Eesti üks väga hea julgeolekulise taibuga poliitik ütles kord, miks tema ei taha saada kaitseministriks: sest ta ei suudaks seista langenud kaitseväelaste matustel ja vaadata silma nende lähedastele. Teie suudate seda?

On tulnud ette, jah. Ega see kerge ole, on väga raske. Iga selline asi läheb korda ka kaitseväe juhatajale. Haavatud ja vigastatud võitlejaid on sellest loodetavasti aru saanud, nagu ka langenute pered.

Kui palju olete meie välismissioonidel teenivate sõdurite pärast hirmu tundnud?

Kogu aeg.

Õnnetusi, kus ajateenijad saavad vigastada, juhtub ka kodus õppustel. Sõdurid ja nende lähedased ei suuda seda võtta kui paratamatust.

Seda ei saa keegi kunagi võtta kui paratamatust. Ka mina ei võta seda paratamatusena. Mitte kellelegi mitte kunagi ei parandata neid haavu täielikult ja ma mõistan nende vanemate või lähedaste emotsioone ja muret.

Nii on, et mõnikord juhtuvad asjad  ja nende tagajärgedega tuleb tegeleda. Püüame seda teha nii hästi kui oskame ja kui ei oska, õpime.

Te teate, mis on sõda?

Jah.

Iraagist? Veebruarist augustini 2007 olite Bagdadis NATO treeningmissiooni staabiülema asetäitja, õpetasite Iraagi uut sõjaväge. Harjusite ohuga kõrvuti elama?

Alguses oli keeruline. Siis oli lihtne. Lõpuks oli professionaalne.

Olete kunagi relva kasutanud, kellegi vastu?

Ei.

Suudaksite inimest tulistada?

Ei oska vastata. See olukord tuleks läbi elada, et vastus anda.

Riho Terras Autor: Siim Lõvi /ERRKas Eesti on rinderiik?

Ei ole, kindlasti mitte. Eesti ei ole kunagi olnud nii turvaline, kui on täna, kõigis neis rasketes maailma tormides.

Küsimusele, kas Venemaa kavatseb Eestit rünnata, olete vastanud nii: "Ma ei tea seda. Kuid ma usun NATO-sse. Ja meie peamine ülesanne on hoolitseda selle eest, et ka Putin usuks NATO-sse." Kuidas teile tundub, kas Venemaa president Vladimir Putin usub NATO-sse?

Arvan, et ta usub sellesse täna palju rohkem, kui ta uskus sellesse viis aastat tagasi.

Kaitseväe juhatajana ütlesite, et "meie riigist ei saa mõne tunniga üle sõita". Kui kaua selleks aega kulub?

Viimane kord kestis võitlus 50 aastat, aga me saime iseseisvuse tagasi.

Kui tõenäoliseks peate, et Eesti võib langeda sõjalise rünnaku alla?

See tõenäosus on olemas, kuid selle protsenti ma arvutada ei oska. Kõige tähtsam on teha kõik selleks, et niisugune tõenäosus oleks minimaalne.

Võrdlesite kord Putini Venemaad ülbe kraaklejaga pimedas pargis, kes tegelikult pole vastasega võrdne ja kes tahab seetõttu hirmutada, rünnata ebaausate võtetega. Miks pimedas pargis? Venemaa tegutseb ju avalikult ja päevavalges.

Kuidas võtta. Krimmi annekteerimise ja Ida-Ukraina ründamise ajal püüti [Venemaa poolt] tegutseda pimeda pargi meetoditega, samas eitades kõiki oma tegevusi. See jätkub küberrindel, Süürias jne.

Ometi jäävad nende porised jalajäljed igale poole maha.

Jäävad. Nagu ka pimedasse parki jäävad porised jalajäljed näha, kui päevavalgus saabub.

Kas NATO ja demokraatlik maailm laiemalt on sõjas?

Kurb on see, et Venemaa näeb end sõjas olevat. Demokraatlik maailm ei ole seda vast veel niimoodi tunnetanud. Udupiiri all käib mingi tegevus, mida kindlasti veel sõjaks ei saa nimetada. Nii, et – ei, me ei ole sõjas.

Hollandi kaitseminister Ank Bijleveld ütles hiljuti, et tema riik on Venemaaga kübersõjas. Nimelt tabati Haagis neli Vene sõjaväeluure töötajat koos elektroonikaseadmetest pungil autoga Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (OPCW) peakorteri juures, kuhu nad olevat püüdnud sisse häkkida.

Jah, kübersõja definitsiooniga oleme kõvasti vaeva näinud. Aga sõda on see, kus inimesed saavad surma.

Kübersõjas surma ei saa?

Võimalik on [surma saada], aga mina ei tea, kas seda on juhtunud.

"Jõud ei ole küber. Jõud on tankid." Teie sõnad. Siiski andsite korralduse luua Eestis küberväejuhatus. Kui valmis on Eesti vastu lööma, kui jälle küberrünnakute alla satume?

Tegeleme igapäevaselt, et meil oleks suutlikkus tagada enda küberjulgeolekut läbi küberhügieeni iga inimese tasandil, läbi meie võrkude turvalisuse ja vajadusel kasutada ka küberrelva vastase häirimiseks. Küberründeoperatsioonid on osa küberväejuhatuse ülesannetest, koostöös infooperatsioonidega, mida ei saa tänapäevases inforuumis enam lahutada.

Kas valmisolek küberrindel vastu rünnata on meil olemas?

Kindlasti on see võime, mida arendame samamoodi nagu kogu Eesti kaitsevõimet. Täna on see olemas teatud tasemel, homme juba paremal.

Mida Eesti kaitsevägi rohkem vajab – küberkaitset, mida tavakodanik ei näe, või tanke, mida on kõigil uhke vaadata?

Neid ei ole võimalik vastandada. Eesti kaitsevägi peab olema tänapäevane ja tulevikku vaatav. Aga kõige tähtsamad – ükskõik, kas tankide või küberi juures – on inimesed. Kui inimesi ei ole, pole teistel asjadel mõtet, mistõttu kaitseväe rõhuasetus peab olema meie inimestel.

Ja siiski, mis on Eesti kaitseväele prioriteetsem: tankid või keskmaa-õhutõrje?

Need ei konkureeri omavahel. Mõlemat on vaja, siin pole mingit kahtlust. See on sama, kui küsida, kas rohkem vajame laevu või lennukeid. Kõike on vaja.

Mulle meeldiks, kui meil oleks kolm diviisi, igaühes tankipataljon või tankibrigaad ja kaks soomusjalaväe brigaadi, kauglaskesuurtükid, raketisüsteemid, õhutõrjet on vaja, tanke... Kõike on vaja. Kuid rahakott ütleb meile, mida saame ja mida mitte.

Viimased aastad on läinud sellele, et osta elementaarset laskemoona olemasolevatele relvasüsteemidele ning osta kõigile meestele saapad  jalga ja vormid selga. Või killuvestid, mida kaitseväes oli seitse aastat tagasi ainult poole pataljoni jagu ja needki olid 20 aastat vanad.

Või öönägemisseadmed?

Või öönägemisseadmed. Ja kõik see maksab. Sidevahendeid, mis on võtnud palju investeeringuid, oleme ostnud nö jupi kaupa ning ikka ei ole nendega veel vajalikul määral varustatud. Kuid tänases moodsas maailmas ei ole võimalik ilma moodsate sidevahenditeta ühtegi sõda juhtida.

Kui minult küsitaks, mis võiks olla järgmine suurem [sõjalise] võime arendus, siis arvan, et selleks oleks Balti riikide ühine õhutõrje süsteem, mis koosneks ühesugustest, ühel platvormil toimivatest õhutõrje raketikompleksidest, mis ulatuksid 30 km, võibolla ka kuni 50 km kaugusele. Seda oleks vaja. Kahjuks ei ole neid turul üldse olemas, on vaid kasutatud ja ümberehitatud Norra või kunagi ammu kasutusel olnud Prantsuse süsteemid. Keegi võiks sellele mõelda ja teha ühe väikeriikidele kättesaadava lahenduse.

Toomas Sildam ja Riho Terras Autor: Siim Lõvi /ERR

Kui suur oht on NATO-le Vene armee Iskander-M raketisüsteemid Kaliningradis?

