Kokku laekus toimetusele tähtajaks 137 võistlustööd. 92 neist olid naistelt ja tütarlastelt, 45 meestelt ja poistelt.

Silmatorkavalt palju oli osalejate hulgas kooliõpilasi. Eriti aktiivse osalusega paistsid silma Keila kool, Pärnu Vanalinna Põhikool, Sillamäe Eesti Põhikool, Tallinna humanitaargümnaasium ja Viimsi Keskkool, kus sajasõnalisi töid Eestile oli kirjutatud kollektiivselt.

Võitja ning ära märgitud tööd valisid välja ERRi keelenõustaja Riina Eentalu ja arvamustoimetaja Rain Kooli, kes hindasid loovust, stiilitunnetust ja nauditavat eesti keelt.

„100 sõna Eestile võidutöö“, Eve Leimann

usu
et oled parim
loome Sind
hingetõmmete kaupa
sisse Su edu
helgust
välja Su valu
hingates
õpime alles
lahustama seda väljahingatud
valu
et jätkuks sissehingamiseks
puhast
ikka alles õpime
armastama
üksteist ja Sind
iseennastki
lootes et lõputult kannatad
meid välja
andestad
oleme ikka lapsed
iga uus põlvkond alustab
keerdtrepi uue keeru
alumiselt astmelt
nähes varasematest vaid
peegeldust peegelseinal
kumerkõveral
teisel
seinata pool
piiritus avaruses
kumavad unistused ja lootused
ettekujutused sinisest mustast valgest
igaühel omad
minevikust tulevikku tormates
peatume
mahatrambitud lilledel
küsides ainult
mis materjalist oli liblikas
kes peost pääses
andesta
tegelikult
me ju armastame Sind
ja loome Sind
hingetõmmete kaupa

„100 sõna Eestile“ võistlusel ära märgitud tööd

Peep Ehasalu

sada sammu soisel samblal

kristallist king
kaob jäetud jälge

paljaste jalge all
pind püsib õõtsudes 

uni ei tule
suudlus ei ärata
printsid sohu ei satu
kibuvits kallastelt vajub
sootuks sooks 

kas siis selle maa soo ei võiks

taevani tõustes
õõtsumist omale hoida

võta

maa 

raba 

tee

tasa

sada sammu soisel samblal

ühed on kaldal
kullakaldal
teised tulevad mööda samme
sõideldes
üle ehapunas eilse
otse homse koidikule
tõuseb maa veest
nagu vaim
hammustab kallast
kisab sambla soost
sõnadest saab ritta
sajatajate vahele sild

raba
soo 

summuta saabuja sammud
oma rüppe unele
suudlus ei uinuta
vaja käia veel 

sada sammu soisel samblal

Kerttu-Liisa Kopliste

Nii ma siin nüüd olen
ilma peal laiali
Kott seljas on raske
Aga tiivad nii kerged

Taevas, muld ja õhk
Sinine, must ja valge
Purpurpunane tõend
Kolm vaprat lõvipoega

Teie oletegi mind
Kahekümnenda sajandi lõpp-produkti
Ilma mööda tarinud

Seljas kandnud,
Hoidnud ja kaitsnud
Loonud vabaduse
ühest paigast teise
Piirilt piirile
Lõunast põhja
Idast läände lennata

Andnud võimaluse kõneleda,
et põhjapoolkeral Euroopa idanõlval
on üks müstiline paik,
soode ja rabadega kaetud
Haldjatemaa,
kus vanaemad jätkuvalt veel
maasikatest moosi keedavad

See on eestlaste maa.
Tema, kes andis vabaduse
Andis keele
Andis meele
Andis tiivad
Ikka selleks, et ühel päeval

pessa tagasi lennata.

Jonas Nahkor

Ma ei mäleta sinu pärast valatud verd. Mul ei tarvitse sinu üle eriliselt au ega uhkust tunda. Sind võõraste silmis hirmus suureks rääkida.

Sa oled minuga mujal, vaatad minu kasvamist. Sa oledki minu sünnipäeval kasvama pandud elupuu. Või raudsipelgad, keda ma niidul käele korjasin, et tüdruk näeks, kui julge ma olen. Lehmad, keda ma kartsin.

Sa oled see, kui vanaema pärast lumesõdasid mind tuppa kuivama tõi ja sooja supi taldrikule tõstis. Sa oled hea hämarus, mis õue maha jäi. Sa oled ahju juures soe.

Sinu juurest ära käies, tunnen, olen juurtetu. Ning pärast naastes, tagasi kodus. Sa oled kodu, Eesti.

Kristiine Kurema

Tuisutalve hommikus hingan karget põskinäpistavat õhku. Pööran näo selge sinitaeva poole, kust vaatab vastu argihalluse seljatanud talvepäike.

Suman puusani hangedes sihina paistmas sügavroheline kuusehekk, mis kaitseb esivanemate kodukohta pakasetuule eest. Aastaid pole kerkinud sealt korstnast ahjusooja suitsu vaba Eestimaa laotusesse.

