Isamaa vastuseisu tõttu ei saa Jüri Ratase valitsus ÜRO ränderaamistikku toetada. Kasu pole ka õigusteadlase ja akadeemiku Lauri Mälksoo arvamusest, et tegu pole küll kõige õnnestunuma ÜRO dokumendiga, kuid arvestades olulisi geopoliitilisi huve, saaks Eesti sellega liituda, lisades valitsuse või parlamendi selge seisukoha, et juriidilisi kohustusi meie siseriiklikule õigusruumile tolles sammust ei kaasneks.

Valitsus kokku ei lepi ja peaminister Jüri Ratas ei korralda ka hääletust, sest Isamaa vähemusse jäämine ja võimalik väljamarss rikuks tema plaani. Plaan on lihtne – hoida valitsust koos, võtta vastu järgmise aasta riigieelarve, mille kolmas – ja viimane – lugemine riigikogus toimub 12. detsembril.

Plaan on lihtne, aga keeruline teostada.

Ent miks on Ratasel vaja ÜRO ränderaamistiku toetada? Sellest ei saa Keskerakond valijaid juurde, kuigi ilmselt ka eriti ei kaota, näiteks EKRE-le. Ühelt poolt tahab Ratas näidata, et tema ja ta valitsus on rahvusvahelise koostöö meelsed. Teisalt nõustus ta riigikogu avalduse eelnõuga ulatama abikäe sotsist välisministrile Sven Mikserile, kellele on Eesti ühinemine ÜRO ränderaamistikuga muutunud auasjaks.

Liitumine selle dokumendiga toimuks detsembri alguspoolel Marrakechis, ÜRO valitsusevahelisel konverentsil. Alguses pidi sinna lendama president Kersti Kaljulaid, kellele see oli osaks kampaanias, mis peaks viima Eesti paari aasta pärast ÜRO julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks. Pärast siseriiklikku tormi ja tungi ränderaamistiku ümber on riigipea enda sõitmise suhtes ettevaatlikuks muutunud, Eestit esindaks sel juhul Marrakechis välisminister või keegi meie diplomaatidest.

Riigikogu avaldus, mida parlament hakkab 26. novembril arutama, olekski otsekui volikiri või kinnitus Eesti toetusest vastuolulisele dokumendile. Vähemalt nii näevad seda avalduse eelnõu allkirjastanud 39 sotside ja Keskerakonna parlamendisaadikut.

(See oleks muidugi riigikogu avalduse mõju vabakäeline tõlgendus. Riigiõiguse õppejõud Paloma Krõõt Tupay ja põhiseaduse asjatundja Liia Hänni, mõlemad president Kaljulaidi endised nõunikud, on veendunud: Eesti kui riigi esindamiseks saab volituse anda ainult valitsuse otsus. Aga seda, nagu me teame, ei ole ega tule.)

Parlamendi avalduse vastu võtmiseks lootsid Keskerakond ja sotsid Reformierakonnale. Nad pidasid enesestmõistetavaks, et äsja Euroopa Parlamendist koju tulnud Kaja Kallase juhitud liberaalide partei lihtsalt peab ÜRO ränderaamistikku toetama.

Ent Reformierakond sai kohe aru, millises kahvlis nad on. Opositsiooni suurim erakond peaks päästma otsustamatu valitsuse näo ja lahendama lõplikult valitsuskriisi. See puhkes nädal tagasi, kui valitsuses toimunud ränderaamistiku ebaõnnestunud arutelust kuumaks köetud õhustikus nõudis sotside esimees Jevgeni Ossinovski peaministrilt justiitsministri Urmas Reinsalu (Isamaa) tagandamist. Ratas lükkas ultimaatumi küll "laualt maha", aga pinged köevad vaikimisi edasi.

ÜRO ränderaamistiku toetamise vastu on lubanud hääletada Isamaa, Vabaerakond ja muidugi EKRE. See oleks ilmne vähemus, sest Reformi-, Keskerakonna ja sotside kokku 70 häält annaks raamistiku toetajatele veenva ülekaalu.

Reformierakond aga ilmutas leidlikkust, kuidas Ratase valitsusele appi mitte minna ja vastupidi, selle probleeme vaid süvendada. Nimelt mõtlesid nad välja parlamendi avaldusse parandusettepaneku – asendada lause "... riigikogu toetab ÜRO Globaalse Ränderaamistiku vastuvõtmist." lausega "Riigikogu peab vajalikuks, et Vabariigi Valitsus otsustaks globaalse ränderaamistikuga liitumise üle arvestades käesolevas avalduses kirjeldatud põhimõtteid ning Vabariigi Valitsuse 22. märtsil 2018 aastal seisukohti globaalse ränderaamistiku läbirääkimistel."

Braavo! Kui riigikogu teeks just sellises sõnastuses avalduse, siis ei saaks sotsid ega Keskerakond, president Kaljulaidist rääkimata, ettekäänet saata Eesti esindaja Marrakechi andma ametliku Tallinna toetust ränderaamistikule.

Mis võib juhtuda?

Riigikogu avalduse eelnõu esitanud sotsid ja Keskerakond võtavad selle enne esmaspäevast lõpphääletust tagasi, kuna tekst on oluliselt muutunud. Kui keegi esindab Eestit Marrakechis, üritab opositsioon umbusaldada välisminister Sven Mikserit või isegi peaminister Ratast.

Isamaa hääletab Reformierakonna avalduse poolt, millega riigikogu jätab ÜRO ränderaamistikule enda toetuse andmata ja lükkab selle tagasi valitsusse. Edasi vaatavad nad läbi sõrmede, kuidas välisminister läheb ise või saadab kellegi ÜRO valitsusevahelisele konverentsile Eestit esindama, või lahkuvad Ratase valitsusest.

Kui Isamaa hääletab parlamendis sarnaselt Reformierakonnaga, siis hääletab ta oma valitsuspartnerite sotside ja Keskerakonna avalduse eelnõu vastu. Neil on omakorda samasugune võimalus, hääletada Isamaa parandusettepanekute vastu. Kuidas see mõjub koalitsiooni sügiskülmetusest räsitud tervisele? Halvasti.

Igatahes on Isamaa vist ainuke, kes on ränderaamistiku tülist kõige pikema kõrre tõmmanud. Nemad saavad ükskõik millist tulemust ikka enda kui konservatiivse rändepoliitika kaitsja töövõiduna.

Samas pole näha valitsuserakonda, kellel oleks plaan praegune koalitsioon kraavi lükata ja Reformierakonna juhtimisel uus teha. Kuigi, närviline aeg tekitab närvilisi mõtteid.

Reformierakonna esimees Kaja Kallas lubas üleeile, et kui see valitsus ei suuda teha otsuseid, siis jah, on kavas teha umbusaldusavaldus.

Ja sama erakonna auesimees Siim Kallas nimetas eile Delfis Jüri Ratast Keskerakonna peamiseks varanduseks ja soovitas: "Kui esimees valitsuskriisis koha kaotab, on see Keskerakonnale märkimisväärne hoop. Opositsioonil ei tasu valitsusvastutust tagasi lükata, isegi kui see on ebamugav kolm kuud enne valimisi."

Riigikogu koridorides on viimasel ajal ikka räägitud võimalikust kombinatsioonist Reformierakond, sotsid ja Vabaerakond, mis annab kokku napi parlamendienamuse. Sotsidele annaks see ka valitsuse lõhkuja märgi ja esialgu on raske uskuda, et nad seda oma praeguse madala reitingu juures tahaksid. Kesk- ja Reformierakonna võimuliit kolm kuud enne parlamendivalimisi on aga totaalselt ebausutav.

Kas kellelgi on päriselt plaan? Selles on küsimus.