Kaitseministeerium jättis Raadi endale
Kaitseministeerium otsustas, et Raadi jääb ka edaspidi kaitseväele ehk Tartu linna arengule on enam kui 20 jalgpalliväljaku suurune ala lõplikult suletud.
Järjekordne suurprojekt kukkus läbi, kuna liiva jooksid Tartu linna ja kaitseministeeriumi läbirääkimised. Aega jäi väheks, riskijulgust polnud, kohalikega konflikti ei soovitud ning kaitsevägi jääb ka edaspidi Raadile.
Endine linnavolinik Tanel Tein ütles, et kaitseväe Raadilt ärakolimisest hakkas tema rääkima juba kolm aastat tagasi, kui otsiti kohta Tartu linnahallile. Kohalikele kaitseväelastele olla mõte meeldinud, kuid ideest kaugemale ei jõutud. Uuesti võttis Tein kolimise jutuks läinud sügisel, mil ta Tartu abilinnapea Reno Laidre enesega Raadile kutsus.
"Ütlesin, et vaata, mis siin toimub. Et siin oleks võimalik sõjaväge liigutada. Kahjuks see asi kohe momentaalselt käima ei läinud," nentis Tein.
Ligi 20 jalgpalliväljaku suurune sõjaväekompleks on tartlaste teel juba enam kui 100 aastat. Linnaametnikud, kes ühtlasi kurdavad selle üle, et Tartus pole elamumaad, võrdlevad kompleksi suure rändrahnuga taluõuel ning kui kaitsevägi sealt ära koliks, saaks kilomeetri kaugusel südalinnast planeerida sisuliselt uue linnaosa. Sestap leiti linna lääneservas sobiv koht ja aprillis, kui kaitseministeeriumi ametnikud tulid Raadi arengust rääkima, tehti neile juba konkreetne ettepanek: viige oma tegemised hoopis endise Tähtvere valla maadele, Ravila tänava juurde. Kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute osakonna juhataja Kusti Salm ütles, et mõte meeldis ka ministeeriumile.
"Me leidsime, et tingimustel, kus Tartu linn oleks nõus meile kompenseerima need kolimiskulud, tunduks plaan täiesti atraktiivne, kuna seal on sõjaliselt-logistiliselt võimalused paremad, kui need oleksid Raadil," märkis ta.
Umbes viis kuud tagasi olid mõlemad pooled päri, et kaitsevägi võiks Raadilt ära kolida. Aga heast tahtest ei piisanud ja 9. novembril teatas ministeerium, et kolimine jääb katki.
"Täna on meil plaanis Raadile ehitada katastroofimeditsiini keskus, lisaks KVÜÕA Lahingukool. Ma arvan, et kõik on õnnelikud selle üle, et need seal on. Nii Tartu linn, kaitseministeerium kui kaitsevägi. Mis puudutab kõiki ülejäänud tulevikuarendusi, siis praegu on plaan A, et need rajatakse Raadile," ütles Salm.
Keegi ei julgend riskida
Ministeerium põhjendas oma loobumisotsust sellega, et kolimise ajaraam muutus liialt kitsaks. Selleks, et ministeerium oma plaane edasi ei peaks lükkama, pidanuks linnavolikogu kolimist ettevalmistava detailplaneeringu kinnitama tuleva aasta lõpuks, aga tänaseks pole planeeringut isegi alustatud.
"Kahjuks juba üsna alguses hakkas see protsess venima. Esialgu plaanitud detailplaneeringu algatamisest juunis on tänaseks saanud juba november. See lihtsalt seadis meid fakti ette, et kui juba esimeses faasis, kus me näeme ette, et asjad liiguvad ühe kuuga, võtavad need aega peaaegu pool aastat, siis need riskid kuhjuvad nii suureks, et see plaan muutub ebarealistlikuks," nentis Salm.
Planeeringu algatamise venimise osas tuleb keskenduda läbirääkimistele, mis päris otseselt planeeringut ei puuduta. Nimelt oli Tartu linnale oluline, et enne planeeringu algatamist saaks kokku lepitud, kes ja mil moel kolimist rahastab. Õigemini, küsimus "kes", vastati ära juba üsna alguses. Kuna uuel alal, Ravila tänava juures, pole vajalikke kommunikatsioone ja sinna peaks ehitama ka kõik selle, mis täna Raadil olemas on, tegi linn abilinnapea Reno Laidre sõnul "ennekuulmatult suure ja võimsa" pakkumise ehk soovis ära osta Raadi maatüki ja lubas ministeeriumile selle eest kaheksa miljonit eurot. Kaitseministeeriumile sobis Laidre sõnul küll summa, kuid mitte rahastamise viis.
"Kaitseministeerium nägi siin riski. Kui tuleb näiteks järgmine majandussurutis, siis on igati tõenäoline, et riik hakkab igalt poolt kokku hoidma. Kaitseministeeriumil ei olnud garantiid, et kui Tartu linn ostab maad, kannab rahad riigieelarvesse, et see ikkagi 100 protsenti kindlalt jõuab nende käsutusse," ütles Laidre.
"No see ei ole kindlasti tõsi. Risk oli seotud planeeringuga ehk kas planeering on võimalik Tartu volikogu poolt kehtestatud saada umbes aasta või pooleteisega. See oli see "unknown unknown", kus me ei osanud hinnata protsessi tegelikku kulgu," ütles Salm.
Ministeerium tahtis jätta endale taganemisruumi ehk võimaluse ikkagi Raadile jääda, sest kui Raadi oleks juba alguses Tartu linnale müüdud, võinuks tekkida olukord, kus enam ei saa edasi ega tagasi. Ehk Ravila planeering venib ja Raadi kuulub juba teistele.
Nii tegi kaitseministeerium oma pakkumise - selle järgi koostaks Tartu linn planeeringu ja ehitaks ise Ravilasse välja kõik, mis praegu Raadil olemas on ning alles siis, kui töö valmis, saaks linn Raadi endale. Nüüd aga hakkas kartma Tartu linn, et mis juhtub siis, kui osa rahast on kulutatud aga kaitsevägi ikkagi Raadile kolib.
"Vabariigi valitsus oleks pidanud andma meile reaalse kindla otsuse, mille puhul me tõesti saame paberi peal näha, et see poliitiline valmisolek ja kindlus on olemas. Lihtsalt nende otsuste juurde ei jõutud," nentis Laidre.
Salm kinnitas, et kõik kokkulepped oleks kandnud Tartu linna ja kaitseministri allkirja ja nendest oleks ka kinni peetud. Tartu reaalne rahaline risk poleks kindlasti olnud kaheksa miljonit eurot, vaid hulga väiksem. Juhul, kui kaitsevägi pidanuks ikkagi Raadile jääma, oleks see selgunud pigem projekti alguses.
"Kus oleks jäänud üles Tartu linnale risk oli kõik see, mis oleks toimunud enne planeeringu kehtestamist. Ehk siin olid teatud projekteerimiskulud, mida me ette nägime ning mõned kulud, mis oleks seotud kommunikatsioonide rajamisega. Ülejäänud kulud oleks tulnud pärast planeeringu kehtestamist olukorras, kus me oleks saanud selle vahetustehingu panna töösse ja neid investeeringuid oleks saanud täpselt niimoodi teha, et Tartu linna jaoks oleks see risk olnud praktiliselt null," ütles Salm.
Rahastamise korraldamises linn ja ministeerium kokkuleppele ei jõudnud - koosolekud toimusid, kirjad liikusid, head tahet ka oli, aga hirm, et tulevikus midagi nässu läheb, paistis olulisem. Pooled ei usaldanud teineteist ning veel enam ei usaldatud planeeringumenetlust.
Lõkkeplats ja matkarada
Septembriks kirjutas linn detailplaneeringu algatamise eelnõu ikkagi valmis, kuid volikokku seda veel ei saadetud. Laidre sõnul jäädi ootama kommentaare ministeeriumitelt. Veel enne, kui ükski ministeerium jõudis vastata, kurtsid kaks kohalikku meest ajalehes, et neile meeldib Ravila tänava juures metsas käia. Ja kui metsa asemele kolib kaitsevägi, siis poleks neil enam kuhugi minna. Ees ootas järjekordne planeerimistüli ja Salm tõdes, et niisugused vaidlused pole kuigi meeldivad.
"Need ei ole kindlasti need vaidlused, mida kaitseministeerium täna riigikaitse arendamisel tahaks pidada. Kohaliku kogukonna jaoks tuleb sellega kaasa rohkem praktilisi olmemuresid kui laiemat patriootliku arusaama Eesti riigikaitse kasvust," ütles Salm.
Ministeeriumile oli oluline, et kohalike aktivistidega peaks läbirääkimisi linn. Laidre ütles lehes ilmunud pahameele peale, et kõike arutatakse planeeringu käigus, kuid õige pea saatis oma pöördumise ka kohalik metsaülem Toomas Haas. Metsaülem kirjutas RMK nimel samast, mille üle olid kurtnud piirkonna elanikud ehk Ravila tänava juures on kaks lõkkeplatsi ja matkarajad ning nendest RMK loobuda ei kavatse. Laidre nentis seepeale, et aega on vähe ja linnalähedase metsatuka pärast enam RMK-ga vaielda ei jõuaks. Metsaülem pakkus linnale välja ka kaks maatükki pisut kaugemal, kuid sisuliselt nende üle arutama ei hakatudki ning sealt edasi ootasid osapooled pigem seda, kes tunnistab esimesena, et plaan on nässus.
Suhtlusprobleemid
Laidre kurtis, et läbi ei saanud rääkida ka keskkonnaministeeriumiga, mille maadel RMK tegutseb. Nimelt ei andnud keskkonnaministeerium planeeringueelnõule üldse tagasisidet.
"Tartu linn oli võib-olla natuke liiga optimistlik selles osas, et erinevad riigiasutused ja ministeeriumid koos Tallinnas paiknedes suudavad omavahel kiirest operatiivselt koostööd teha," ütles Laidre.
Salm märkis seepeale, et seaduse järgi on kõik planeeringuga seotud läbirääkimised kohaliku omavalitsuse töö ja kaitseministeeriumisse need ei puutu ning kuigi kolimise poolt oli ka kaitseministeerium, siis keskkonnaministeeriumile oma vajaduste selgitamist nad tarvilikuks ei pidanud. Või õigemini, bürokraatlikud normid ei näinud seda lihtsalt ette. Nii nagu ei nõudnud ükski bürokraatlik norm seda, et Tartu linn oleks metsaülemalt juba kevadel uurinud, kas see sobiks, kui me lõkkeplatsi asemele hoopis kaitseväe saaksime.
"Planeeringu menetlemine algabki sellest, et kõigepealt tuleb taotlus sisse, alustatakse planeering ja siis hakatakse suhtlema. Et enne, kui pole kusagil planeeringut, me ei saa teha ära kõiki neid toiminguid, mis tegelikult ongi ette nähtud planeeringumenetluse käigus teha," tõdes Laidre.
Täites piinliku täpsusega kõiki kehtestatud norme, vältides igasugust üleliigset riski ja pingutust, jõutigi lõpuks olukorda, kus täna ollakse ehk Kaitsevägi jääb Raadile ja uuselamurajoonid kerkivad teisele poole linna piiri. Selle loo epiloogiks sobib kenasti kiri, mida keegi veel koostama pole hakanud ehk peaministri vastus Tartu linnapeale - nimelt kaalub linn nüüd peaministri poole pöördumist.
Toimetaja: Marek Kuul