See lühike aasta on olnud väga rikas silmatorkavate, arvamusi ja elu muutvate tekstide poolest. Viimane neist oli nädal tagasi, kui Nezavissimaja Gazetas avaldati Putini ühe lähema kaasvõitleja Vladislav Surkovi artikkel "Putini pikk riik".

Nii massiivset reaktsiooni ühele loole ei ole kaua näinud. Kaevikutest tulid välja kommenteerima Venemaa esimese suurusjärgu tähed alates Aleksander Duginist ja Gleb Pavlovskist. Artiklit loetakse sõna-sõnalt välismaal ja mõistatatakse, et mis see nüüd oli. 

Miks maailm kihab ja miks meie peaksime sellest teadma? Peaksime teadma juba seepärast, et kui Surkovil on õigus, siis meie elu muutuks. Tsiteerin: "Venemaa hakkas taastuma ja pöördus tagasi oma loomuliku ja ainsa võimaliku olukorra – suureks kasvava ja maid kokku korjava rahvuste ühenduse – juurde."

Ega neid maid Teksasest ei taheta, ikka neid, mis on kõrval ja siin me oleme. See on siis selgelt sõnastatud strateegiline suund ja eesmärk. Meile pole see rõõmustav. 

Artikkel algab filosoofilise aruteluga, et meil on ainult illusioon sellest, et meil on valik. Valik ja demokraatia on oluline Läänele ja Venemaa selliste asjadega enam ei tegele. Venemaa on uut tüüpi riik, millist varem pole olnud ja mis tõestab, et selline ülesehitus, nagu Putin selle on loonud, on ellujäämiseks kõige efektiivsem. 

Venemaa ajaloost on teada neli riigitüüpi, mille loojad olid Ivan Kolmas, Peeter Esimene, Lenin ja Putin, väidab Surkov. Ka seda, et Putini riik alles kogub pöördeid ja jääb elama ka kaua pärast Putinit, sest tema on Venemaa pannud relssidele. 

Artikkel on väga pikk, aga seal on ka koht, mis võiks naiivsed mõtlema panna.

"Välismaa poliitikud räägivad, et Venemaa sekkub valimistesse ja referendumitesse kogu maailmas. Tegelikult on asi veel tõsisem, Venemaa sekkub nende ajudesse ja nad ei tea, mida teha oma muutunud teadvusega. Venemaa hakkas ise tootma mõtteid ja läks informatiivsele vasturünnakule Lääne vastu. Euroopa ja Ameerika eksperdid hakkasid järjest rohkem eksima. Neid ehmatab ja ajab hulluks valijaskonna ebanormaalne käitumine. Segaduses hakkasid nad süüdistama populismi. Saab öelda ka nii, kui sõnu ei ole." 

Tegelikult öeldakse, et jah, me sekkume. Ka seda, et populismi ilmingutes on meie ajutöö sees. See võiks natukenegi mõtlema panna ka meie valimiseelsetele nähtustele: populismi kasvule ja ida poolt pärit imagote levikule ja levitajatele. 

Loomulikult ennustab ta Venemaale pikka ja helget tulevikku ehk auhinnalist kohta geopoliitilise võitluse kõrgliigas. Ilus väljend, ei saa eitada. Ja ei maksa loota, et Venemaa oma käitumist muudaks.

Mis see siis nüüd oli, kas provokatsioon või spinn, nagu arvatakse. Surkovi saab küll kõiges süüdistada, aga lolluses mitte, tegemist on paljulugenud intellektuaaliga. Samal ajal on paljud tema seisukohad – meie jaoks kohati eriti vastikud – massiliselt esindatud Vene telekanalites, mis on Eestis teatavasti vabalt olemas. Ehk et ta pole üksi.

Vladimir Solovjovi iganädalates pikkades jutusaadetes karjutakse ju sisuliselt sama juttu, ehk mitte nii täpselt sõnastatuna. Tarvitasin teadlikult sõna karjutakse, sest teksti agressiivsuse indikaator on selles saates ilmselt põhjapoolkera rekord. 

Neid kes ütlevad, et ärge pange tähele, lihtsalt üks artikkel, palju ei ole, sest seal esitatud suured visioonid ju toimivad. See maade kokkukorjamise idee toimib – mõelge Gruusia, Krimmi ja Ukraina peale. Demokraatiast pole ka jälgegi ja valimistesse sekkumine ka otseste või mõjuoperatsioonide kaudu on absoluutselt olemas. See on terviklik vene unistuse kirjeldus. 

Selles loos ei jõua ma laialt kirjeldada neid väga huvitavaid arutelusid selle kohta, miks ta sellise asja kirjutas, kus vigu tegi jne. Ka seda mitte, mida ta mõtleb vene süvainimese all.   Täiesti selge on aga see, et on alanud arutelu selle üle, mis saab pärast Putinit. Surkovi arvates on Putin andnud Venemaale suuna, mida jäädakse järgima sada aastat ja naabritel hingerahu ei ole.  

Arkadi Davidovitšile kuulub äge väljend. "Kui vaenlane ei ähvarda, on armee ohus". Pärast Surkovi artiklit tarkades riikides armee ohus ei ole, ka meil mitte. Tahaks loota. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.