Mägi-Rohtmets rääkis ETV saates "Esimene stuudio", et tema arvates ei suhtuta ahistamisse täie tõsidusega ning ta saab aru ka põhjustest, miks seda ei osata.

"Võib-olla küsimus ei olegi nii väga tahtmises, aga meie ühiskonnas on räägitud ahistamisest alles viimasel paaril aastal ja me oleme ise ühiskonnategelaste, avaliku elu tegelaste, poliitikute kaudu hakanud ahistamisküsimusi reguleerima. Neid mõisteid üldse avama pärast seda, kui eelmisel aastal liitusime Istanbuli konventsiooniga," sõnas ta.

Vandeadvokaat tõi välja, et karistusseadustikku võeti seksuaalne ahistamine ja ka ahistav jälitamine vastu alles eelmisel aastal ning kohtupraktika selles osas on alles kujunemisel, just selle kaudu hakkavad aga piirid selginema.

"Need on mõlemad niisugused süüteod, mille piir ei ole väga konkreetne, et mida me siis lõpuks loeme selgelt ahistamiseks, mida selgelt ahistavaks jälitamiseks," lausus Mägi-Rohtmets. "See selgub, kui oleme natuke aega saanud kohtutes nende küsimustega tegelda."

Pärnu naiste tugikeskuse juhataja Margo Orupõld rääkis, kuidas tugikeskuses puututakse sageli kokku tõsiasjaga, et ahistav jälitamine on väga raskesti tõendatav.

"Kui rääkida lähisuhtevägivalla ohvritest, kellega meie tegeleme, siis isegi kui ta on suhte lõpetanud, elab oma elu, siis meil on häid näiteid, et mis on ahistav jälitamine: kui sa tuled õhtul koju ja näed, et su maja teise korruse akna juurde on tõstetud redel, mis tunne see on, sa tead, kes selle on sinna pannud? /.../ Või kui oled kodus ja su akna taha ilmub helkurvestiga mees. Sa tead, kes see mees on, aga ta ei tee ju midagi. Sa ei tõenda ära ka, ta läheb ära. Aga ta kogu aeg käib."

Orupõllu sõnul on need reaalsed lood ning niisuguseid juhtumeid on väga palju.

Tema hinnangul on väga hea, et ühiskonnas on hakatud ahistamisest rohkem rääkima, sest teema on ebamugav ja ebameeldiv, aga see on olemas ning ühiskond ei tohi ahistavat käitumist tolereerida.