Poliitiline õhkkond pärast riigikogu valimisi on kujunenud hüsteeriliseks. Ehkki valimised andsid pealtnäha üheselt mõistetava tulemuse – Reformierakonna mäekõrguse valimisvõidu – on valimiste järel käivitunud poliitiline kombinatoorika tekitanud avalikus arvamuses palju arusaamatust, pettumust ja kirgi.

Kindlasti peab demokraatlikus poliitikas paika nn vaba mandaadi põhimõte (st riigikogu liikmed on oma otsustustes vabad) ning poliitikas tulebki hakata koalitsioone moodustama lähtuvalt valimistel selgunud jõudude vahekorrast. Loomulikult soovib iga partei siin saavutada enda jaoks parimat tulemust ning isegi ülekaaluka valimisvõidu korral ei jookse hiired ise magava kassi suhu.

Kuid valijate hääled ei ole siiski päris seesama nagu palgapäeval pangaarvele laekuv töötasu. Viimase puhul on vaba valik, kas saaja joob raha maha või ostab uue ülikonna. Valijate hääled on aga erakonnale antud millegi eest ja millegi jaoks, mitte ükskõik mille tegemiseks.

Eesti poliitilisest lähiajaloos on teada kaks juhtumit, kui valitsust ei moodustanud mitte valimised võitnud erakond, vaid selle vastu koondunud kehvema tulemuse saavutanud parteid. Nii 1999. kui ka 2003. aastal mängiti niimoodi auti Keskerakond, aga nüüd jõudis Keskerakonna kätte võimalus ise valimiste võitja üle mängida ning asuda valitsust moodustama.

Valija eelistas liberaalseid väärtusi

Praegu ühiskonnas kujunenud vastuseisu peamiseks põhjuseks pole aga ilmselt see, et valitsust üritab moodustada Keskerakond, vaid see, et läbirääkimistesse otsustati kaasata ka EKRE.

Kui Keskerakond oleks valimistel eel öelnud, et nende eesmärk on hoida Reformierakond võimult eemal, oleks see leidnud mõistmist paljude Keskerakonna valijate poolt. Olid ju Keskerakond ja Reformierakond valimiste eel peamised konkurendid, kuigi tegid samal ajal ka selgeid vihjeid, et teatud tingimustel on nende omavaheline koostöö ikkagi võimalik. Küll aga oli valijatelt saadud häälesaagi hulgas (mis Keskerakonnal jäi oodatust kesisemaks) kindlasti neid hääli, mis anti teadmises, et EKRE-t kaasavat võimuliitu mingil juhul ei sünni.

Tundub, et õigus oli Mart Helmel, kui ta konkurentide juttude peale EKRE-ga koostöö välistamisest muiates sõnas, et ootame valimistulemused ära ja küllap tuleb EKRE juurde piisavalt kosilasi.

Väidetavalt algaski praegu konsultatsioone pidavate erakondade vahel üksteise seisukohtade kompamine juba valimiste ööl, kui mitte varemgi. Ja teada on seegi, et ka Siim Kallas valimiste ööl Mart Helmele vihjas, et Reformierakonnal ja EKRE-l on kahepeale hääled koos.

Valimiste-eelne põhikonflikt seisnes valikus liberaalsete ja konservatiivsete väärtuste, ühiskonna avatuse ja suletuse vahel. Hinnates valimistulemusi Euroopa poliitilises mõõtkavas, võib ju öelda, et Eesti valija eelistas selgelt liberaalseid väärtusi, andes parlamendis 60 mandaati ALDE-sse kuuluvatele Reformierakonnale ja Keskerakonnale ning lisaks kümme mandaati sotsiaal-liberaalsele Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale. Et sellise tulemuse baasil tahetakse moodustada aga hoopis konservatiivseid väärtusi toetav koalitsioon, on suure osa valijate jaoks kahtlemata šokeeriv.

Siiski on ammu teada, et Keskerakonnas on ikka olnud nii liberaalseid kui ka konservatiivseid suundumusi. Erakonna endine liige Peeter Ernits suunduski valimiste eel EKRE-sse. EKRE poliitiliste põhimõtete vastu näivad sümpaatiat tundvat mitmed teisedki erakonna juhtivad liikmed (näiteks Jaanus Karilaid). Ning arvestades, et valitsuskoalitsioon konservatiivsete erakondadega on ainus, mis võimaldab Keskerakonnal säilitada peaministri tooli, polnud erakonna juhatuse poolt tehtud otsus sugugi üllatav.

Muidugi võtab Keskerakond väga suure riski kaotada osa oma tuumikvalijaist - umbusaldus EKRE suhtes on väga suur, eriti erakonna venekeelsete valijate seas. Lisaks on erakonnas süvenenud sisemised konfliktid. Kuid teiselt poolt ei tunne märkimisväärne osa Keskerakonna valijaist eriti suurt sümpaatiat ka Reformierakonna vastu ning kui otsus langeks Reformierakonnaga koalitsiooni kasuks, ei tarvitseks rahulolematus olla väiksem.

Kui küsimus on õiglasemas ühiskonnas, kus inimeste tulud võrdsemalt jaotuksid (ning see on Keskerakonnale alati oluline olnud), siis seda eesmärki oleks koos Reformierakonnaga valitsedes isegi keerulisem saavutada. Ka rahvuse- ja keeleküsimustes näitas Reformierakond vahetult valimiste eel üles üllatavalt suurt paindumatust, nõudes Ida-Virumaa reaalset olukorda arvestamata seal kiirkorras ainult eestikeelsele haridusele üleminekut.

Reformierakond võidaks taas

Esimesed valimistejärgsed küsitlused, mille viisid läbi Kantar Emor ja Norstat, toimusid ajal, mil enamus ühiskonnast oli šokeeritud Keskerakonna ootamatust otsusest lükata tagasi Reformierakonna pakkumine ühise koalitsiooni moodustamiseks ning asuda hoopis ise valitsusliitu kokku panema.

Nii tõusiski neis küsitlustes Reformierakonna reiting müstilistesse kõrgustesse (Norstati 11.-15. märtsil toimunud küsitluses koguni 37 protsendini) ning Keskerakonna ja EKRE toetusprotsent langes alla 20 protsendi (eelnevalt viidatud Norstati küsitluses toetas Keskerakonda 19,4% ja EKRE-t 12,6%; 12.-13. märtsil toimunud Kantar Emori küsitluses vastavalt 19,4% ja 18,1%).

Turu-uuringute AS küsitlus toimus pikema ajavahemiku jooksul (5.-18. märts) ning mitte veebiküsitlusena, vaid näost-näkku intervjuudena vastajate kodudes. Kui veebis vastaja elab igapäevaselt sotsiaalmeedias toimuva poliitilise võitluse keskel, siis keskmine eestimaalane ei tarvitsegi igapäevaselt suure poliitika peale mõeldagi. Seetõttu on meie küsitlustulemustes praegust kirgede tormi vähem märgata.

On üldiselt ootuspärane, et nädal-kaks pärast valimisi kodanike valimiseelistused väga palju ei muutu. Kui järgmisel nädalal toimuksid juba uued riigikogu valimised, võidaks need taas Reformierakond, kogudes 27 protsenti toetust.

Teisele kohale jääks Keskerakond 24 protsendiga ja kolmandale EKRE 21 protsendiga. Seega oleks vaid Konservatiivne Rahvaerakond see, kes uute valimiste korral oma positsiooni parandaks. Isamaa koguks 11 protsenti ja sotsiaaldemokraadid 9 protsenti toetust. Eesti 200 püsiks 5 protsendiga valimiskünnise piiril.

Praegu kokku seatava valitsuskoalitsiooni erakondade summaarseks toetuseks teeks see 56 protsenti, opositsiooni jäävaid Reformierakonda ja sotsiaaldemokraate toetaks 36 protsenti valijaist.

Kuid küllap on selliste arvutuste tegemine veel enneaegne. Praegu ei ole valimistulemusedki veel ametlikult välja kuulutatud, seejärel tuleb kokku riigikogu uus koosseis ning alles siis muutub aktuaalseks uue valitsuskoalitsiooni loomine.