Jüri Luik | Kindral Mattise lahkumine ja Eesti ({{commentsTotal}})

Kaitseminister Jüri Luik kohtus Washingtonis USA kaitseministri James Mattisega.
Kaitseminister Jüri Luik kohtus Washingtonis USA kaitseministri James Mattisega. Autor/allikas: (Kaitseministeerium)

Aastavahetusel oli viimane tööpäev USA kaitseministril Jim Mattisel. Eesti ja USA kaitsealased suhted jätkuvad positiivsel kursil, aga Mattise roll nende suhete ehitamisel väärib veidi pikemalt lahti kirjutamist.

Kaitseminister Mattist sidus Eestiga pikaajaline sümpaatia. See oli emotsionaalne side, sest Mattis on lisaks kindralipagunitele ka sügava mõttemaailma ja peene ajalootajuga. Eestit nägi ta olulise liitlasena, kes on valmis liitlassuhete nimel ka ohvreid tooma. Ta ei hoolinud absoluutselt sellest, et me oleme väikesed, pigem lisas see meile tema silmis veelgi väärikust.

Ta tajus loomulikult hästi ka selle võrrandi teist poolt: liitlassuhe on alati kahepoolne, USA-le pani meie osalemine Iraagis ja Afganistanis täiendava moraalse kohustuse.

Ta pidas eestlasi kangeteks sõjameesteks ja seda ilmestas tema jaoks kõige paremini metsavendlus, mis teda väga huvitas nii ajaloolase kui ka strateegina. Kinkisin talle Mart Laari raamatu metsavendadest. See rõõmustas teda väga ja ta hakkas seda sealsamas NATO kaitseministrite nõupidamise laua taga kohe lugema. 

Jim Mattis esindas seda haruldast riigimeeste sorti, sõdurit-riigimeest, kes on tugevalt mõjutanud USA sõjajärgset sise- ja välispoliitikat. Kuulsaim selline poliitik oli muidugi president Dwight D. Eisenhower, endine liitlasvägede juht Teises maailmasõjas. Mattist võrdleksin ma eelkõige endise USA välisministri kindral George Marshalli, kuulsa Marshalli plaani autoriga. Teise maailmasõja ajal oli Marshall legendaarne USA armee staabiülem. Mattise ja Marshalli taolised inimesed on USAs unikaalses positsioonis, sest neid peetakse päevapoliitikast kõrgemal seisvateks, meesteks, kes on riigi teenijad selle sõna kõige väärikamas mõttes. Nende sõjaväelasevanne kandub avalikus arvamuses üle nende poliitiku vandeks. 

See erakordne aura annab neile usutavuse, mistõttu ei kahelda nende motiivides, vaid usutakse, et nad on pühendunud oma riigi teenimisele. Kuulus Marshalli plaan, mis oli tegelikult muidugi president Trumani plaan, kandis just Marshalli nime, sest Truman teadis, et plaani finantseerida sõjast purustatud Euroopat (kaasa arvatud endisi vaenlasi) väga suures ulatuses ei oleks muidu USA Kongressis on olnud võimalik läbi suruda.

Üks ühine omadus, mis iseloomustab sõjaväelase kogemusega Marshalli ja Mattist, on liitlaste rolli peen tajumine. Oli ju mõeldamatu, et Teise maailmasõja oleks võitnud ameeriklased üksi. Liitlaste potentsiaal võimendab USA jõudu, seetõttu on ka loomulik, et liitlasi toetatakse omalt poolt. Ka Mattis on pidanud suuri sõdu Iraagis ja Afganistanis, ta on näinud isiklikult, kuivõrd USA liitlasi vajab.

Mattis sai aru ühest olulisest tõsiasjast, mida oskab selgitada ka iga Eesti kaitseplaneerija: kuigi USA absoluutne jõud on suur, siis reaalne jõud sõltub väga palju geograafilisest olukorrast, operatsiooni iseloomust, lahingupidamise reeglitest. Näiteks Iraak oli liitlaste okupeeritud territoorium, hiiglaslik riik, ja parimalgi juhul poleks õnnestunud seda okupeerida ainult USA jõududega. Sama puudutab Afganistani. Operatsioonide puhul, kus on vaja hoida või tagasi võita territooriume või võidelda ülekaaluka vastasega maismaal pole mõeldav, et USA tegutseks üksi. Jah, USA tulejõud on hiiglaslik, aga see pääseb maksvusele ainult koos liitlastega. See pole nii ainult juhul, kui USA taandub oma piiridesse ja kaitseb oma ookeanitega ääristatud reaalset riigipiiri. Isolatsionism aga ei tooda julgeolekut, ajalugu on seda õpetanud.

Kaitseminister Mattise jaoks oli riigi julgeoleku üks oluline kaitsja diplomaat. Öeldakse, et kindralid vihkavad sõda kõige rohkem, mis on ka loomulik, sest nad teavad sellest kõige rohkem. Mattis muretses pidevalt, et USA välisministeerium oleks hästi finantseeritud. Ikka ja jälle rõhutas ta, et see või teine teema on diplomaatide, mitte sõdurite jaoks. Eriti palju rääkis Mattis diplomaatiast just siis, kui USA ja Põhja-Korea suhted olid äärmuseni pingestunud ja tõsiselt räägiti tuumakonfliktist.

Mattise karjääri üks keerulisematest teemadest oli Süüria. Süüria on USA ja kõigi lääneriikide jaoks traagiline konflikt, kus pole suudetud tänaseni leida võtit, mis võimaldaks selles meeletust kodusõjast räsitud raske saatusega riigis rahu leida. Ulatuslik relvastatud sekkumine Iraagi kombel oli algusest peale välistatud. Mattis leidis võtme, kuidas osavalt rakendatud 2000 sõjaväelasega – mis on sellise konflikti puhul vapustavalt väike arv – sai  konflikti käiku otsustavalt mõjutada ja tuua ameeriklased ka läbirääkimiste laua taha.

Mattis on merejalaväelane, nagu ka USA kaitsevägede juhataja kindral Joseph  Dunford. Merejalaväelased proovivad leida originaalsed lahendusi, et ka väikeste üksustega saavutada maksimaalne efekt.

Kindral Mattis on oma ala suur proff.  Sellise mehe kõrge hinnang meile on väärtus omaette. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: