Kas täna peksame taas poliitikuid? Ei, hoopis vastupidi! Täna kiidan valimisi ja kõiki poliitikuid ning poliitikasse pürgijaid. Valimiste aeg on mu lemmikaastaaeg. Põhjendan.

Valimiste ajas on korraga koos kevad, suvi, sügis ja talv. Nii jõulud kui jaanipäev, nii esimene ööbikulaul kui sügisraju. Valimiste ajal on kandidaadid vahvad, elevil ja pildil. Miks mitte rõõmustada pildil olevate inimeste üle, kes tahavad ise midagi korda saata. Rõõmustada nende üle, kes on nõus vastutama meie homse elu eest. Virisejaid niigi ju piisavalt. 

Vahvad on valimisplakatid, mis võiksid igasuguste piirangute vabalt kasvõi aastaringselt ülal olla ja toredaid inimesi tutvustada. Kindlasti on parem vaadata inimesi, mitte soovitusi osta kaupa, mida naabril veel pole.

Meeldib, et paljud kandideerijad on eriti tegusateks hakanud. Lennutavad ideid, korraldavad ettevõtmisi, aktsioone, debatte, kohtumisi. Väga hea! Tõsi, kuuleme ka etteheiteid – ta teeb seda vaid sellepärast, et osutuda valituks. Aga tore, et teeb! Märksa hullem on kandideerija, kes midagi ei tee selle nimel, et valitud saada. Miks ma peaksin siis arvama, et ta siis tulevikus midagi teeb? Mitte midagi tegijat on raske usaldada.

Väga hea, kui inimesed tegemiste kõrvalt ka lubavad. Siis saab hiljem neil ju nööbist kinni võtta ja küsida, et kuis siis lubatuga jäi. Ning selle pärast, et valitud inimene kaoks pärast valimisi rahva silme alt ära, pole küll mõtet muretseda. Tuleb vaid kandidaadilt tema mobiilinumber ja meiliaadress välja nõutada. Usun, et iga asjalik tegija annab mobiilinumbri oma valijale. Ja kes numbrit ei anna… no sellele pole mõtet ka häält anda. Võib ju tekkida kahtlus, et tema lausa pelgab valijat.

Valimiste aja kroon on aga kohtumised saadikukandidaatidega, särisevad debatid. Neis on draamat ja mängulusti, kirgedest rääkimata. Ja siinkohal õhutangi nii rahvaühendusi kui ka kõikvõimalikke asutusi kasutama iga võimalust saadikukandidaatidega kokku saada, neil nööbist haarata, küsimusi esitada, ilmaelu üle arutada.

Maksude vähesus ja rohkus, venelasega sõprus ja vaen, pagulaste kasulikkus ja hirm, maaelu edu ja koolemine, eestluse õitsmine ja häving… Teemasid, mis meile korda lähevad, on hulgi. Neist tasubki kandideerijatega rääkida. Sest kui ei räägi meie, räägib keegi kolmas.

Ja koolid, eriti koolid! Kutsuge poliitikud külla, kutsuge täna ja kutsuge aastaringselt. Jutt, et kool peab olema poliitikast vaba, pole miski tõsiselt võetav jutt. Algteadmised poliitika toimimisest on sama olulised kui tähestik ja korrutustabel. Tahame ju, et kool kasvataks Eesti elus kaasarääkijaid ja kaasalööjaid. Just praegu, valimiste eel, on selleks eriti hea võimalus, auväärt direktorid ja ühiskonnaõpetuse pedagoogid! Uksed kandideerijaile vallale ja hing avali. 

Näen oma külaühiskonda vaadates, et paljudes paikades püütaksegi valimiste ajal köie jämedat otsa maarahva enese käes hoida. Kutsutakse kandidaate külla, nii raamatukokku kui ka sauna, külavanemate kogu ette. Näen seda Virus ja Harjus, Pärnumaast rääkimata. Näen, et külaühiskonnas on inimestel ka enam aega teistega suhelda. Kogen, et tähtsad valimisteemad liiguvad külatänavale, poejärjekorda, bensiinijaama puhvetisse, ujulasse, leiliruumi.

Parem ja ärksam osa külarahvast mõtlebki Eesti homse üle. Ja tahab kaasa rääkida, sest kui ei räägi, võib loodetud ilusast Eesti ehitisest tulla üks jampslik sota-pota. 

Seega enam kohtumistele minekut, nööbist haaramist, kaasa kõnelemist. Poliitikat koolis, poliitikat külatänaval, poliitikat raamatukogus. Sest meie – me ise olemegi poliitika. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.