Vabadus tähendab ise otsustada. Ka lahkumine on otsus – nii see talu seisab. Ootab oma Kalevipoega, kes tuleks põlve uueks looma. 

Meie juured on nõtked, lasevad kolida linnatänavaile ja võõrriikide rägastikku, ometigi olen täna siin, seisan laguneva värava ees, istun vaarisa ehitatud aidatrepile, vaatan kodumaa taevasse ja loodan, et ta teab – siin on m i n u  k o d u.

Kersti Varblane

Väike tige kivitükk Venemaa hambaaugus, lätlaste kuue varba vahel ja Soome-Rootsi soki sees. Teeb haiget, tüütab, kätte ei saa. Geograafiliselt risti jalus, ka arvutit avades hüppab näkku: skype, transferwise, e-resident, estonishing, aino, ... Welcome to Estonia! 

Eesti on siilid, rändrahnud, rukkililled, räimed ja veel paljut. Eesti on eestlased - karused (siilised), kivised, viiendal aastaajal panevad rukkilillepärja pähe ja kallistavad puid, söövad gruusia šašlõkki, joovad taani õlut, siis lähevad soome sauna. Aga lisaks on innovaatilised, iroonilised, uskmatud, kes usuvad taevatähti ja haridust. 

Eestlane on brändrahn – bränditeadlik ja -tundlik, aga rahnulikult raskemeelne, alati valmis teisest eestlasest üle veerema, reisihimuline, kodukamaras kinni. 

Kertu Niidla

Läänemere jää-äärse kuu-uurija töö-öö rohekalt välkuvate virmaliste all.

Hõrgult õhuliste lumehelveste imepehme puudutus ripsmeil ja huulil. 

Kevadise päikese kõrgemad kaared, pungade puhkemine ja jällenägemisrõõm. Siredate sirelite õnneõied. Võililleaasa kollane lainetus, kirjuliblika tiivalöök tuules õõtsuva karikakramere kohal.

Päikese maalitud roosatriibuline loojang peeglina siledal lahel.

Aasta valgeima öö maagia lõkketulede kumas. Jaanimardikate nõiduslike tulukeste valgusel nähtud unenäod tulevasest kallimast.

Sinisilmse mere rahutu kohin helkivate kalade ja kilkavate laste kõrvus.

Sügiseste parkide kollaste ja punaste lehemütside mood. Raskelt maadligi vajutav hülgekarva sügishallus…

Ja jälle sätendavad talveteed tuhande kalliskivina helekollase täiskuu valguses.

Aastate ringkäik mööda rändrahnulist Põhjamaa merekallast, kolmandal kivil päikesest, Linnuteel paremat kätt.

Hanna-Lene Sommer perega

Kui minust saaks Eesti president, siis teeksin sellise seaduse, et...

Kõik kassid elaksid Mäos ja koerad Koerus

Head mehed elaksid Häädemeestel, ülejäänud Mehikoormal

Antsud elaksid siiski Antslas

Kõik unised koliksid Tudulinna

Haiged läheks Rõugesse ravile

Lihavõtteid tähistataks Koksveres

Luurekat mängitaks Mäetagusel

Kõrvekülas kasvaks ainult piimanõgesed

Vanad asjad viidaks Koluverre

Vihma sajaks ainult Sadalas

Kellel on kiire, läheks Torma

Suuri nõupidamisi tehtaks Massiarus

Kõik jõed voolaks läbi Jõgeva

Valmal oldaks alati valmis

Moel avataks uus disaineritekool

Algajate ujumistrennid toimuks Aravetel

Pärast jõule viidaks Kuusikult ostetud jõulupuud Vana-Kuustesse

Harvendusraiet võiks teha ainult Tihemetsas

Ja Paides tehtaks kõigile pai.

Nii oleks palju lõbusam!

Anneli Lamp

teedel lumelagu
nirisev vahtramahl
näsiniined ja konnakudu
lilled päikene heinamaa
kulupõlengud
lõputult prügi maanteekraavis
ja metsa all
Mikud-Mannid Jukud-Tõnnid
hüppavad särgiväel
lõputunnistused käes

kuumusest virvendav õhk
murutraktorite möirged
vastniidetud rohu uimastav lõhn
külm ja vihmane jaanipäev
palju viina
purjus inimesed
liikusõnnetused
uppumissurmad
sõnajalaõit otsivad käed
halastamatult lühenev päev

sajab ja sajab lõpmata
suve jälle polnudki
nüüd ootab lõunamaa
mornid näod lennujaamades
põldudel mahalöönud viljad
ilus on siiski isamaa pale
aga ilm on vale

pori ja pimedus
linnaväljakul juba novembris
sätendab jõulukuusk
neile kes siia veel jäänud
neile hüüab hääl
teie elu on siin ilmas nagu linnul oksa pääl