Paljud on lugenud George R. R. Martini "Jää ja tule laulu". Veel rohkem on neid, kes läbematult valmistuvad legendaarse romaanisarja põhjal valminud teleseriaali "Troonide mäng" viimase hooaja vaatamiseks. Selles loos võitlevad seitse väikest kuningriiki vahendeid, meetodeid ja relvi valimata ühendatud kuningriigi ainuvalitseja staatuse ning selle Raudtrooni pärast.

Loo peategelasi tabavad jutustuse vältel julmad ja ootamatud surmad. Kogu jutustust jälgides saab selgeks, et esmalt positiivsena tundunud tegelaskujudest võivad loo kulgedes saada jätised ning jätistest omasoodu õigluse eest seisvad südametunnistusega üllad rüütlid. Võimu ja au nimel võideldes ning tõe ja õiguse eest kätte makstes on lõpuks aga kõigi asjaosaliste käed määrdunud verega.

"Troonide mängu" Eesti versioonis "viit kuningriiki" ehk parlamendierakondi kõrvutades võib tõdeda, et ega siingi pole asjad palju teisiti. Hetkel koalitsioonikõnelustest kõrvale jäänud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid pole võitlusmeetodeid valides üllamad kui kunagi samas positsioonis viibinud Keskerakond, Isamaa või EKRE.

Eesti kõigi jaoks

Ühiskond tervikuna on aina rohkem pingestunud, sest poliitikute, ajakirjanike ning suhtekorraldajate teravkeelsed solvangud koalitsiooni moodustada püüdvate ja peamiselt kaitsepositsioonile taandunud erakondade aadressil on saanud avalikus ruumis uueks normaalsuseks. Selles turmtules osalejad ise enam üksteise väljaütlemistele ei reageeri ega pane neid ka eriti imeks, sest üksteist püütakse teravustega üle trumbata. Sellel kõigel on paraku üks kindel tulemus: rahva usaldus kõigi poliitikute vastu ainult väheneb ja polariseerumine ühiskonnas süveneb.

Keskerakonna, Isamaa ja EKRE kolmikliit on viimasel paaril nädalal tegutsenud koalitsiooni moodustamise nimel rahuliku järjekindlusega ning kindla eesmärgiga asuda valijate enamuse häälte toel juhatama Eesti elu paremuse poole. Minu hinnangul on läbirääkimisi pidavad osapooled pärast valimisi tegutsenud väärikalt ja tasakaalukalt. Isegi üksmeelsemalt, kui oleksin osanud esmalt loota või arvata. Seda ka olukorras, kus käivitunud on massiivne avalik turmtuli koalitsiooni moodustamise takistamiseks ning osapoolte, eriti EKRE, halvustamiseks.

Kardan tõsiselt, et niigi juba mõranenud peegli moodi välja paistev ühiskond läheb sellest lahmivast kriitikast ja hirmutamisest päriselt katki.

Viimastel päevadel populaarsust kogunud "Kõigi Eesti" ideaal peaks tähendama Eestit kõigi jaoks. Mulle tundub, et osal rahvast siiski sellesse Eestisse kuuluda ei lubata, kuna nad on keskmisest alalhoidlikuma joone toetajad või konservatiivsemate vaadetega. Kas nende armastus oma maa ja rahva vastu ei tähendagi parema Eesti eest seismist?

Omal ajal president Arnold Rüütli poolt sõnastatud "teine Eesti" on taas aktuaalne. Sarnast mõtet on väljendanud juba ka president Toomas Hendrik Ilves oma äsjases mõtteavalduses: "Et me ei lahterda oma rahvast õigeteks ja teisejärgulisteks, erinevate maailmavaadetega vaenlasteks või väärtusetuteks. Et igal inimesel Eestis on vaba voli jääda iseendaks. Igal inimesel siin on õigus vabadusele ja vabaduse viljadele, oma arvamustele ja tõekspidamistele, ka siis, kui need erinevad sinu enda arvamustest ja tõekspidamistest."

Pingetest plahvatusohtlikuks muutunud õhkkonnas pöördun poliitikute poole otsekohese sõnumiga: kuulutage välja koalitsioonirahu!

See, et koalitsiooni moodustavad just need, kes suudavad enamuse saavutamiseks omavahel kokku leppida, ongi rahva tahe ja demokraatia. Eestis on moodustatud koalitsioone kümneid erinevaid kordi ning demokraatia väljenduseks on olnud seegi, kui valimised võitnud erakond ei ole saanud moodustada valitsust.

Iga valitsuse pärandina on jäänud järgmistele alati midagi, mida korrigeerida, kuid põhimõttelistes küsimustes ja pikas plaanis on liigutud samas suunas. Kõik erakonnad oskavad koalitsioone luua ja neid lõhkuda ning poliitikud on omandanud võime vastavalt vajadusele mängleva kergusega vahetada pooli ning lihvida ja õgvendada retoorikat. Poliitikud peavad aga mõistma, et rahvas, kes neid jälgib, ei suuda kõiki neid "troonide mänge" samasuguse kergusega mõista.

Mina usun Eesti õnnestumisse

Ütlen ausalt, kui valitsuse loovad kolmikliiduna Keskerakond, Isamaa ja EKRE, siis mina usun Eesti õnnestumisse. Kuid ka siis, kui koalitsiooni teevad Reformierakond, Isamaa ja sotsid, leian selles ühenduses positiivset, mille üle rõõmustada ning millele lootust panna. Kui käed löövad hoopis Reformierakond ja Keskerakond, soovin mõlemale erakonnajuhile õnnestunud liidu puhul õnne ning usun endiselt Eesti edasisse arengusse. Teoreetiliselt saaks teha mõne liidu veel ja ega needki ei tooks Eestile katastroofi.

Kõiki võimalikke valitsusliite ühendab lõpuks siiras soov ja tahe viia Eestit edasi ning seista kogu Eesti rahva eest. Need edasiviivad teed erinevad nüanssides omajagu, kuid üldine suund on siiski Eesti huvides, sest iga koalitsioon püüab anda oma parima meie maa ja Eesti rahva tuleviku jaoks. Olen kindel, et nõnda saab see olema ka siis, kui valitsusse jõuab Peltsebuli sarnaseks demoniseeritud EKRE.

See, et samal ajal mõtlevad valitsuse moodustajad eripäraselt ka oma valijale ning püüavad saavutada koalitsiooni jõudes maksimaalset tulemust oma programmiliste lubaduste täitmisel, ongi demokraatiale iseloomulik.

Väide, et mõni koalitsioon, mille moodustanud erakondade seljataha koonduvad parlamendi enamuse hääled, on nii kohalikul kui rahvusvahelise tasandil suuremaks ohuks Eestile kui mõni teine valitsuskooslus, ei ole objektiivselt hinnates väga põhjendatud. Selline väide ei arvesta valijate enamuse tahtega, vaid väljendab väljaütleja kibestumist. Tõeliselt alarmeeriv oleks olukord alles siis, kui valitsuse moodustaks ükskõik milline erakond päris üksi.

Kirjandusliku "Troonide mängu" kõige traagilisemaks osaks ei ole võitlevate kuningriikide verised võidud ja kaotused, vaid lihtrahva karm ja troostitu saatus, mida kujundab neist üle rulluvate lahingute ja võimumängude traagika. Vaenust ja vastasseisudest väsinud rahvas tahab rahulikult külvata ja lõigata, sünnitada ja kasvatada üles lapsed ning elada rahus vaenamise ning verevalamisteta. Peaasi, et saabuks ükskord turvatunne, stabiilsus ja rahu. Sarnane igatsus on oma valitsejatele lootust pannes ka Eesti rahval.

Rahu saavutamiseks peavad relvad vaikima! Meie oludes tähendab see meediarahus kokkuleppimist. Kas seda suudetakse? Kas seda rahu üldse tahetakse? Mis muutub lõpuks olulisemaks – rahva tahe või sõdijate huvid?