NATO-le kui riikide liidule, kus on ka Ameerika Ühendriigid, ei kujuta need ekstentsiaalset ohtu. Küll aga on ohtlikud väikeriikidele piiri ääres ja ka riikidele ühekordseks koha kätte näitamiseks.

Pikas perspektiivis... NATO liitlastele kuulub praegu 50 protsenti maailma SKT-st Venemaa kahe protsendi vastu. Selles vaates ei ole Venemaa raketid meile ohtlikud.

Küsimus on, kui kiiresti suudame otsuseid vastu võtta ja kui ühtne on NATO otsuste vastuvõtmise hetkel. Sinna tuleb suunata kogu meie energia.

On teil plaan, kuidas ka äärmiselt tõsise kriisi korral hoida avatuna Suwalki koridor, umbes 100 km pikkune Leedu ja Poola piirilõik, mida läänes ääristab Venemaa Kaliningradi oblast ja idas Valgevene ning mis on ainsaks NATO maismaasillaks Balti riikide ja alliansi teiste liitlaste vahel?

NATO-l on selleks plaan ja see on igapäevase planeerimise üks teemasid. Olen näinud alates 2008. aastast NATO sõjaliste plaanide täpsustamist ja mis seal salata, aasta aastalt on need läinud meile paremaks.

Krimmi, Kaliningradi ja Süüria baasidesse raketissüsteemide paigutamine annab Venemaale võimaluse luua suurt osa mandri-Euroopat – seega NATO-t – katvad ja õhuliiklust tõkestavad nn mullid, mida tuntakse ka väljendiga no-go-area ja akronüümiga A2/AD, anti access area denial. Mida nende Vene mullidega teha?

See, mida teie kirjeldasite, ei ole reaalsus. Vajadusel tekivad nende mullide kõrvale teised mullid, NATO riikide omad. NATO on näidanud, et suudab seda kiiresti ja efektiivselt teha.

Praeguse julgeolekupildi puhul pole tegu halva ilma, vaid kliimamuutusega, olete tõdenud. Millega see kliimamuutus lõpeb – kus liustikud sulavad ja kus uputab?

Mina olen optimistlik. Sellised kergelt hullumeelsed ajad siin meie piirkonnas on viimase sajandi jooksul juhtunud iga paarikümne aasta jooksul. Oli Esimene maailmasõda, oli Teine maailmasõda, oli külm sõda koos Ungari, Berliini, Kuuba, Tšehhi kriisidega. Siis tuli Nõukogude Liidu lagunemine...

Nüüd on tulnud uus külm sõda?

Seda pole veel nii defineeritud ja kindlasti ei soovita ma toimuvat sellisena näha. Külmas sõjas oli tunnetuslik võrdsus, mis pidas Nõukogude Liitu tegelikkusest tugevamaks, ekslik eeldus enamvähem võrdsest pariteedist. Täna saadakse aru, et seda võrdsust ei ole olemas. Nüüd on maailmas palju rohkem jõupunkte kui ainult kaks. Ainuüksi Hiina arenguid ei tohi kindlasti jätta tähelepanuta.

Üldiselt loodan, et inimkonnal on piisavalt kogemusi viimastest sõdadest ja sõjaks ei lähe.

Aprillis 2014 – pärast Krimmi hõivamist ja sõja algust Ida-Ukrainas – küsis Washington Post: kuidas peatada seda 21. sajandile omast agressioonimudelit, milles on kombineeritud propaganda, küberrünnakud ning piiri taha kogunenud eriväed ja sõjavägi? Kuidas nüüd vastaksite?

Tuleb tegeleda erinevates valdkondades kaitsevõime arendamisega nii iseseisvalt kui ka koostöös liitlastega. Tuleb kiirendada otsustusprotsesse riigis, et seista vastu kriisidele. Aga tuleb aru saada, et kriis ei ole kunagi olnud ega ole ka praegu ainult sõjaline.

Kui vanasti oli mõiste "totaalne kaitse", siis nüüd on "laiapindne riigikaitse". Surusin juba kaitseministeeriumis [kantslerina] töötades seda teemat esimesest päevast, sest ei kahtle, et see on riigile oluline.

President rääkis tänavu võidupüha paraadil peamiselt paberil eksisteerivast laiapindsest riigikaitsest.

Küsimused peate siis esitama presidendile. Mina olen sügavalt veendunud, et Eesti valitsus, kes on teinud süsteemselt õppusi, suudab võtta vastu otsuseid – ka ressursside kohta – vajadusel kiiresti, efektiivselt ja õiges suunas just tänu sellele, et enamikes valdkondades on spetsialistid kokku istunud ja mõelnud, millised on riigi vajadused kriisi ja sõja olukorras ning vajalikud nimekirjad on kokku pandud.

Loomulikult on mure, et paljad nimekirjad ei tee ühtegi võimet olemasolevaks, sinna tuleb ka investeerida. Aga teadmine, et sellistesse valdkondadesse on tarvidus investeerida, on täna oluliselt suurem kui kümme aastat tagasi.

Riho Terras Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas Eesti suurim oht oleks üksijäämine?

Kindlasti. Oleme seda ühel korral kogenud, 1939. aastal.

Ajaloolasena tahan aru saada, kuidas see otsus siis sündis, aga ei suuda mõista. Meie delegatsioon, kes tuli tagasi Moskvast, oli veendunud, et baaside lepingut alla ei kirjutata, kuid mõne päevaga toimus Eesti juhtkonnas muutus ja otsustati baaside leping sõlmida.

Ma ei tea, millised olid otsustajate kaalutlused ja mõtted, aga sel hetkel oli Eesti üksi, sõna kõige otsesemas tähenduses. Igasugused liidusuhted isegi kõige lähemate naabritega puudusid. Üksinda, ühe miljonilise rahvaarvuga riik... Oleks pidanud vastu hakkama ja peab vastu hakkama, aga lootused on palju suuremad koos liitlastega ja seetõttu on liitlassuhe äraütlemata oluline.

Egoistlikult vaadates peame olema Venemaale tänulikud, sest nii Gruusia sõda kui ka Krimm ja Ida-Ukraina on meie piirkonna julgeolekulist kindlustunnet suurendanud. Olete nõus?

Ma ei tea, kas grusiinid ja ukrainlased ka sellist lähenemist aktsepteerivad. Eetiliselt ei saa mina sellega nõustuda. Kuigi jah, meie julgeoleku eest võitlevad ka ukrainlased ja grusiinid, oma kodus.

Tänu neile said Balti riigid endale NATO kaitseplaanid ja tänu neile on siin liitlaste üksused.

NATO kaitseplaanid tulid seetõttu, ei olime siis juba NATO liige.

Nendega läks ikka üksjagu aega, enne Gruusia sõda polnud midagi.

Need olid olemas teatud moel, aga alguses mitte nii, nagu meile sobinuks. Nüüd on need korralikud.

Aga saime ka küberkaitsekeskuse Tallinnasse, sest küberruumis rünnati just Eestit. Maailm ei tunnetanud küberiga seonduvaid ohte enne meie vastu suunatud küberrünnakut, kuigi see oli vaid pealispinna kratsimine, mitte meie ühiskonda ja inimesi tegelikult halvav. Kübersõda see kindlasti ei olnud, aga tõi probleemi rahvusvahelisse teadvusesse ja küberkaitsekeskus aasta jooksul loodi. Sama oli [Ämarisse toodud] NATO õhuturbega.

Nii et teatud määral on Venemaa tegevus meie julgeolekumurede mõistmisele liitlaste poolt kaasa aidanud.

Kas liitlasväed on Eestis ja teistes Balti riikides selleks, et siia jäädagi?

NATO teeb otsuseid ühiselt...

Meie olemegi NATO.

Jah, sinna tahtsingi jõuda. See on [NATO] tippkohtumise küsimus, kuni meie leiame liitlaste kohaloleku aja- ja otstarbekohase olevat. NATO töötab konsensuslikult, ärme seda unusta.

Kui Venemaa muutub demokraatlikuks riigiks, kes on näiteks pressivabaduselt 12. kohal, mitte 180. kohal, siis usun, et ka NATO-l on võimalik kaaluda uut ühist otsust. Eks aasta aastalt läheb Balti riikide enda riigikaitsegi tugevamaks.

Seni jääb aga Tapa meie üheks rahvusvahelisemaks linnaks, kus pizza ja hamburgeri järjekorras seisavad üksteise järel ameeriklane, britt, prantslane, sakslane, sekka paar kohalikku inimest?

Ja belglane, islandlane...

Tapa on viimastel aastatel tõesti meeletu kiirusega arenenud. Linnale on sellest positiivseid tulemusi, aga ka negatiivseid, kuna ainuüksi sealne teedevõrk ei ole mõeldud pea poole rohkemate inimeste läbilaskmiseks pea poole raskemate masinatega. Eks kogukonnaga suheldes peame neile teemadele samuti mõtlema.

Riho Terras Autor: Siim Lõvi /ERR

Räägime major Deniss Metsavasest. Kaitsepolitsei vahistas ta septembri alguses reetmise paragrahviga ning paneb talle süüks vähemalt viie aasta jooksul Eesti ja NATO saladuste andmist Vene sõjaväeluurele. Mida kaitseväe juhataja sellises olukorras tunneb? Kas seda, et, pagan, vastane oli seekord leidlikum?

Kaitseväe juhataja tunneb ennast reedetuna. Alles siis tulevad kõik teised emotsioonid. Kindlasti on üks neist, et vastane teeb kõik endast oleneva, et meie julgeolekut ja kaitsevõimet nõrgestada ning just sellised reeturid panustavad kaitsevõime nõrgestamisse väga palju.

Pole mõistlik arvata, et konkreetne juhtum on kuidagi eripärane. Ajalugu on tõestanud, et see [luuramine] on üks sõjapidamise viise. Selle vastu tuleb sõdida.

Kui Eesti sõjaväeluurel oleks võimalik värvata Venemaa kindralstaabi ohvitser, siis ta teeks ju seda?

See on välisluureameti ülesanne.

Siis nemad teeksid seda?

Kindlasti.

Ajakirjanik Andrus Karnau arvas, et kaitseväe juhataja ei peaks Metsavase asjus intervjuusid andma, vaid viima Vabariigi Presidendile oma õlakud, võtma tagasiastumisega vastutuse.

(Laiutab käsi) Igaühel on oma arvamus.

Major Metsavas teadis peastaabi ohvitserina nii Eesti kaitseplaane kui ka liitlasüksuste vastuvõtmise üksikasju ja võimalik, et need on jõudnud Vene sõjaväeluure kätte. Kui palju tuleb Eestil ja NATO-l oma plaane nüüd ümber teha?

Eks me näe seda siis, kui saame teada, milline kahju on tekitatud. Täna puudub mul vajalik teave.

EKRE kutsus pärast Metsavase juhtumit erilise põhjalikkusega kontrollima mitte-eestlasi, kel on juurdepääs riigisaladusele. Teie olite sellisele etnilisele profileerimisele vastu. Miks?

Mina usaldan Eesti kaitseväelasi. Kõigi kohta tehakse [kaitsepolitseis] julgeolekukontroll, tehakse pidevat vastuluuretööd ja selle tulemusena saadakse reeturid kätte. Kõik saadakse kätte, kunagi. Sõltumata rahvusest.

Riho Terras ja Toomas Sildam Autor: Siim Lõvi /ERR

Kaitseväkke jõuab umbes 40 protsenti kutsealustest, aga see on 95 protsenti nendest, kellel pole mingil põhjusel ajateenistusest vabastust. On neid põhjusi, mis kutsealused väeteenistusest eemale jätavad, liiga palju?

Sundus, ükskõik milline, igale inimesele ei sobi. Vabatahtlikkus oleks parem. Aga kuna Eesti riiki ei ole võimalik ainult vabatahtlikega kaitsta, on riik otsustanud rakendada sundust.

Minule on oluline, et ajateenistusse kutsutute meditsiiniline kontroll oleks ilma suure bürokraatiata ja objektiivne. Seda saab teha siis, kui kaitseressursside ameti arstidel on juurdepääs iga kutsealuse e-haigusloole, kus tema tervis või haigus on näha juba sünnist peale.

Kaitseressursside ametis on professionaalsed arstid, kes andnud Hippokratese vande. Mina usaldan neid. Kuid neil peab olema võimalus näha ajateenistusse tulevate noormeeste varasemaid terviseandmeid, siis saab õigesti otsustada.

Tähtis on, et ajateenistus peab muutuma selliseks, kust noored inimesed ei tahagi kõrvale hoida, nad tahavad siin teenida ja kaitsevägi peab seda võimaldama võimalikult paremal ja turvalisemal moel. Mis alati, kahjuks, ei õnnestu.

Aga mu enda poeg on öelnud, et viimastel aastatel juhtub ülikoolilinnas Tartus tihti nii, et ajateenistuses käinud noored räägivad oma kaitseväe lugusid, mida pole rääkida neil, kes ajateenistusest kõrvale jäänud. Ja nüüd jäävad nad nendest sõpruskondadest kõrvale.

Teie ei kahetse, et NSV Liidu ajateenistusest kõrvale ei viilinud ja sattusite kolmeks aastaks mereväkke?

Oh... Pole kunagi viilimisega tegelenud, aga ei oodanud, et mind sinna kolmeks aastaks ja kolmeks kuuks saadetakse.

See-eest nägite sõjalaeva madrusena Liibüat ja Süüriat, kus veel ei sõditud, lisaks Kuubat.

Nii oli. Mis ma ikka kahetsen. Ajalugu ei ole mõistlik kahetseda.

Aastaks 2022 tahate kaadriväelaste arvu tõsta 3570 inimeseni. Kaugel sellest eesmärgist olete?

Ei ole väga kaugel. Veidi üle 100 on puudu. Aga me oleme eesmärgile lähemal kui eelmisel aastal.

Ohvitseriks õppijaid meil praegu just ülearu palju ei ole...

... nagu teistelgi erialadel.

... ja sõjakoolis toimuvad lisavastuvõtud...

... nagu ka paljudel Tartu Ülikooli erialadel.

Noorte hulk on sedavõrd vähenenud, et konkureerime tsiviilkoolidega iga noore peale. Viimased paar aastat ujusime lausa vastuvoolu oma [sõjakooli vastuvõetute] numbritega, need olid nii head. Tänavu esimest korda ei ole saanud soovitud arvu sisseastujaid.

Peame tegelema stereotüüpide lõhkumisega, et naiste hulk kaitseväes tõuseks. Mitte nüüd nii, et 50 protsenti peavad olema naised, aga nende naiste hulk, kes tahaksid ja sobiksid [kaitseväkke], on suurem, kui täna oleme suutnud enda poole võita. Tavaliselt on see number teistes riikides 15-20 protsenti, meil on praegu alla 10 protsendi.

Riho Terras Autor: Siim Lõvi /ERR

Võru elanikud on vastu plaanile laiendada Taara sõjaväelinnakut, ehitades elumajade kõrvale ja praeguse metsamüüri asemele 350 masinat mahutav kaitseväe autoparkla. Mis saab?

See on tavaline Oru Pearu ja Andrese köie vedamine. Mõlemad tahavad võita, kaotada ei taha keegi. Aga, kaitsevägi sellega otseselt ei tegele.

See on nüüd vastutuse kõrvale lükkamine. Tegeleb küll kaitseministeerium, aga tegu on kaitseväe objektiga ja teie endise kaitseministeeriumi kantslerina mõistate...

Ei saa seda maatükki, tuleb mõni teine leida. Aga oleks eriti jabur, kui peaksime need autod parkima kohta, mis jääb [Võru] väeosast väga kaugele.

Ega Tapa olnud ka kohe nõus sealse kaitseväelinnaku suurenemisega, keskpolügooni ümber on olnud pidev võitlus kohalike elanikega...

Nursipalu harjutusala?

Nursipalus on praegu kõik hästi, leidsime [kohalike elanikega] mõistlikke kokkuleppeid. Mina usun mõistlikesse lepetesse. Aga riigil kui maksumaksja raha kasutajal oleks lühinägelik anda järele väljapressimisele: "Te [kaitseministeeriumis] võite ehitada siis, kui meile ehitate vastu seda või toda." Riik peab enda eesmärkide täitmiseks tegutsema efektiivselt.

Ometi muutub üha keerulisemaks kaitseväe harjutusväljakute, väeosade ja radarite rajamine või laiendamine, kui just kohalike elanikega kannatlikult läbi ei räägita ja kompromisse ei otsita.

Teistes riikides on see palju keerulisem, sest Eestis, pean tunnistama, on neid kohalikke elanikke nii vähe. Mina tahaksin, et oleks palju rohkem vaidlusi küladega, mis on täis inimesi. Riik saab toimida ainult kodanikega ja kui kodanike arv kahaneb, siis kahaneb ka riik.

Kas teile ei tundu, et avalikkus on veidi väsinud riigikaitse temaatikast? Tavainimesele on seda kõike liiga palju: saabusid liitlaste tankid, siis mitusada sõdurit, Tapal uus kasarmu, Lõuna-Koreast tuleb 12 liikursuurtükki, padrunite ostmise raha kadus riigieelarvest ja siis tuli sinna tagasi, kusagil on kaitseväe sõjaaja struktuurid ja rahuaja struktuurid...

2014. aastal tõmbusin intervjuudest tagasi, siis sai ka minu maitsele seda kõike liiga palju. Aga ajakirjanikele [kaitseväe] teema meeldib. Mis te siis teeksite, kui ütleksime: me ei vasta, sest seda valdkonda on meedias liiga palju?

Te ei karda, et ka poliitikud väsivad kaitseteemadest, sest kaitseminister Jüri Luige (Isamaa) ettepanek riigikaitsekulude tõstmisest vajus teiste parteide juures mittemidagiütlemise liiva?

Usun, et vastutustundlik Eesti riigimees mõistab: riiki ei ole võimalik pidada ilma riigikaitseta ja riigikaitset ei ole võimalik pidada ilma riigikaitsekuludeta.

Kui Eestis asus ametisse esimene sõjajärgne põhiseaduslik valitsus ja varasem kaitseminister Ülo Uluots andis koha üle Hain Rebasele, soovitas ta oma nn testamendis, et kui tahate kaitseväge ehitada, oleks mõistlik seda ka finantseerida. See põhimõte kehtib praegu samamoodi nagu 1992. aastal.

Nüüd saate vist kinnitada, et erinevalt näiteks kaheksa aasta tagusest olukorrast ei ole meil enam paberarmeed ning rahu- või sõjaaja kaitsevägi, nagu seda riigikaitse vajab, on päriselt olemas, mitte ainult joonistatud kastikestena?

Ka aastal 2008, 2010 või 2011 oli kaitsevägi päriselt olemas. Mina ei ole kindlasti see, kes ütleb, et eelnevatel aastatel pole midagi tehtud. Iga kaitseväe juhataja oma meeskonnaga on teinud seda, mida nad kõige paremini oskasid ja ka meie oleme püüdnud nii teha.

On väga paljude inimeste töö, et kaitsevägi oleks relvastatud, varustatud, varudega tagatud, välja õpetatud ja kõrges lahinguvalmiduses. Sinna on läinud meie – minu ja meie meeskonna – viimaste aastate põhienergia. Esiteks, kõikide üksuste varustamine reaalsete relvadega. Sinna juurde juhtimissüsteemid, ka öövaatlusseadmed ja killuvestid. Ka laskemoona hange, millele järjestikused kaitseministrid on suutnud rahastamise tagada, et poleks nii – meil on 24 õhutõrjesüsteemi ja samapalju või vähem rakette jne.

Veelkord. Kaitsevägi on olemas siis, kui ta on relvastatud, varustatud, varudega tagatud, välja õpetatud ja kõrges lahinguvalmiduses. Seda lauset on sisustanud kõik kaitseväelased ja nad teevad seda ka tulevikus, kui mina siit vanaduspuhkusele lähen.

Mulle meenusid kaitseministeeriumi eelmise kantsleri Jonatan Vseviovi sõnad, et veel mõni aasta tagasi oli meie sõjaline võimekus oluliselt väiksem kui paberile joonistatud ning kuigi meie võimed olid paberil väga suured, siis tegelikkuses alamehitatud ja alavarustatud.

Kordan, mina ei ole kunagi rääkinud paberarmeest, sest armee on olnud päriselt olemas, lihtsalt meie soov ja ambitsioon olid võimalustest suuremad. Tihti tuleb seda tonti purki tagasi toppida siiamaani – igaüks tahab teha oma asja kõige paremini ja tahab ka mõnda tabelisse veel ühe koha juurde kirjutada, sest loodab, et suudab selle ka mehitada.

Kaitseväelaste palgad on praegu konkurentsivõimelised?

Et kaitseväge hoida ja kasvatada, peaks kaitseväelaste keskmine palk olema umbes 35 protsenti kõrgem Eesti keskmisest. Järgmisel aastal saavutame pluss 30 protsenti Eesti keskmisest.

Riho Terras, Foto autor Siim Lõvi/ERR

Varasemad kaitseväe juhatajad – admiral Kõuts, kindralid Laaneots ja Kert – on olnud või on praegu poliitikas ja riigikogus. Teil oleks ju sama võimalus, kui mõelda järgmise aasta 3. märtsi parlamendivalimistele.

Ilmselt oleks, jah. Aga – ei ole.

Kas pole ühtegi erakonda, mis sobiks või pole keegi teid kutsutud?

Ma ei taha. Tahtmine on kõige olulisem osa sellest [põhjusest]. Ma ei taha Eesti poliitikas osaleda.

Miks?

Ma tahan perega koos olla.

Kuidas te üldse suhtute kindralite ja kõrgemate ohvitseride poliitikasse minekusse?

See on üks valikutest, mis peab igal Eesti kodanikul olema. Igatahes suhtun ma väga positiivselt, kui Eesti poliitikasse lähevad inimesed, kes on mingis eluvaldkonnas juba midagi saavutanud. See on küll oluline.

Olete mõnel sellisel puhul ka mõelnud, et näe, endine kamraad hüppas poliitikasse, aga langevari vist ei avanenud?

Arvan, et [nad] kõik on panustanud, nähtavalt panustanud ja teinud seda hästi.

Kõigi langevarjud on avanenud?

Langevarju-paralleeli ei oska mina tõmmata, sest pole ise kordagi hüpanud. Mitte avanenud langevari vist tapab, seega ei – kõigil on [langevari] lahti läinud.

Kui teie ei lähe poliitikasse, siis kuhu te pärast kaitseväe juhataja ameti lõppemist 5. detsembril lähete?

6. detsembril lähen puhkama ja jaanuari algusest kolin Haagi [diplomaadist abikaasa juurde] elama. Ja siis ootan pakkumisi.

Rahvusvahelisi või Eestist?

Mõlemaid. (Naerab)

Mul on piisavalt hea kontaktvõrgustik. Olen tänaseks olnud kolleeg sajakonna NATO  ja Euroopa Liidu riikide kaitseväe juhatajatega, nad kõik on kusagil olemas, tegelevad millegagi.

Püüan jõu ja nõuga olla abiks kohtades, kus minu jõudu ja nõu vajatakse. Olen 51-aastane, võin veel panustada.

Te ei jää ju koduperemeheks?

Ei jää. Aga suure osa panustamisest saan teha elades perega Haagis.

Mis oleksid teie kolm nõuannet kindralmajor Martin Heremile, kes detsembris kolib kaitseväe peastaabi ülema kohalt kaitseväe juhataja kabinetti?

Inimesed. Inimesed. Inimesed.

Selgitage, palun.

Hoia inimesi. Hoia inimesi. Hoia inimesi.

Ilma piisava hulga haritud ohvitseride ja allohvitserideta ei saa kaitseväge teha. Nende [inimeste] hoidmine on olnud kõige raskem, nagu ka nende harimine ja motiveerimine. Kuna ajateenistusel põhinev reservarmee saab vaid nii toimida, et on targad, tublid ja igapäevaselt pühendunud inimesed, siis see on kõige tähtsam. Motivatsiooni hoidmine eeldab fookuse hoidmist – ainult relvastatud, varustatud, mehitatud, varudega tagatud, väljaõpetatud ja kõrges lahinguvalmiduses üksused on võimelised sõdima. Ei keegi teine.

Kaitseväe esimese juhataja, kindral Einselni 1995. aastal kehtestud käskkiri nr. 1 igal tingimusel vastu hakkamise kohta kehtib endiselt. Mida see tegelikkuses tähendab?

See on mõtteselgus, arusaamine, et me mitte kunagi enam ei anna alla, hakkame vastu. Kõigil tasanditel. Kui ei ole võimalik saada ühendust oma kõrgema ülemaga, siis võtad ise vastutuse, teed  otsuse ja sõdid oma väikese riigi eest, mis on meil ainus olemasolev.