Katrin Bats: miks Eesti ettevõtted peavad austama inimõigusi? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Katrin Bats
Katrin Bats Autor/allikas: Erakogu

Kui paljudes ettevõtetes on sookvootide peale mõeldud? See tekitab küsimuse, kas me tahame tingimata naist või spetsialisti? Üks ei välista teist, kui oled avatud kõikidele võimalustele, kirjutab Katrin Bats.

Hiljaaegu meenus mulle üks pea viieteist aasta tagune vestlus oma belglasest ämmaga. Nimelt ajal, mil meil Eestis veel võõramaalasele tänaval pikalt järele vaadati, oli Lääne-Euroopas juba kolmandate riikide esindajaid sedavõrd palju, et nende märkamiseks igapäevases linnapildis ei pidanud palju pingutama.

Küsisin ämma käest, miks kohalikud muust rahvusest inimesi nii sõbralikult kohtlevad ja riik neile armuliselt toetust jagab, kui kinniste uste taga võõramaalaste kohalolu, erineva kultuuri ja käitumise osas pigem kõvahäälselt nördimust avaldatakse. Ämm kostis vastuseks, et inimõiguste tagamine ei luba neid hätta jätta.

Mäletan, et toona tuli selline vastus mulle üllatusena. Esmalt seetõttu, et keskmine eakas riigi kodanik oskab luua seost inimõiguste ja pagulaste aitamise vahel. Teisalt sain aru, et varem mainitud nördimust ei tunne kohalikud mitte seetõttu, et need inimesed on riiki tulnud, vaid selle pärast, et võõrad ei oska alati neid humaanselt kohtleva riigi püüdlusi hinnata.

Võrdne kohtlemine tööturul

Tutvusin ka mina hiljuti Eesti inimõiguste aruandega "Inimõigused Eestis 2020". Olen kinnimõistetute heaolu (kui nii saab nimetada) üle käivate kohtulahendite puhul mõelnud, et inimõigused kehtivad nii seaduskuulekatele, süüdimõistetud kui ka süüdimatutele kodanikele. Aruanne kinnitab seda väga ilmekalt, ehkki seal tuuakse välja asjaolu, et justkui heas kirjas oleva riigina esineb Eestis tolerantsust üha vähem.

Viimane tõdemus teeb muidugi murelikuks, sest näiteks puuetega inimestele aina enam avanev tööturg vajab eelkõige just tolerantsust. Ja kindlasti pole nemad ainukesed, kes peavad meie tööturul saama võrdse kohtlemise osaliseks.

Siit ka põhjus, miks ma suure ettevõtte esindajana pidasin sel teemal vajalikuks sõna võtta. Arvan, et nii nagu paljudes muudes valdkondades, saavad ka ettevõtjad inimõiguste kaitses sõna sekka öelda. Rääkimata sõnumi levitamisest, millega kasvõi oma töötajate hulgas on väga palju võimalik ära teha.

Lisaks oma töötajatele saame tõsta ka klientide teadlikkust – usun, et tänapäeval ei ole Rimis enam ühtegi poekülastajat, kes kurdile või liikumispuudega müüjale viltu vaataks. Küll aga olid need inimesed tööturult tõrjutud aastakümneid. Seda enam juhtuda ei tohi.

Mõned aastad tagasi kuulasin üht Rootsi inimõiguste eksperti ja sain aru, et ettevõtluses tähendab inimõiguste tagamine palju enamat, kui seni olin arvanud. See ei tähenda pelgalt seda, et töötaja on hoitud, õiglaselt tasustatud ning töötingimused korralikud.

Inimõiguseid tõsiselt võttev ettevõte teeb pingutusi samuti selle nimel, et ka tema töötaja pere soove on arvesse võetud või siis panustab kogukonda, kus tema äri igapäevaselt toimetab.

Kui paljudes ettevõtetes on sookvootide peale mõeldud? See tekitab küsimuse, kas me tahame tingimata naist või spetsialisti? Üks ei välista teist, kui oled avatud kõikidele võimalustele.

Samuti on võimalik vaadata oma ninast kaugemale. Kuidas sinu teenus või toode sünnib? Millised on selle tootmise tagamaad? Rimi emafirmal ICA on seepärast eraldi filiaal Aasias, kus hoitakse silma peal, et meie riiulitele jõudev kraam oleks toodetud selliselt, et ka seal kaugel oleks tegijatel palk õiglane ja lapsed saaks raske töö asemel kooliharidust omandada. Järgmise sammuna on ICA otsustanud hakata oma sellekohast tegevust auditeerima.

