Eesti teadlased on vähemalt aastakümne jagu täheldanud ühiskondliku segregatsiooni süvenemist. Inimrühmade eraldatus ülejäänud rahvastikust võib esineda rassi, usu, etnilise või muu näitaja põhjal, kuid Eestis domineerib üksainus kriteerium – rahvus, mis on tihti primitiivselt võrdsustatud emakeelega.

Hiljuti tuletas Tartu Ülikooli inimgeograafia nooremteadur Kadi Mägi meile oma trükikuumas doktoritöös meelde, et Eesti linnade paneelelamupiirkonnad muutuvad aina venekeelsemaks ja võimalus rahvuste suhtluseks väheneb. Märkimisväärne eraldatus eestlaste ja venelaste vahel pole iseseisvuse taastamise ajast mitte ainult püsinud, vaid kohati ka kasvanud.

Ekspertide hoiatusi ning võimalikke lahendusi pole ükski võimukoalitsioon aga kuulda võtnud.

Mõned Eesti vana kooli poliitikud leiavad, et segregatsiooniprobleem laheneb käesoleva sajandi jooksul iseenesest. Kuid juba praegu on kasvanud noor põlvkond, kes ei soovi leppida oma vanemate konfliktiga. Noored ei mõista enam, miks eestlane ja venelane omavahel läbi ei käi ega poolda paralleelühiskondade olemasolu. Paraku ei oma tavakodanikud võimalust murda välja segregeerivast süsteemist, mis hõlmab nii koolisüsteemi, tööturgu kui ka elukeskkonda. 

Viimasel ajal näib kohati, et probleemi lahendus on eesti ja vene koolide ühinemine. Kuid ikka ja jälle selgub, et koolide juhtkonnad, õpetajad ja selle tagajärjena ka lapsed ise ei ole taolisteks muutusteks valmis.

Õpilaste läbisaamine sõltub koolijuhtimise kvaliteedist

Käesolevast õppeaastast õpivad näiteks 46 vene kooli last koos eestlastega Haapsalu põhikoolis. Lastega tulid kaasa ka õpetajad ning õppeprotsess on suures osas venekeelne. Samas ruumis eestlastega viibivad nad ainult mõnes tunnis. Ajaleht Lääne Elu kirjeldab antud olukorda kui kooli koolis, mis asub klaasseina taga. Lapsed on jäetud enda hooleks keerulises mitmekultuurilises keskkonnas, mis omakorda viib grupeerumiseni emakeele põhjal.

Koolide ühendamine eeldaks koolitatud asjatundjate olemasolu, kes peavad soodustama laste harjumist uue ning tundmatu olukorraga. Riigi ülesanne on olla ettenägelik ning valmistuda koos kohaliku omavalitsuse ja koolidega üleminekuks.  

Mõningate hinnangute kohaselt ei saa eesti ja vene emakeelega lapsi panna õppima samasse ruumi müstilise geneetilise koodi või kultuuriidentiteedi erinevuste tõttu. Ühtse ja turvalise ruumi loomine, kus erinevad (rahvus)grupid saavad tõhusalt teha koostööd, on siiski oskus, mida juhid või õpetajad peaksid omandama. Koolikeskkond, kus eri emakeelega lapsed omavahel läbi ei saa, on lihtsalt ebapädevalt juhitud keskkond. 

Venekeelsetesse koolidesse suletud laste võimalused kõrghariduse ja tööleasumise osas on piiratud. Sellest tuleneb ka vene emakeelega inimeste suurem väljarändeprotsent. Kas oleme tõesti nõus praeguse demograafilise olukorra kontekstis sama trendi soodustama?

Eesti ühiskonna ühtsus on oluline investeering, mis korraga kindlustaks sise- ja välisjulgeolekut ning kaasaks rohkem inimkapitali kodumaisesse arengusse. Eesti riigil on vajalikud teadmised ja rahaline ressurss olemas. Keerukad sotsioloogilised probleemid eeldavad keerulisi mitmeastmelisi lahendusi. Ainuüksi ühtsest koolisüsteemist ei piisa. Lisaks peab arukalt kasutama kodakondsuspoliitikat ning keelelis-kultuurilisi meetmeid, kaasamaks täiskasvanud ühiskonnaliikmeid. 

Eestluse eksklusiivsus ja assimilatsioon

Oma kogemusele tuginedes pean tõdema, et kui sulle antakse vene nimi ning vene keelest saab "saatuslikult" sinu emakeel, siis täisväärtuslik kuulumine eestlaste hulka muutub kahjuks äärmiselt keeruliseks. Pean silmas olukorda, kus keegi ei vaidlusta enam sinu enda valitud ning tõestatud rahvuslikku identiteeti.

Reaalsus on selline, et ainuüksi keele- ja kodakondsuseksamist kaugeltki ei piisa. Kuigi olen sünnijärgne Eesti kodanik ning räägin ladusalt eesti keelt, pannakse siiski aeg-ajalt minu identiteet küsimärgi alla. Ikka ja jälle kohtab suhtumist, mille kohaselt rahvusliku identiteedi kujundab suguvõsa – ehk bioloogia.

Teine äärmus on minu eakaaslased vene peredest, kes on läbinud algusest lõpuni eestikeelse haridussüsteemi. Suuremat osa neist iseloomustab kasin venekeelne kirjaoskus ja kohati ka piiratud sõnavara. Nende perede tahtel on laste elukeskkonnast ära lõigatud vene keel ja kultuur. See aga ei ole miski muu kui assimilatsioon.

Võite ette kujutada, kui palju vaesemaks muutub Eesti riik kultuuriliselt, kui kaotada venekeelne haridus. Seega peaks ka ühendatud koolides jääma võimalus vene keele õppimiseks täies ulatuses.

Säilitamaks ning hoidmaks eestlust, peame jääma truuks enda kultuurilistele alustaladele, kuid samas olema avatumad ning laskma ka teisi meie väärtusele ligi. Eestlust saab kanda edasi lisaks eesti keelele ka vene ja teistes keeltes, mida mina ja minu vene emakeelega sõprusringkond teemegi. Ühesõnaga – saamaks eestlaseks ei pea kaotama enda vene identiteeti.

Õnneks võib inimestel olla mitu identiteeti korraga. Meil on üks ühine kodumaa ning vene keele ja kultuuri mõistmine ning sellega samastumine ei takista mind olemast truu Eesti riigile ning ühisele eesmärgile – eesti keele ja kultuuri säilitamisele läbi aegade. •

Autor on erakonna Eesti 200 liige.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.