"Pealtnägija": eakad ohvrid on jäänud võitluses perevägivallaga tähelepanuta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Statistiliselt puudutab iga kümnes juhtum lähedastevahelist vägivalda, kus ohvriks üle 65-aastane, aga see on tegelikult jäämäe tipp, sest enamik neist lugudest ei tule avalikuks. Spetsialistide sõnul on see valdkond, mis vajab rohkem tähelepanu.

"Pealtnägija" kogus kokku paarkümmend viimastel aastatel kohtusse jõudnud lugu, kus perevägivalla ohvriks on eakad inimesed.

2017. aastal registreeriti Eestis 2632 perevägivalla kuritegu. Juhtumeid, kus ohver oli 60 või enam aastat vana ning vägivallatseja tema perekonnaliige, oli ligi 250. Seega umbes iga kümnes ametlikult registreeritud lähisuhtevägivalla juhtum puudutab eakat, nii mehi kui naisi, keda väärkohtlevad nende sugulased.

Politsei- ja piirivalveameti piirkonnavanema Margarita Ingeli sõnul on aga väga suur hulk juhtumeid, mis tegelikult politseisse ei jõuagi.

Mis toimub mõne kodu kinniste uste taga, meenutab mõnikord rohkem õudusfilmi. Näiteks 2012. aasta septembris üritas Järvamaal Amblas elav 37-aastane Sven eriti jõhkral viisil tappa oma isa ja ema. Kõigepealt lõi ta keset und teadvuseks oma isa. Seejärel asus peksma ema ning plaanis kõige lõpuks maja koos vanematega maha põletada. Et tekitada muljet õnnetusest, pani ta läbipekstud vanematele tulekustutid pihku. Õnneks suutis eakas daam põgeneda, roomas ligi kilomeetri mööda kraavi naabri juurde ja kutsus abi.

"Ka peksmine ja jõhker peksmine võib tegelikult kesta aastaid ja aastakümneid. Siin on selline väga huvitav mehhanism, et inimene tegelikult harjub selle olukorraga, nii imelik kui see ka poleks, harjutakse ka peksmisega ja harjutakse elama elukestvas hirmus," tõdes Ingel.

"Eakad, nad on väga pikka aega seda vägivalda kannatanud, nad on selle normaliseerinud enese jaoks. Ka löömine ei ole enam nii valus kui alguses, et sa tuimened ära," ütles naiste tugi- ja teabekeskuse juhataja Pille Tsopp-Pagan.

Teine näide on sellest, kus alkoholiprobleemidega 47-aastane Aare elas koos isa ja voodihaige emaga kolmetoalises Õismäe korteris. Peres oli palju probleeme, poeg kippus vanemate kallal vägivallatsema, kuni detsembris 2017 läksid asjad eriti koledaks. Aare ja isa tarvitasid mitu päeva järjest vägijooke ning niigi haige ema läks sootuks meelest. Naine vaagus voodis hinge, kohal käis isegi kiirabi, aga joomine teises toas jätkus… ema matused võisid oodata. Päev hiljem tekkis isal ja pojal taas konflikt, mille tagajärjel haaras poeg noa ja pussitas isa surnuks. Et korteris oli lausa kaks laipa, avastasid alles isa tapmist uurima tulnud politseinikud.

"Voodihaigeteni politsei jõuab väga, väga harva, sest nagu ise saate aru, inimene, kes on voodihaige, üldjuhul ei teavita kedagi sellest, et tal on mingid mured. Voodihaigete vanurite puhul on tihti ka selline süütunne, et nad on suureks koormaks oma lastele ja väga tihti õigustatakse vägivalda ka sellega, et ma olengi selline juurvili praegu, mu lapsel on minu pärast nii palju probleeme, kui tal närvid vastu ei pea, ma mõistan seda, et see on okei," selgitas Ingel.

Kordub sarnane muster

Paljudes lugudes kordub sama muster: keskealine mees või naine kaotab töö või pere, kolib tagasi eakate vanemate juurde, uputab mured alkoholi ning ajapikku tekivad tülid.

"Väga raske on teha tööd selliste ohvritega, kes on olnudki väga pikka aega sellises vägivaldses suhtes. Väga tihti tuleb ette seda, et nad ei tahagi mingit lahendust, see ongi nende jaoks turvaline elukeskkond, nad on harjunud sellega, see on stabiilne, nad teavad, mis vallandab vägivalda ja kuidas käituda, kuidas olla niimoodi, et saada vähem vigastusi ja nii edasi," rääkis Ingel.

"Mõnikord see kestabki terve elu. Kõigepealt on sageli partner olnud see või elukaaslane olnud see, kes on vägivaldne olnud. Kui tema sureb ära või kui ta ka elab, siis saab selleks laps," tõdes Ohvriabi juht Jako Salla.

Abistamise või uurimise teeb eriti keeruliseks, et pahatihti on ohver piinajast sõltuvuses.

"Ja see on väga levinud olukord, et kui juhtum leidis vahetult aset ja inimesel on veel šokk või solvumise faas, siis võib-olla see avaldus tuleb lihtsamini, aga kui lõpuks emotsioonid vaibuvad, inimene hakkab mõtlema tagajärgedele, hakkab analüüsima, et mis hakkab siis saama, siis väga tihti tahetakse avaldus tagasi võtta," rääkis Ingel.

"See on minu laps. See on minu lapselaps, kuidas ma viskan ta välja või kuidas ma saadan ta vangi, tegelikult on ta ju hea laps," kirjeldas Tsopp-Pagan ohvrite põhjendusi.

"Kardetakse, et äkki muidu mind saadetakse kuskile hooldekodusse, kus ma pean võõraste inimestega elama hoopis teises rütmis võrreldes sellega, millega ma varem olen harjunud ja tahaksin elada," märkis Salla.

"Küsitakse, et miks sa vastu ei hakka? Esiteks, sul ei ole jõudu temast üle käia, sa ei saa põgeneda, sest sa oled aeglasem. Ja lõpuks, et pääseda vägivallast sa teed seda, mida vägivallatseja tahab, et sa teeks," lisas Tsopp-Pagan.

Vägivallatseja pole alati poeg, vaid ka tütar või lapselaps

Alati ei ole süüdi ka alkohol ning ka pole kõik vägivallatsejad alati mehed.

"Meieni jõuab päris eripäraseid juhtumeid, mitte ainult pojad emade vastu, vaid üks viimaseid juhtumeid on tõesti ka selline, kus oli täisealine tütar, kes füüsiliselt väärkohtles oma isa ja see toimus nii kaua, et lõpuks üle 70-aastane mees põgenes omaenda kodust ära," rääkis Salla.

Vägivallatseja võib olla isegi lapselaps või lapselapselaps nagu lugu, kuidas teismeline tütarlaps tegi oma vanaema viimased eluaastad väga piinarikkaks.

"Kuna tegemist oli natuke hälbiva käitumisega tüdrukuga, siis oli erinevaid episoode, alates klassikalisest füüsilisest vägivallast - tõukamisest, tõuklemisest -, siis olid ka vahepeal sellised juhtumid, kus oli tegemist asjade kahjustamisega, rikkumisega, esemete loopimisega. Näiteks võttis vanaemalt teki pealt ära, kui ta öösel magas, ja olukord läks nii hulluks, et ühel päeval ta toppis kurki talle püksi. Selline karistamatuse ja kõikelubav tunne tegelikult muutis selle vanainimese elu täielikuks põrguks," kirjeldas Ingel.

Sage on ka majanduslik vägivald

Vägivald ei pruugi tingimata olla sõim ja peks. Spetsilistide sõnul on väga sage majanduslik vägivald, näiteks eaka inimese rahalisse kitsikusse jätmine või söögiraha ära võtmine.

"Käis vastuvõtul vanaproua. Tegelikult hoopis muude teemadega, aga vestluse käigus mainis, et pensionipäeval annab ta kogu oma pensioni pojale sellepärast, et poeg üürib korterit ja tal on vaja üüri maksta. Kui ma hakkasin asja uurima, siis selgus, et pojal olid erinevad probleemid, sealhulgas ka narko ja alko tarvitamisega ja olid ka vägivallajuhtumid," kirjeldas Ingel.

"Ta rääkis, kuidas ta käib Männiku kandis asuvates ladudes, kus on juurvilja- ja puuviljalaod, et seal antakse pooleldi riknevaid juurvilju tasuta inimestele, et nendest ta siis teeb omale suppi /.../ ja saab niimoodi ära elatud," lisas ta.

Probleeme tekib ka korralikes peredes

Vaadates asja teist poolt, on eaka lähedase hooldamine sageli täiskohaga töö. Eriti kui seda tuleb teha oma laste ja muu elu arvelt. Mõnikord keevad emotsioonid lihtsalt üle. Nii leiavad end lootusetust olukorrast, et mitte öelda mustast august, ka muidu väga soliidsed pereinimesed.

"Need kodud võivad olla väga erinevad, need kodud võivad olla selle eaka enese omad, need võivad olla selle eaka hästi elus läbi löönud laste omad, kus tegelikult, kuna laps mingil põhjusel ei soovi panna oma ema või isa hooldekodusse, /.../ siis ta on seal selles samas majas. Ja kuna ta on seal ja ta käib oma vana olemisega - me saame endale kiiksud juurde - järjest rohkem, rohkem ja rohkem närvidele, siis me lukustamegi ta enda tuppa või laseme välja ainult söögi ajaks või ei vii teda kusagile, ei vii teda arsti juurde sellepärast, et pole sul häda midagi," rääkis Tsopp-Pagan.

"Väga tihti inimesed ei adu, et tegemist on vägivallaga. Ja mis väga levinud on eakate puhul, ongi see, et lapsed, kes siis kasutavad vägivalda, kasutavad ähvardamist või hirmutamist, näiteks väga paljud ei tea, et kui nad karjuvad ähvardavad, tegemist on vägivallaga, kui nad loobivad esemeid mitte inimese pihta, aga näiteks vastu seina või vastu maad või teevad selliseid ähvardavaid liigutusi, et visakavad, siis tegemist on väga tõsise vägivallaga," selgitas Ingel.

Eakad ohvrid on jäänud riigil tähelepanuta

Politsei, ohvriabi ja hulk spetsialiste, kellega "Pealtnägija" suhtles, möönavad nagu ühest suust, et lähisuhtevägivallaga võitlemine on viimastel aastatel riigi prioriteet, aga selle üks tahk – eakad ohvrid – on jäänud tähelepanuta.

"Meie eakad ei ole tegelikult meie jaoks prioriteet riigina. Meie kui riigi jaoks ei ole nad nii palju nähtavad. Nad on nähtavad vahetult enne valimisi, kus me saadame inimesele 500 krooni ja siis on teada, et sina valid minu poolt, aga vahepealse aja - tegelikult parem, mida vähem ta seal on, mida vähem ta häält teeb," tõdes Tsopp-Pagan.

"Võib-olla inimesed prioritiseerivad teemasid lastega või peredega, kus on nooremad liikmed, kõrgemalt ja eakate puhul võib petlikult tunduda, et ju inimesed on oma elu ära elanud. Samas olen ka kuulnud arvamusi, et kui inimene on nii mitu aastat või aastakümneid elanud sellistes tingimustes, järelikult on talle see sobinud, et miks peaks keegi nüüd sellepärast muretsema või sellega tegelema," ütles Ingel.

"Me oleme seda ka konverentsidel näinud, et kui me oma teemat räägime, siis meile küsimusi enamasti ei ole, ja me ise mõtleme, et huvitav, kas see tuleb siis sellest, et kedagi ei huvita see, et kas see on ainult meie teema, et me tahame, et inimene ka elu lõpus elaks väärikalt ja hästi, või on see tõesti see, et kõik on nad juba maha kandnud - kasu sust pole ja lähed, kunas sa lähed," arutles Tsopp-Pagan.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: