Kätlin Konstabel Eesti 200st: oluliste teemade dramaatiline ülespuhumine hoopis tühistab need ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Oluliste teemade dramaatiline ülespuhumine hakkab tootma kodanikke, kellele Eestis enam miski korda ei lähe – ja see on tõeline julgeolekuoht, kommenteerib psühholoog Kätlin Konstabel Eesti 200 plakatikampaaniat.

Mu sõnad tegid haiget, sest see on sinu jaoks valus teema – sa muidu ju lihtsalt ei taha tõele näkku vaadata. Sul on oma minevikutaak, sellepärast sa lähedki kohe närvi. Kahju küll, kui sa solvusid, aga sa ise tead ka, et mul on õigus. Mis mõttes ma ei või sulle otse teada anda, mis sinu juures teisiti peaks olema? Mul on õigus ausalt öelda, kui ma näen midagi enda meelest viltu olevat.

Need on fraasid, millelaadseid suhteprobleemidega tegelevad vaimse tervise spetsialistid tihti kuulevad. Vahel ütleb nii üks elukaaslane teisele, vahel lapsevanem lapsele või ka vastupidi – näiteks teismeikka jõudnud kuraasikas laps vanemale.

Üks inimene on väga tugevaid väljendeid kasutades teada andnud, mida ta mingist asjast arvab. Kuuljat see ehmatab või lausa solvab. Ütleja arvab aga, et temal on õigus asjadest teada anda just sel viisil, nagu tema õigeks peab. Kui keegi haiget saab, siis on see lihtsalt indikaator, et tollel on tõsine probleem ja sellest rääkimine oli järelikult ainuõige tegu.

Mõlemad pooled ootavad teiselt mõistmist. Üks ootab oma eneseväljendamise õiguse, teine hoolivusvajaduse tunnistamist. Mõlemad jäävad emotsionaalselt oma positsioonile ja kaugenevad endale kindlaks jäädes teineteisest üha enam.

Kogu see inimsuhetes oh-kui-tavaline suhtlemismuster meenus mulle seoses Eesti 200 Hobujaama plakatite ja nende põhjendamiseks kasutatud argumentidega.

Unustame korraks nii äärmusliku tähelepanuotsimise väärseks peetud lõimumisprobleemi ja mõtleme, mis on taolise šokeerimisele sihitud taktika varjuküljed inimestevahelises suhtluses – toimugu see siis avalikus ruumis või koduseinte vahel. Taktika pluss on see, et tähelepanu selle kasutajale on tõesti garanteeritud. Kas selle eest makstav hind pole aga liiga kõrge?

Dramaatika viib umbusalduse ringini

Loogika, et kui mingid sõnad kellelegi üldse haiget teevad või ehmatavad, siis on tollel tingimata vastava teemaga seotud tõsine probleem, on primitiivne populaarpsühholoogiline lihtsustus. Meditsiinist paralleeli otsides võiks siis väita, et kui kukkudes põlv hirmsat moodi haiget saab, on selle eeldus tingimata sama põlve peal laiutav varasem sinikas või lausa hiljutine luumurd. Jah, kunagine paranemata vigastus võib kahtlemata valu suurendada, ometi tunnevad libedal tänaval kukkudes viga saades valu ka need, kel luud seni igati terved. 

Kui mõtleme sõnade haavamisvõime peale, siis põhjuseid on väga erinevaid. Võibolla oleme me arvanud, et just see inimene mitte kunagi niisugust tooni ja väljendusviisi ei kasuta, on taktitundeline ja turvaline, ei tee haiget – ja oleme temas nüüd pettunud. Arusaamatust võib tekitada seegi, kui meile tundub, et bravuuritseja kärab suureks probleemi, millest on kas juba rahulikult räägitud või mille lahendamisega juba tegeletakse.

Võime pettunud olla ka selles, et meid justkui ei peeta tasasema ja rahulikuma jutu arvesse võtmise võimeliseks. Kahtlustame tõsise mure asemel manipulatsioonisoovi ja haavume seepärast – ka nii on võimalik. Teinekord mõtleme aga tõsistest probleemidest ju nii, et just need on väärt eriti taktitundelist ja läbimõeldud juttu, mitte suurt draamat ja lahmimist. 

Üks iga hinna eest tähelepanu saavutamisele suunatud eneseväljendusviisi miinustest on kahtlemata see, et taolise taktika kasutaja jätab endast mulje kui inimesest, kellele oma sõnumi edastamine just talle sobival moel on tähtsam kui sõnumi võimalike adressaatide tunded. Kui see kedagi solvas, siis kahju küll, aga mis parata, mina pean saama oma jutu ära rääkida… Inimsuhetes on sellisel käitumisel paraku isekuse mekk küljes.

Äärmuslikul juhul võtab taoliselt mõtlev tegelane appi ju ka käed-jalad ja keegi saab viga, "eneseväljendajal" on aga varuks ikka sama loogika – minul oli halb olla ja see lihtsalt tuli välja elada.

Kuid isegi kui tähelepanuotsija ilmutab edaspidi soovi muret ühiselt arutama ja lahendama asuda, põrkub ta nüüd tõenäoliselt ümbritsevate umbusaldusele. Nood küsivad täie õigusega endalt, et milliseid segadusseajavaid ja teisi tühistavaid nippe veel oodata on. Usalduse ja turvatunde asemel võtab maad skepsis ja ettevaatlikkus, avatud dialoog on sellistes oludes kui mitte võimatu, siis raskendatud kindlasti.

Mure kui pelk suitsukate

Ühe või teise probleemi tundelise suurekspuhumise puhul tekib ümbritsevates enamasti ka vastutõrkuv küsimus ja kahtlus, kas asi ikka tõesti nii hull on. Inimestele meenuvad hoopis teistsugused infotükid ja kogemused, mille põhjal tekib tunne, et suitsu on rohkem kui tuld.

Peresuhetes võib üks elukaaslane teise keerulise iseloomu kohta n-ö täiesti objektiivseid andmeid välja tuues öelda, et sinuga on midagi tõsiselt viltu, mine teraapiasse või muidu oled põrsas ja valmistu parem lahutuseks. Probleemseks peetu aga meenutab, kuidas nii mõnigi kolleeg või muidu hea tuttav on teda tihti tunnustanud ja imetlenud ega saa seega sugugi aru, miks kodus temaga aina pahandatakse.

Olukorrad, kus vanemate meelest on nende võsuke üleni laisk ja jonni täis, õpetajate arvates aga igati tragi ja sõbralik koolilaps, on samuti päris tavalised.

Konkreetse lõimumisteemaga seotult – tartlasena pealinnas käies kogen küll tihti, kuidas Taxify paljudel muukeelsetel taksojuhtidel eesti keele eksamiga ilmselt kunagi kokkupuudet pole olnud, ent kui mõtlen oma kodulinnale ja üritan seda seostada segregatsioonijutuga "eestlased ja venelased elavad eri maailmades"… siis olen segaduses. Paratamatult tõstab pead umbusklik tahtmine teada saada arve ja fakte – et kas lõhestumisväide käib ikka tõesti terve Eesti kohta või on tegemist pigem mõne konkreetse piirkonna probleemiga. Ning kui viimast, siis miks ajada segadusse inimesed üle kogu Eestimaa.

Seega – šokitaktika kasutaja ümberkaudsetes tekib hõlpsasti mulje, et tähtis pole ütleja mure mingi probleemi pärast, vaid taga aetakse justnimelt tähelepanu ja mure, millest valjult räägitakse, on ainult suitsukate. Näib, et valiti lihtsalt üks rääkijale mugav ja tuntud probleem ning kurtmisviis, mis kindla peale silma torkab.

Loomulikult mõjutab see uskumus toimija edaspidiste ettevõtmiste tõlgendamist ja probleemide lahendamistki. Teate ju küll lugu poisikesest, kes karjus tähelepanu saamiseks "hunt, hunt" ja keda päris hundi ilmudes enam keegi tõsiselt ei võtnud? Kui tähelepanunäljase puhul on tegemist lapsega, kes kodus vanemate armastusest ja tähelepanust puudust on tundnud, oleme mõistvad. Kui tegu on arukaks arvatud täiskasvanutega, kipume pigem mõtlema, et ehk võiks tähelepanu otsida tasakaalukal viisil, mis teised inimesed mitte lihtsalt ellu ja ihult-hingelt terveks jätab, vaid endaga ka midagi positiivset kaasa toob.

Kõva kisa ja tsirkus ei peaks olema poliitika tuum

Kui inimsuhetes üks pool täiesti siiralt tema meelest olulistele probleemidele dramaatilisel viisil tähelepanu üritab tõmmata – ja nii korduvalt –, lülitab teine end emotsionaalselt varsti lihtsalt välja (lootuses, et küllap maha rahunetakse) või läheb ühel hetkel oma teed. Halvemal juhul annab kogu maailmalegi teada, kuidas ta emotsioonitsemisega hulluks aeti.

Nii on eneseväljendaja nõiaringis – ta pingutab nii kõvasti, et end ja oma (või ka tema meelest ühist) muret teisele nähtavaks teha ja ehk olukorda lõpuks paremaks saada, saavutab aga selle, et temast tõmbutakse teemale. Viimane aga omakorda võib tekitada tunde, et ju siis ei pingutatud nähtavaks saamisega piisavalt, tuleb vinti veel juurde keerata. 

Võibolla on turundusinimesed vaimustuses, kui mõni poliitik või erakond ilmutab erilist osavust inimeste emotsioone Ameerika mägedele paisates, aga tunnistan ausalt – mulle ei meeldi, kui mõne kehaosa parlamendi ukse vahele saamiseks on olulisim omadus kõva kisa ja tsirkuse tegemise oskus. Veel vähem meeldib see, kui olulised teemad dramaatilise ülespuhumisega inimeste jaoks väsitavaks, igavaks ja lõpuks tühiseks muudetakse.

Inimesed, kellele Eestis enam miski korda ei lähe – see on tõeline julgeolekuoht. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: