Laupäeva õhtul, päev enne meie riiklikku "valimispüha", kui vist kogu Eesti rahva ootusärevus oli haripunktile lähenemas, olin vanalinnas teel ühte etendust vaatama. Helises telefon. Võõras number. Kui vastu võtsin, sädistas teisel pool tuntud naispoliitik, nagu vana sõbranna. Tegelikult oleme silmast silma vaid mõne korra kohtunud.

Poliitik avaldas lootust, et kavatsen valima minna. Kahjuks pidin talle pettumuse valmistama, olin seda juba teinud. Ei, kahjuks ei valinud ei teda ega isegi mitte tema erakonda. "Ma loodan, et valisite vähemalt naise?" Ei, ka selles asjas pidin tuntud poliitikule pettumuse valmistama. Isegi selgitasin, et miks ma polnud oma sookaaslastega solidaarne. Väljendasin seda umbes nii: "Ma ei usu sellesse, ma arvan, et mingites asjades peab kultiveerima täielikku soopimedust."

Peale seda, kui poliitikuga teineteisele head õhtut soovisime, läksin edasi ning unustasin kõne. Aga hiljem tulid nii kõne kui ka mu vastus naispoliitikule mulle meelde. Eriti meenusid need mulle siis, kui nii tava- kui sotsiaalmeedias nägin hüüatusi, et meeste domineerimine kestab ja et riigikogus olevat liiga vähe naisi. Seda arvati hoolimata faktist, et valituks osutusid 29 naist, mis moodustab pea kolmandiku parlamendi koosseisust, ja hoolimata sellestki, et lisaks naispresidendile saame suure tõenäosusega ka naispeaministri.

Kas meil kõigil on moraalne kohustus valida poliitikasse tingimata naiskandidaate? Mina arvan, et mitte. Sookvoote aga pean erakordselt halvaks ning lausa iseendale vastutöötavaks ideeks.

Kas peaksin alustama sellest, et mulle ei tundu, et naised kannavad tingimata endas mingeid kõrgema kategooria moraalseid väärtusi, mis kuidagi laienevad nende tööalasele tegevusele? Väga lühidalt kokku võttes: et naised on reeglina paremad inimesed, paremad juhid.

Usun, et kõik, kellel on olnud õelaid ja väiklasi naisülemusi, vaidleksid sellele tuliselt vastu. Täpselt samamoodi vaidleksid mõttele, et mehed on sündinud juhid, vastu kõik need, kes on pidanud töötama kohutava meesdespoodi alluvuses.

Viimase saja aasta jooksul, pisteliselt ka varem, on naised saavutanud ühiskonna- ja tööelus kaasalöömises sellise taseme, et raske on vastu vaielda mõttele, et paljud asjad siin maailmas ei ole soospetsiifilised. Samuti on raske vastu vaielda mõttele, et see, kas keegi on reaalselt oma eriala hea spetsialist või kompetentne juht, ei sõltu sellest, kes ta sündis mehe või naisena.

Ma usun, et paljudel naistel ei jätku pere kõrvalt jaksu "suure karjääri" tegemiseks. Arvestades üksikemade arvu ning Eesti meeste väidetavalt statistiliselt tõestatud vähest hõivatust kodutöödes on see ka loomulik.

Aga kas lahendus on asjade mehaaniline "parandamine", sellise olukorra loomine, et mõnes mõttes konkureerivad mehed omavahel ja naised samuti omavahel, just nagu spordis?

Arvestades näiteks naiste väiksemat osakaalu poliitikas, oleks sookvootide sisseseadmise tulemuseks riigikogus vähemalt esialgu palju suurem konkurents meeste hulgas võrreldes naistega. Selle tagajärjeks oleks paraku ka naispoliitikute niiöelda madalam tase, mis omakorda stigmatiseeriks naisi ja jätaks bioloogilisest soost mulje kui teatavast puudest. Lõpuks tekitaks see kõik alaväärsustunnet paljudes naistes, kellel selleks tegelikult mingit objektiivset põhjust ei ole.

Mingites asjades olen ma tõepoolest kultiveeritud "soopimeduse" poolt. Ma ei tea, kas see termin on tegelikult olemas või tuletasin selle ise sujuvalt tuntud naispoliitikuga kõneldes. Jõudumööda kultiveerin seda ise siiski. Püüan teadlikult pöörata võimalikult vähe tähelepanu oma tööalaste partnerite soole ja püüan mitte mõelda kategooriates nagu "aga naised teevadki asju nii…" või "mehed mõtlevad sedamoodi…" Samuti püüan mitte võtta teatavat (eel)hoiakut, minnes tööalasele kohtumisele naisega või siis mehega.

Arvestades aastatuhandeid patriarhaati ning sajandit naiste emantsipatsiooni, nõuab see kõik teatavat vaimset pingutust. Aga kas taoline sooneutraalsus ei olegi naiste õiguste eest võitlemise pika perspektiivi eesmärk olnud läbi selle ajaloo? Kas eesmärk ei olegi olnud ühiskond, kus väljaspool romantilisi suhteid ei peaks inimese sugu olema kuigivõrd tähtis ega kindlasti mitte üksikisiku kompetentsi indikaator?

Naisõiguslusele vastukaaluks on viimasel ajal tekkinud üsnagi jäle meesõiguslus. Tegemist on sotsiaalmeedia nähtusega ja oma sõnumit levitatakse Youtube'i videokeskkonna vahendusel. Need on õelad videod, milles halatakse, et ühiskond väärtustab meeste puhul eelkõige edukust ja samal ajal pühendatakse erakordselt palju energiat avalikkuses esinevate naiste, kelle sõnum meesõiguslaste ei meeldi, välimuse kritiseerimisele. Kusjuures neis videotes minnakse haiglaselt detailseks. Selle peale annab tulla, et leida varastes kahekümnendates baleriinivälimusega noore naise kohta, et tema pikk kael on liiga … alpimaastikku meenutav. See oli juhuslik näide ühe tuntud meesõiguslase videost.

Loodan, et suurem soopimedus vähendab ka selliste äärmuslike nähtuste levimist. Ühiskonnas, kus inimeste soole teadlikult tähelepanu ei pöörata, mõjuvad kirjeldatud sõnavõtud veel eriti kohatu vihakõnena.

Head soopimedat naistepäeva kõigile!