Heli Aru-Chabilan. Õppimine koolis aastal 2035 ({{commentsTotal}})

Heli Aru-Chabilan.
Heli Aru-Chabilan. Autor/allikas: HITSA

23 aastat tagasi sai alguse Tiigrihüppe programm. Algatusest, mille eesmärk oli toimetada kõikidesse koolidesse arvutid ja ühendada koolid Internetiga, on tänaseks kasvanud välja midagi sootuks enamat. Sellest tekkis eestlaste usk endasse kui rahvasse, kes julgeb käia uutel radadel, luua uusi lahendusi. Tiigrihüppe ajastu koolilapsed on tänased edukad iduettevõtjad.

Nende kahe aastakümne jooksul on toimunud palju. Eesti on saanud tuntuks kui edumeelne digiriik. Palju on investeeritud meie koolide taristusse ja õpetajate digipädevuste arendamisse. Kasutusele on võetud digiõpikud ning e–eksamid ning testid.

Maksab siiski küsida, kui palju on meie kool sisuliselt muutunud? Kas oleme valmis robotite ajastuks, kus tehisintellekt ja suurandmed meie käitumist, elu ja tööd mõjutavad? See pole mingi kauge udune tulevik, vaid miski, mis puudutab kõiki tänaseid õpilasi, kes hakkavad uute tehnoloogiatega töötama või neid looma.

Tehnoloogia areng kõigutab ka väljakujunenud arusaamu õppimisest, sellest, mida, kuidas ja kus õpitakse. Meil lapsevanematena on selge ootus, et kool arvestaks iga lapse võimete ja vajadustega, ükskõik kas on nad siis väikesed Einsteinid või hoopis Pipid, kel raske koolipingis vagusi püsida.

Olenemata laste eripäradest tahame, et nende sotsiaalset ja individuaalset arengut toetataks. Tahame, et neist kasvaksid õppimisvõimelised, loovad ja ettevõtlikud inimesed, kes ei karda teha vigu, kes oskavad märgata enda ümber uusi võimalusi ja töötada meeskondades. Kõik see seab teistsugused ootused õppimiskeskkonnale, õppematerjalidele, meetoditele, mida õppimiseks kasutatakse ja ka õpetajate pädevustele. Kooli ees seisvad väljakutsed on täna suuremad kui kunagi varem.

Kuidas siis võiks välja näha õppimine kaasaegses "digipööratud koolis" aastal 2035, mis on seatud meie uue haridusstrateegia piiripostiks?

Unistagem!

  • Kaovad klassid sellisena nagu meie neid praegu mõistame, õpilased paigutatakse gruppidesse monitooringu andmete põhjal. Näiteks võib laps olla matemaatikas kolmandas ja keeleõpingutes viiendas klassis.
  • On enesestmõistetav, et tehnoloogia kasutamine koolis pole asi iseeneses, vaid see on vahend, mis toetab õppimist, pakkudes võimalust kogeda õpitut vahetumalt, ka õppija on kaasatud õppeprotsessi kujundamisse.
  • Nii õpetajatel kui õpilastel on kujunenud küpse kasutaja hoiak - tehnoloogia võetakse appi just seal, kus see tekitab lisavõimalusi õppimiseks.
  • Digipööratud kooli tunneb ära mõtteviisi järgi - see on orienteeritud uute lahenduste ja võimaluste leidmisele, millega õppeprotsessi paremini hallata, huvitavamaks muuta.
  • Riikliku õppekava kohustuslikku osa on lõpuks suudetud vähendada. Riigis kokku lepitav ootus lõpetajate pädevustele küll endiselt eksisteerib, ent kõik on lõpuks aru saanud, et õppekava pole kummist – selleks, et uusi ja tänase ühiskonna jaoks olulisematele teemadele õppekavas ruumi teha, tuleb millestki ka loobuda. Faktidega aitab Google ja senisest palju rohkem on vaja hoopis pädevust otsustamaks, mis tema soovitatud infost on tõsiseltvõetav ja mis mitte. Selleks peab suutma luua seoseid ning hinnata info usaldusväärsust.
  • Uue õppekava ülesehitus võimaldab arvestada iga õpilase individuaalsete huvide ja võimetega, mille tulemusel ennastjuhtiv õppija on muutunud tavapäraseks.
  • Õpilast nõustab ja uusi sihte aitab seada mentor, kes õppeprotsessi käigus tekkinud andmete põhjal oskab soovitada uusi õppesihte ja -materjale.
  • Õpetaja põhiülesandeks koolis on õpilastele õppimist toetava keskkonna kujundamine, neile eeskujuks olemine, emotsionaalne toetamine. Infoajastul pole õpetaja enam tarkuse ainuallikas.
  • Õppimist toetab pidev tagasiside, tulemusi mõõdetakse. Teadmiste kontroll on võimalikult automatiseeritud, et säästa õpetajate aega ja jätta rohkem ruumi loomingulisusele.

Peab tunnistama, et täna oleme kirjeldatud 21. sajandi koolist veel kaugel.

Järjest kiirenev teadmiste ja tehnoloogia areng toob kaasa õppematerjalide kiire vananemise ning vajaduse õpetajate teadmisi ja oskusi täiendada. Vana, ettemääratu ja traditsiooniline taandub järjest suurenevate ning ennustamatult kasvavate võimaluste ja valikute ees.

Tänaste koolide digipöördekogemused on erinevad. On edukaid näiteid tehnoloogia teadlikust ja mõtestatud kasutamisest õppetöös ja koolielu korraldamisel – need on koolid, mis on eeskujuks ka rahvusvaheliselt.

Nii näiteks on Gustav Adolfi Gümnaasium leidnud leidliku lahenduse probleemile, et iga hea õpetaja pole ilmtingimata osav tehnoloogia kasutaja. Lahendus on õpilased, kes abistavad vajadusel nii kaasõpilasi kui ka õpetajaid. Koolis koostatud juhendid ja videod selleks, et igaüks tehnoloogia abiga õppetükid tehtud saaks. Samuti on GAG hea näide koolist, kus haridustehnoloog on juhtkonna liige, mis on aidanud tehnoloogia targalt kooliellu lõimida.

Mida teha selleks, et selliseid koole oleks Eestis palju? Eesti koolisüsteemi suur võimalus on autonoomia, mis võimaldab kohapeal koolielu kõige otstarbekamalt korraldada. Paraku tuleb tõdeda, et iga kooli etteotsa ei jätku võimekat juhti ning meie tänane seadusandlus võimaldab juhtida ka mugavustsoonis – kui amet on eluaegne, puudub surve teha kokkuvõtteid, seada ambitsioonikaid sihte ja end täiendada.

Tarkade otsuste tegemise aluseks peavad olema kvaliteetsed haridusandmed. Ka selles osas saaksime paremini. Suurandmete ajastul koolide tehnoloogiaküpsust hinnata ilma koolide poolt igapäevaselt mahajäetavate andmejälgedeta, on anakronism.

Samas, heade kogemuste jagamist, vahvate algatuste märkamist – kõike seda juba on, kuid kiita ja esile tõsta saab alati rohkem. Õpetajate palga tõstmise vajadust on märganud kõik hiljutised koalitsioonivalitsused ja jääb loota, et see üksmeel ei kao kuhugi ka pärast eesseisvaid valimisi.

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus avaldas oma esimese "Hariduse tehnoloogiakompassi". See ülikoolide ekspertidega ja tehnoloogiaettevõtjatega koostöös sündinud raport on mõeldud abiks koolirahvale, et tutvustada, kuidas suurandmed, tehisintellekt, asjade internet jmt meie koolielu ja õpitavaid oskusi mõjutama hakkavad.

Täna vaevleme tehnoloogia kui meelelahutuse liigtarbimise käes. See on tõsine probleem, ent lahendus ei ole tehnoloogia ärakeelamine, vaid selle tark kasutus. Ka lastevanematel on selles oma roll, koostöös kooliga. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: