Tarmo Jüristo: poliitik peab oma otsustes olema vaba ({{commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Tuleb tähele panna, et kui valimistel kandideerides esindab poliitik oma valijate huve, siis valituks osutudes teostab ta riigivõimu kogu rahva esindajana, nendib Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

Valimistest lahutab meid peatselt kaks nädalat. Võiks arvata, et selle aja vältel võiks üldiselt hakata kampaaniatest köetud kired tasapisi jahtuma, kuid sedakorda on ilmselgelt asjad läinud teisiti. Emotsioone on ohtralt ja mõlemal poolel, rohkem kui vähemalt minule varasematest riigikogu valimistest meenub.

Praegusest olukorrast on üht-teist õppida paljudel: nii poliitikutel kui ka poliitikakommentaatoritel, aga kindlasti meil kõigil valijatena. Värskete arvamusküsitluste valguses on ilmne, et praegu Toompeal läbiräägitav koalitsioon ei ole valijate enamuse seas populaarne — nii Kantar Emori kui ka Turu-uuringute aktsiaseltsi poolt läbi viidud küsitluses on praegu kokkupandav Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimuliit vastajate enamuse jaoks alles kolmas eelistus, mille toetus jääb kahele teisele peamisele variandile (mõlemad sisaldavad valimised võitnud Reformierakonda) selgelt alla.

Sellele tõsiasjale toetus oma eilses intervjuus peaminister Jüri Ratasega ka Postimehe ajakirjanik Vilja Kiisler, kes küsis Rataselt: "Mida on teil öelda neile Keskerakonna valijatele, kes teile selleks mandaati ei andnud, et läheksite võimuliitu kahe padukonservatiivse erakonnaga?"

Ratase vastus oli järgmine: "Ega valimistel ei ütle ju valija, kellega tuleb võimuliitu minna. Valija toetab erakonna platvormi."

Vaatamata mõningasele küünilisusele on see iseenesest õige ja täpne tähelepanek. Valimistel kandideerides annavad poliitikud — ennekõike läbi oma erakonna programmi — lubadusi, mille alusel valijad teevad oma otsuse, keda ennast järgmiseks neljaks aastaks riigikokku esindama saata.

Tõsi, seejuures võidakse valimiste eel ja ajal muuhulgas rääkida sellestki, kellega koos neid lubadusi ellu viima kavatsetakse hakata, ja kellega mitte. Seda tegid neil valimistel EKRE-t võimaliku koalitsioonipartnerina välistades väga selgelt nii Reformierakond kui ka sotsid, aga ka Jüri Ratas ise mainis alles mõned kuud tagasi, et tema EKRE-ga koostööd võimalikuks ei pea. See kõik on miski, mida valijad võivad oma otsuse tegemisel arvesse võtta, aga sellegipoolest on Jüri Ratasel oma märkuses õigus: koalitsiooni panevad kokku ning hääletavad riigikogus ametisse valituks osutunud poliitikud oma parema äranägemise järgi, ilma et nad selleks veelkord oma valijate nõusolekut vajaks.

Selle vabaduse tagab neile põhiseaduse paragrahv 62, mis kogu oma lakoonilisuses kõlab nii: "Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites." Selle napi lause esimene pool sätestab meie poliitilise süsteemi ühe fundamentaalse samba, vaba mandaadi, põhimõtte.

See on lihtne printsiip, mida suur hulk valijaid kardetavasti ei ole enda jaoks päriselt ja lõpuni läbi mõelnud, ja mis viib mitmete väga oluliste järelmiteni.

Esiteks tuleb tähele panna, et kui valimistel kandideerides esindab poliitik oma valijate huve, siis valituks osutudes teostab ta riigivõimu kogu rahva esindajana. Selleks peab ta oma otsustes olema vaba ning saama teha oma otsuseid, olemata neis piiratud oma valijate eelistustest ja soovidest, või isegi — ja see on nüüd üks eraldi tähelepanu vääriv koht — omaenda varasematest lubadustest. Selle tagamiseks välistab vaba mandaadi põhimõte riigikogu liikme tagasikutsumise võimaluse: kord juba valituna ei saa saadikut parlamendist lahkuma sundida ei tema valijad ega ka erakond, mille nimekirjas kandideerides ta riigikokku valiti. Enamgi veel, paragrahv 62 annab saadikule õiguse soovi korral lahkuda erakonnast, mille nimekirjas ja platvormi alusel ta valituks osutus.

See kõik on miski, mis võib väga paljude valimas käinud kodanike jaoks tunduda äärmiselt veidra ja ebaausana. Valimistel kellelegi oma häält andes kaldub ilmselt enamus meist arvama, et see on justkui siduv leping meie ning meie poolt valitud kandidaadi vahel, mida see aga ei ole. Kui mõelda lepingu terminites, anname me põhiseaduse paragrahvi 62 mõttes valimistel sisuliselt oma allkirja tühjale paberilehele või siis vähemalt lehele, millel olevat teksti on teisel poolel lubatud oma äranägemist mööda muuta või kustutada. See on asi, mida tasub järgmisel korral valimiskastide juurde minnes hoolega meeles pidada. Kui mitte millegi muu pärast, siis kasvõi lihtsalt selleks, et ise vähem pettuda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: