetan viimast seisukohta ja olen veendunud, et sellisel kujul kommentaarium ongi määratud sisulist surma surema. Kõik meediaplatvormid, mis on üles ehitatud põhimõttele "Vabadus ilma vastutuseta" on ajutised, nagu ka kõik valitsused.

Algselt idealiste ja uusi arvajaid välja toonud suhtlusvõimalus tõi mõne aastaga kaasa hoopis teistsugused inimesed, kes nägid võimalust lüüa nii, et löödav ei saa vastu lüüa. See muutus massiliseks ja kiiresti kadus soov oma nime alla kommenteerida. Siis sai selgeks, et kogu kommentaariumi suurim varandus on anonüümsus, mitte tekstide sisu. See oli selge väga ammu, aga meedia hoidis seda klikimasinat veel kaua kunstliku hingamise all, osaliselt käib see siiamaani.

Kommentaariumi usaldusväärsuse langusele aitas kaasa ka selle võimaluse kasutamine poliitika poolt. Alguses tegid seda erakonnad, kes panid oma liikmed teisi sõimama. Kogenud lugejad nägid kiiresti, kuidas pärast mingi artikli ilmumist tuli järsku kas plahvatuslik toetus või kriitika ja sellega oli asja ehedus juba rikutud. Kõige suurema hoobi andis kogu selle nähtuse ideoloogiale aga trollindus, kus kogu teema oli otseselt seotud infosõdade praktikaga. Peterburis asetsev "trollivabrik" tootis ju tuhandeid kommentaare päevas, mille eesmärk oli muuta sihtriigi poliitikat. Õnneks paljastati ka see asi. Siis paljud loobusid nii lugemisest kui kirjutamisest, sest ei olnud mingit kindlust, kust materjal pärit on.

Osa kommentaariumi negatiivsetest tagajärgedest on tuntavad tänaseni. Demokraatliku protsessi suurendamise asemel saavutati vastupidine tulemus, paljud loobusid avalikus elus osalemast, kuna lihtsalt ei tahtnud sõimata saada. Tunnen ise mitut andekat analüütikut, kes on täiesti vait. Üks neist ütles, et võib olla siis, kui lapsed on suureks kasvanud, aga praegu ta lihtsalt ei taha, et lapsed iga loo järel loeksid, missugune idioot ta on. Olukord on siiski muutumas.

Ma salvestasin kunagi 400 kommentaari, mis ilmusid mu ühe artikli järel 2011. aastal ja millest enamik olid raevukalt sõimavad. Kuuldavasti tuli palju veel ka ära kustutada, sest ei kannatanud avaldada, need oli nii karmid. See artikkel "Naispuudega Eesti" avastati 2017. aastal uuesti, seda levitati Facebookis ja kirjutati arvamusi lehtedes. Ja kuus aastat hiljem oli kogu tonaalsus täiesti erinev, mingit suurt sõimu ei olnud ja minu jaoks oli see märk, misssuguse positiivse arengu me siiski lühikese aja jooksul olema läbi käinud.

Täna on poliitiline kommentaarium väikese arvu inimeste vastastikuse kraaklemise koht ja suurt sisulist tähendust ei oma. Seal mingigi olulise info hankimine on liiga aja- ja töömahukas.

Samal ajal on aga vaat et olulisemaks muutunud praktiline suhtlemine ja siis on palju heatahtlikkust ja olulist. Kui ma ikka tahan teada, kui palju kaneeli panna õunamoosi, siis keegi annab nõu kiiresti ja see on tore.

Mis on aga Facebooki tulevik, ei julge ennustada. Probleemid on aga suured. Viimase kahe aasta jooksul on Facebooki kritiseerivate artiklite ja analüüside arv suurenenud vähemalt kümme korda, ehk mingi haigus selle sees on. Ilma muutusteta siin ei pääse ega saa välistada, et ühel päeval lepime kokku, et ka see "oli tore asi" ja mitte rohkem.

Tänane väljend võtab kokku kommentaariumi allakäigu olemuse, öeldud on see aga ligi 400 aastat tagasi. Inglise kirjanik George Halifaxile kuulub lause "Inimene kontrollib ennast kõige paremini siis, kui ka teised saavad teda jälgida."

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressilarvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: