Vseviov: veel 2012. aastal avanes kaitseväe struktuurist masendav seis

Võrreldes 2012. aastaga erineb Eesti iseseisev kaitsevõime olnust igas aspektis kui öö ja päev - õõnsast paberarmeest on Eestile reaalselt tekkimas lahinguvõimeline iseseisev kaitsevõime, leiab kaitseministeeriumi kantsleri kohalt Eesti suursaadikuks USA-sse siirdunud Jonatan Vseviov.
Viimased 10 aastat kaitseministeeriumis töötanud ning hiljuti Eesti suursaadikuks USA-s saanud Jonatan Vseviov kirjutas Diplomaatia.ee lehel pikema analüüsi Eesti riigikaitse väljakutsetest. Vseviov tunnistab, et kui 2012. aastal hakati koostama riigikaitse arengukava aastateks 2013-2022, avanes toonasest struktuurist masendav seis.
"Mitte ükski kaitseväe struktuuri kuulunud üksus polnud lahinguvõimeline, eranditult kõik üksused olid alamehitatud. Varustusest oli kõige kriitilisem seis laskemoona ja sidevahenditega, aga puudused olid suured ka transpordivahendite osas. Pioneeritehnikat praktiliselt ei olnud. Paljud olemasolevad relvasüsteemid polnud töökorras ja puudusid ressursid olukorra parandamiseks."
Vseviovi sõnul hakkasid väsima ka 1990-ndate esimesel poolel soetatud käsitulirelvad ja kuulipildujad, kuid realistlikke plaane nende väljavahetamiseks polnud.
"Tankitõrjevahendid olid moraalselt vananenud. Enamus meie suurimatest – 155 mm – suurtükkidest ei töötanud; suurtükiväepataljon polnud kõigist relvadest korraga kunagi lasknud (see õnnestus esimest korda alles 2015. aastal); mereväe lipulaev polnud võimeline kai äärest lahkuma; Ämari lennubaas ei olnud võimeline vastu võtma liitlaste lennuvahendeid; ajateenijad elasid amortiseerunud kasarmutes jne."
Vseviov märgib, et kiire arvutusega sai selgeks, et toona kehtinud struktuur, rääkimata tulevikuplaanidest, kokkulepitud kaitsekulude juures tehtav ei ole (toona ei olnud saavutatud ka 2% taset SKP-st kaitsekuludele).
"Ega olnuks ka 3% või 4% juures. Raha küll kulus, aga lahinguvõimelisi üksuseid ei tekkinud, kuna napp relvastus ja varustus oli õhukese kihina jagatud suure hulga struktuuriüksuste vahel. /.../ Meie struktuur ja ambitsioon olid realistlikest võimalustest kordi suuremad ja selmet arendada jõukohast, püüti korraga arendada kõike."
Eesti valik: kas jätkata õõnsa paberarmeega?
2012. aastal koostatud kümneaastase plaani puhul oli tegelik valik Vseviovi sõnul järgmine: kas jätkata õõnsa paberarmeega või hakata päriselt iseseisvat lahinguvõimelist kaitsevõimet looma.
"Viis aastat pärast pronksiööd, neli aastat pärast Gruusia sõda ja kolm aastat pärast esimest Külma sõja järgset ZAPAD suurõppust meie piiridel oli ilmne, et õige valik on teine."
Võrreldes 2012. aastaga erineb Eesti iseseisev kaitsevõime Vseviovi sõnul olnust igas aspektis kui öö ja päev.
"Eestile on tekkimas reaalselt lahinguvõimeline iseseisev kaitsevõime. Kui suudame ka edaspidi oma plaane järgida, siis on meil aastaks 2022 täielikult relvastatud, varustatud ja varudega tagatud umbes 21 000 võitlejaga sõjavägi, mis kasvab aastaks 2026 veel kahe pataljoni ja mitme üksikkompanii võrra kokku umbes 25 000 võitlejani; meie kaitseväe suurimad komponendid on kaks lahinguvõimelist brigaadi ning maakaitseüksused; Scoutspataljon varustatakse moodsate jalaväe lahingumasinatega, mõlema brigaadi õhutõrje on terviklikult välja arendatud ning tankitõrje moodsaimal tasemel. Tulevad liikursuurtükid ning nii need kui ka kõik teised kaudtulevõimet pakkuvad süsteemid on töökorras. Ja mis eriti oluline – kogu Kaitseväe struktuur varustatakse minimaalse ettenähtud laskemoonakogusega."
Vseviov märgib, et aastaid on Eesti tundnud rahulolu sellest, et oma 2%-ga SKT-st ollakse NATOs esimeste kaitsekulutajate seas, kuid peagi enam sellega sümboolselt ei eristuta.
"Esiteks on nüüd NATO 2% klubi kiiresti kasvama hakanud ja kui veel eelmisel aastal saime sinna kuuluda vaid koos kolme liitlasega, on mõne aasta pärast samas klubis vähemalt pooled liikmesriigid. Sümboolne eristumine "kaitsele vähe kulutavatest" riikidest hakkab kaduma, aga see on kuvandi, mitte sisulise kaitsevõime arendamise probleem."
Absoluutnumbrites on aga Eesti NATO üks väikseim kaitsekulutaja, alates 2018. aastast Läänemere-äärsete riikide seas üldse kõige väiksem.
"NATO riikidest kulutab tänavu kaitsele meist vähem vaid neli riiki: Luksemburg, Montenegro, Albaania ja Sloveenia. Territoorium, mida selle rahaga kaitsma peame, on meil aga suurem, kui näiteks Taanil, Hollandil või Šveitsil. Keerulisemast asukohast rääkimata."
Euroopa liitlased peavad rohkem panustama
NATO eest seisvatest üldistest väljakutsetest rääkides toob Vseviov välja alliansisisese solidaarsuse kaitsekulude jagamisel. Vseviov tunnistab, et juba aastaid on nii vaatlejad kui ka USA ametiisikud, mh eelmisest ja üle-eelmisest administratsioonist osundanud, et olukord, kus USA maksumaksja kannab NATO kaitsekuludes ebaproportsionaalselt suurt osa, ei ole poliitiliselt jätkusuutlik.
"Euroopa riikide kaitsekulude kärped on meid viinud olukorda, kus USA kaitse-eelarve moodustab u 71% kõigist NATO kaitsekuludest, hoolimata asjaolust, et Euroopa liitlaste elanikkond ja sisemajanduse kogutoodang on USA vastavate näitajatega võrreldavas suurusjärgus. On osundatud, et varem või hiljem hakkavad Ameerika maksumaksjad küsima, miks peavad just nemad Euroopa kaitsesse sedavõrd suures mahus panustama, kui eurooplased ise ei näi oma kaitset sama tõsiselt võtvat. Nüüd ongi sellised küsimused tõusnud NATO-t puudutavate arutelude keskmesse."
Et kollektiivkaitse on Eesti julgeolekule kriitilise tähtsusega, on Vseviovi sõnul oluline, et Euroopa liitlased võtaks tõsiselt kohustust suurendada oma kaitsekulutusi.
Toimetaja: Urmet Kook