Mitmekesisusest

Tundub õiglane avada ka selle teema puhul mündi teist külge. Toon siinkohal näite Skandinaaviast, kus teatavasti samuti on muust rahvusest elanike osakaal üsna märkimisväärne.

Rahvusvahelise ettevõtte juhtival kohal tegutsev tuttav rääkis, et oma meeskonda ei saa ta kunagi valida kandidaate, kus vähemalt mingis sõelas poleks esindatud mitmekesisus. Esmase valiku potentsiaalsetest töötajatest saab ta personaliosakonnast ning seal on alati kõike: mehi, naisi ja erinevate rahvuste esindajaid.

Mine võta kinni, kas see on nüüd see koht, kus õiguste ja õiglaste valikute kaitseks pigistatakse vahel silm kinni ka reaalsete oskuste ees. Küllap ju tahavad juhid endale eelkõige võimekat töötajat, kes oskab töö ära teha, mitte töötajataolist projekti, millega saab oma mitmekesisust presenteerida.

Millist koormust või keerukust inimõigustele keskendumine võiks ettevõtjale kaasa tuua, võib nüüd mõni juht küsida. Erinevad inimesed eeldavad veelgi suuremat paindlikkust ja tolerantsust. Kõik see nõuab omajagu kannatust, sest muutused suhtumises jõuavad kohale pikaajalise töö tulemusena.

Võin julgustuseks öelda, et sellele aitab kaasa uus põlvkond, kelle jaoks on inimõigused, nagu ka keskkonnakaitse, tavapärased nähtused. Umbes sama enesestmõistetavad nagu viisakusreeglid.

Ebamugavused

Liigne radikaalsus ja inimõiguste tähelepanuta jätmine ühiskonnas võib kaasa tuua ebamugavusi ka ettevõtjatele.

Toon siinkohal näite konservatiivsest Poola riigist, kus Skandinaavia juurtega ettevõttes tekkis suur üleriigiline skandaal. Skandaali põhjustas esmalt sugugi mitte erilisena tunduv mitmekesisust tähistava nädala raames tekkinud sõnavahetus, milles üks piibli tekstile viitav töötaja kaotas koguni töö.

Küllap oli sealgi ülereageerimist mõlemal osapoolel, kuid veelgi märkimisväärsemaks muutus asi siis, kui rünnaku alla sattus lõpuks sõnumikandja – ettevõtte kommunikatsioonijuht. Rünnaku all pean ma silmas isiklikke ähvardusi, mis sundisid ettevõtet ajutiselt tema ohutusele mõtlema. 

See on mõistagi äärmuslik ja ma loodan, et usuküsimustes ei tohiks Eestil vähemalt niipea sellist ohtu olla. Aga näitena õpetlik, sest raskused võivad tulla sealt, kust me oodatagi ei oska. Olgem siis valmis. Vajadusel ka töötajatele kaitset pakkuma.

Me kõik peaks mõtlema selle peale, kas meie ümber on inimõigustega arvestatud ja isegi seda, kas minul tööandja- või võtjana on selles osas võimalik kaasa rääkida.

Alustada tuleks sellest, et iga inimene saaks aru, mida inimõiguste all mõistetakse. Minu hinnangul selle kohta veel head arusaama ühiskonnas ei ole. Naljaga pooleks võib öelda, et kohati jääb tunne, et kõige rohkem teavad inimõigustest just kinnipidamisasutustes viibijad.

Inimõiguste ulatuse ja hetkeolukorra kohta annab inimõiguste aruanne väga hea ülevaate. Arusaadavalt on see suures osas riigi pärusmaa, aga mitte vähem ei peaks sellele kaasa aitama kodanikud. Suurt rolli näen ka ettevõtjatel, kel tööandjatena on inimõiguste tagamisel võimalus eeskujuks olla.

Ma tahaks väga, et ka minu koduriigi keskmine eakas kodanik oskab nii isikuandmete kaitset, sõnavabadust, võrdset kohtlemist, kuid ka rahvusvähemuste tolereerimist seostada inimõiguste tagamisega. Siis oleksin uhke, et Eestis on inimõigused tagatud.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: