"Vene ajaloos on teada neli riigimudelit, mis kannavad looja nime: Ivan III riik (Moskva ja Kogu Venemaa suurvürsti-/tsaaririik  15.-17. sajand), Peeter Suure riik (Vene impeerium, 18. -19. sajand), Lenini riik (NSV Liit, 20. sajand) ja Putini riik (Venemaa, 21. sajand)," kirjutab presidendiabi.

"Vene riik (pärast NSV Liidu lagunemist) kestab ja nüüdseks on see uut tüüpi riik, millist meil ei ole veel olnud. Nullindate keskpaiku alguse saanuna on seda esialgu veel vähe uuritud, kuid selle omapära ja elujõulisus on silmnähtav. Läbitud stressitestid näitavad, et just selline orgaaniliselt kujunenud mudel on vene rahva ellujäämise ja suureks saamise  tõhus vahend mitte ainult lähiaastakümneteks, vaid terveks sajandiks," kirjutas Surkov esmaspäevases Nezavissimaja Gazetas artiklis "Putini pikk riik".  

Ametniku arvates "kogub Putini suur poliitiline masin alles pöördeid ja suunistub pikale, raskele ja huvitavale tööle".

"Selle täisvõimsusele jõudmine on alles kaugel ees, nii et Venemaa on Putini riik veel palju aastaid hiljemgi, nagu tänapäeva Prantsusmaa nimetab end de Gaulle'i viiendaks vabariigiks, Türgi rajaneb endiselt (vaatamata antikemalistide võimulolekule) Atatürki "kuue noole" õpetusel, USA pöördub aga senini rajaja-isade kujude ja väärtuste juurde," arutleb Surkov.

Ta peab vajalikuks "mõtestada ja kirjeldada Putini võimusüsteem ja kogu putinismi aadete- ja mõõdetekogu tulevikuõpetusena (...), sest praegune Putin on vaevalt putinist selles mõttes kui Marx marksist, ja on kahtlane, kas ta soostuks seda olema, teades, mis see tegelikult on," selgitas Surkov. Tema arvates on seda vaja teha nende jaoks, kes tahaksid olla Putuni-taolised, "et võtta üle tema viisid ja lähenemised".

"Välismaised poliitikud süüdistavad Venemaad sekkumises valimistesse ja rahvahääletustesse kogu maailmas. Tegelikult on asi aga veelgi tõsisem — Venemaa tungib nende ajju ja nad ei tea, mida oma muutunud teadvusega teha," märkis Surkov. 

Surkovi väitel "kõlbab Venemaal loodud poliitiline süsteem tulevikus pruukida mitte ainult kodus, vaid sel on märkimisväärne ekspordipotentsiaal, nõudluse selle või selle osiste järgi on juba olemas, seda uuritakse ja osaliselt ka rakendatakse (...)".

Ta mõistab välismaalaste huvi Vene poliitilise algoritmi vastu: "Kõike Venemaaga toimuvat on ammu ennustatud".

Surkov meenutab Putini ühepooluselist maailma arvustavat Müncheni kõnet  (10. veebruaril 2007), mille "mõtted tundusid toona dissidentlikena, tänapäeval on aga enesestmõistetavad" - USA-ga ei ole keegi rahul, sh ameeriklased".

Lääne demokraatlike institutsioonide süsteemide näitlikust arvustades kirjutab Surkov, et Vene "süsteem (...) ei näi küll elegantsem, kuid siiski ausam". "Kuigi  kaugeltki mitte kõigi jaoks ei tähenda "ausam" "paremat", ei puudu sel köitvus," lisas ta.

Ta nimetab lääne demokraatiaid "süvariikideks" — "alatuse ja ahnuse tasakaaluks, kelmuse kooskõlaks". "Meie süsteem nagu kõik muugi meilt pärinev ei paista elegantsem, küll aga ausam," lisas ta.

Surkovi sõnutsi "ei jagune meie riik süva- ja välimiseks riigiks, seda ehitatakse kõikide oma osade ja ilmingutena väljaspoole: selle tugeva karkassi kõige brutaalsemad konstruktsioonid kulgevad fassaadil, neid ei varjata mingite arhitektuuriliste kaunistustega".

"Kõrge sisemine pinge, mis seondub tohutu eripalgelise ruumi kooshoidmise ja geopoliitilise võitluse keskmes viibimisega, muudavad tähtsaimaks ja otsustavaks riigi sõjalis-poliitilise funktsiooni. Tavapäraselt seda ei varjata, vaid näidatakse (...)," märkis Surkov.

Ta arvab seejuures, et Venemaal puudub "süvariik, see on tervikuna nähtaval, on selle asemel "süvarahvas" - "kõik alati iseteadlikud, kättesaamatud sotsioloogilistele küsitlustele, kihutustööle, ähvardustele ja muudele otsese uurimise ja mõjutamise vahenditele".

"Oskus rahvast kuulata ja mõista, näha seda läbi kogu sügavuses  ja sellekohaselt toimida, on Putini riigi ainulaadme ja peamine voorus. See on rahvakohane ja seepärast ei allu ajaloo vastuvoolu purustavale ülekoormusele. See on tõhus ja stabiilne," kirjutab Kremli ametnik.

"Tegelikult usaldab ühiskond vaid esimest isikut (...). Uus on see, et riik seda tõsiasja ei eira, võtab arvesse ja lähtub algatustes just selles. Taandada kõik usule "heasse tsaari" oleks lihtsustamine. Süvarahvas ei ole kaugeltki naiivne ega pea heasüdamlikkust tsaari vooruseks. Pigem võiks ta arvata õigest valitsejast sama, mis Einstein jumalast: "kaval, kuid pahatahtlik ta ei ole"," kinnitab Surkov.

Tema arvates rajaneb "tänapäeva Vene riigi mudel usaldusel ja püsib sellel, mis on selle põhiline erinevus umbusul ja arvustusel rajaneva lääne mudeliga".

Ta kinnitab, et uus Vene riik uuel sajandil "ei purune, vaid käitub omamoodi, saavutab ja hoiab geopoliitilise võitluse kõrgliigas auhinnakohti". "Varem või hiljem peavad sellega leppima kõik, kes nõuavad, et Venemaa "käitumist muudaks"," kirjutab Surkov.

Surkovi peetakse mõnede analüütikute poolt tänapäeva Venemaa üheks tähtsamaks ideoloogiks. 

Kremli kõneisik Dmitri Peskov märkis kommentaariks Surkovi artiklile, et sellel on Kremlis kindlasti nii poolehoidjaid kui vastaseid.