Viimati hinnati Eestimaa iga üksiku ruutmeetri väärtust 2001. aastal. Hindamine tehti selleks, et lihtsustada riigi ja omavalitsuste maaga seotud tehinguid, aga ka selleks, et maa väärtusega saaks siduda maamaksumäära. Nimelt sõltub just riigi poolt igale ruutmeetrile seatud hinnalipikust see, kui kõrget maamaksu omavalitsus küsida võib. Omavalitsuse enda otsustada jääb, kas ta küsib igal aastal endale maa väärtusest 0,1 protsenti, 2,5 viis protsenti või midagi vahepealset.

17 aastaga on maa reaalne hind aga oluliselt muutunud, samas, kui need väärtused, mille põhjal arvutatakse maamaksu, on jäänud samaks.

"Kui aja jooksul on maa tegelik hind näiteks muutunud kümme korda võrreldes sellega, mille alusel maamaks määratakse, siis on ju ka maksumoonutus kümme korda," ütles linnade ja valdade liidu tegevdirektor Jüri Võigemast.

Kuidas või mis proportsioonides erinevad 2001. aastal paika pandud maa väärtused sellest, mis need täna on, keegi täpselt öelda ei oska. Ainult aimatakse, et mõnes maapiirkonnas võib maa väärtus olla sama ja mõnes linnalähedases piirkonnas kümme korda suurem, kui eelmise hindamise ajal. Suurem osa omavalitsusi on olukorra lahendanud nii, et küsib juba aastaid maksimaalset maamaksu ehk 2,5 protsenti maksustamishinnast. Aga sealt suuremaks enam minna ei saa.

Keskkonnaministeeriumi riigivaraosakonna juhataja Silver Jakobson näeb probleemi sarnaselt linnade ja valdade liidule, kuid seda, et maa nüüd kiiresti ümber hinnataks, ta lubada ei saa.

"Praegu on seda liiga vara öelda. Kindlasti on ta meie fookuses järgmisel aastal. Kui arutelude käigus jõuame tõdemusele, et seda uut korralist hindamist on mõistlik ja otstarbekas teha, siis läheme ka selle väljatöötamiskavatsusega edasi," rääkis Jakobson.

Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus, millest Jakobson räägib, kirjutati valmis juba kaks ja pool aastat tagasi ning toona oldi maa ümberhindamisele juba üsna lähedal. Aga pärast kooskõlastusringi seati kavatsus sügavale sahtlisse. Toonane keskkonnaminister Marko Pomerants tõdes, et asjaga edasi minemiseks polnud ei tema erakonnas ega kusagil mujal poliitilist tahet.

"Ei taheta silmitsi olla selle olukorraga, mis võib juhtuda. Mõeldakse, et ei tea, mida need kohalikud omavalitsused siis sellega peale hakkavad. Ja see omavalitsuste umbusaldamine on ka mitmeliiniline. Seda harrastavad nii keskvalitsuse poliitikud kui ettevõtjad, kes näiteks kardavad, et pahatahtlik vallavolikogu kasutab seda kuidagi kurjasti ja põllumeeste sisendihinnad jälle kasvavad," selgitas Pomerants.

Eksminister tuletas meelde, et väljatöötamiskavatsusega prooviti neid hirme maha võtta ning maamaks maa väärtsusest lahti siduda. Või vähemalt teha nii, et maa ümberhindamine ei tooks kaasa automaatset maamaksu tõusu, ehkki annaks omavalitsustele selleks siiski võimaluse.

"Kui palju siis selle maa maksustamise hinnast maamaksu määr võib olla, selle debati oleks saanud riigi ja omavalitsuste vahel maha pidada. Aga seda tungi sellise debati järgi lihtsalt ei ole. Ükskõik, kui liberaalne keegi erakondadest sõnades ei paista."

Reaalsus ehk maa tegelik hind hakkab aga paberile pandust üha enam erinema. Jüri Võigemast tõdebki, et probleemile otsa vaatamine muutub poliitikutele järjest keerulisemaks. Kusjuures, 2016. aasta väljatöötamiskavatsuses on ka mõte, kuidas sellise olukorra kordumist vältida. Ehk idee panna paika, et maa hindamine toimub iga nelja aasta tagant olenemata poliitikute suvast.