Maailma naispoliitikud kogunesid jaanipäeva järgselt Tokiosse, et arutada võimalusi, kuidas ühiskonda arendada ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärkide abil. Kohal oli umbes 400 poliitikut, valdavalt parlamendiliiget, 88 riigist üle kogu maailma. Kui esimene päev kulus tutvumisele Jaapani parlamendiga ja üksteisega, siis järgmised kaks päeva olid tihedalt täis erinevaid arutelusid.

ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärke, milleni soovitakse 2030. aastaks jõuda, on seitseteist. Naispoliitikud ei arutanud mitte üksnes viienda eesmärgi – soolise võrdsuse – teemal, vaid jutuks tulid ka haridus, tervishoid, sotsiaalprobleemid, majandus, keskkond ja tehnoloogia. Seda kõike väga mitmekesiste nurkade alt.

Nii oli juttu tervishoiust ja haridusest ning nende seostest ettevõtluse ja üldiselt majandusharidusega, töö ja kodu rollide tasakaalustamisest, peresuhetest ja lähisuhte vägivallast, ringmajandusest ja maailmameres hulpivast plastikust, spordi rollist rahvusvahelistes suhetes ning infotehnoloogia ja andmekasutuse võimalustest.

Kuna üheaegselt toimus tavaliselt seitse-kaheksa poliitikasessiooni, siis polnud mul võimalik kõigis neis osaleda, kuid omavahelises suhtluses sai siiski aimu toimunust ka teistes poliitikasessioonides ning nii mitmeski olid jutud ja arutelud väga hoogsad.

Hoogu ja sisukat arutelu oli ka poliitikasessioonil, kus osalesin ühe panelistina. Teemaks "Ühiskond 5.0 toomaks ühiskonda küllust". Juttu oli infotehnoloogia, suurandmete ja nn krattide poolt pakutavatest võimalustest praegu ja tulevikus.

Maailma maad on väga erinevas seisus: kui mõnes kohas pingutatakse interneti ühenduste loomisega, teisal ollakse tahtmist täis, kuid riigivõimu senise nõrkuse või ressursside nappuse tõttu ei olda väga kaugele jõudnud, siis kolmandates kohtades arutatakse vägagi spetsiifiliste teemade üle, mis esimestele võivad tunduda täiesti kümnendajärgulistena.

Nii tuli arutelul teemaks ka küberturvalisus, andmekaitse, inimese ja riigi omavahelised suhted. Just selliste kohtumise ja arutelude tulemusel, kus kuuled ja näed teiste riikide olukordi ja probleeme, saab selgeks, kui kaugele on Eesti jõudnud e-riigi arendamisel ning miks meie plaanid tunduvad teistele ulmena. Kodus istudes saab üksnes ju hädaldada, et jälle mingi asi ei tööta või endiselt ei ole seda või teist tehtud.

Küsimus ei ole kvootides

Kogu tippkohtumise allhoovuseks ja paljude arutelude teemaks oli siiski naiste esindatus poliitikas ja laiemalt osalemine ühiskonnas, selle olulisus, selleni jõudmine, sellest avanevad võimalused ja probleemid. Ikka küsiti, kui palju on naisi valitsuses ja parlamendis ning poliitikas üldiselt, arutati selle üle, kas seda on palju või vähe ning miks ühed riigid on olnud edukamad ja teised mitte.

Nii palju kui on erinevaid riike, on ka erinevaid probleeme ja lahendusi. Üldistatult võib siiski öelda, et naiste suurima kaasamise tõkkeks on eelarvamused ja ühiskondlikud hoiakud. Tõketeks on ka keerukused ühendada töö- ja pereelu, hariduse kättesaadavus, aga ka seadusandlus ning vahel ka otsene vastutöötamine.

Ei, küsimus ei ole kvootides. Kuigi mõned osalised leidsid, et kvoodid kandideerimiseks on vajalikud, oli üldine arusaam, et kohustuslikke kvoote võiks kasutada üksnes siis, kui muud võimalused on ammendunud ja sedagi ajutiselt.

On ju juhtunud sedagi, et kvootide tõttu on naiste esindatus parlamentides langenud, sest kandideerivate naiste vastu on algatatud spetsiaalseid kampaaniaid. Nii mitmelgi korral räägiti ka sellest, et naiste esindatus on mingitel põhjustel vähenenud või nende tõrjumine ühiskonnas on kasvanud.

Naised riigikogus

Viimastel valimistel sai riigikogu mandaadi 28 naist ja praegu on naisi riigikogus 29. Eelmine riigikogu alustas 24 mandaadi saanud naisega ja lõpetas kolmekümnega. Seega saab rõõmustada, et naiste esindatus on riigikogus kasvanud.

Siiski nii eelmise riigikogu koosseisu muutus, kui ka praeguse koosseisu asendusliikmetel loetelu osutavad, et naised kipuvad Eestis olema valimiste järgselt teises või kolmandas ringis. See on suuresti valijate otsus – ikka ollakse harjunud valima mehi, kes kipuvad olema ka esinumbriteks.

Kurvem pilt riigikogu naistest avaneb kui vaadata riigikogu erinevate juhtpositsioonide soolist struktuuri. Kui fraktsioonide esimeeste ja aseesimeeste seas on naiste esindatus kasvanud (eelkõige Reformierakonna ja Keskerakonna tõttu), siis komisjonide osas on pilt väga kurb.

Vaid ühe alalise komisjoni esimees naine, kuigi aseesimeeste seas on naisi viis. Lisaks veel üks eri- ja uurimiskomisjonide esimees ja aseesimees. Märgiline on aga see, et neist naistest vaid üks on koalitsioonist (Euroopa Liidu asjade komisjoni juht Anneli Ott), teised kõik on opositsiooni esindajad.

Riigikogu juhatuses pole juba mõnda aega ühtegi naist olnud ja valitsuse viieteistkümnest liikmest on vaid kolm naised. Seda teatud mõttes kehva pilti parandab küll see, et meil on säravad naised presidendiks, õiguskantsleriks ja peaprokuröriks.

Miks ma sellest kirjutan? Naised ei pea saama ametikohti kvoodi armust või seetõttu, et nad on naised. Nad peavad saama oma kohad ikkagi oma teadmiste ja kompetentsi põhjal, täpselt nii nagu mehedki.

Kuid paratamatult tekib numbreid vaadates tunne, et mingil põhjusel valitakse inimesi ametisse eelarvamuste ja harjumuste tõttu, või on need vähemalt väga olulised tegurid valikute tegemisel.

Kas meie ühiskond, üldse maailm laiemalt, võib siiski loobuda osaliselt võimalustest, kogemustest ja teadmistest, mida pakub pool rahvastikust? Eriti arvestades, et enamus, et mitte öelda kõik, otsused puudutavad kõiki, ka seda vähem esindatud poolt?

Tokio naispoliitikute tippkohtumine esitas tegelikult just samad küsimused ja vastas, et ei ole arukas loobuda naiste kaasamisest. Nad on võimelised kaasa rääkima väga mitmekesistel teemadel.

Naiste kaasamiseks on oluline luua võimalused ja neid vähemalt esialgu toetada, et ületada eelarvamusi ja neid poliitikas osalema julgustada. Muide, on täheldatud, et kui naiste osakaal poliitikas ületab kolmandiku, muutub ka poliitika ise, seda just kaasavamaks ja tulemuslikumaks.